top of page

Jaak Sooäär, Ara Yaralyan, Markku Ounaskari. “Zula”


Uuel albumil leiab Sooäärele omast lüürilisust, melanhoolsust, ilusaid, kohati ka naivistlikke meloodiaid. On head, tervelt maskuliinselt ennast tõestavat, tugevate soolodega jazzi – “Waltz in Kadriorg”, klassitsistlik “Always Alive”, tõtlik, ülilühida, vaid algul terviklikult esitatava teemaga miniatuurne kalliskivi “New Costume”. Teisalt on Sooäär on juba pikemalt olnud jazzivälistel inspiratsiooniotsingutel: kunagi Eesti kandletraditsioonis (Tuule Kann, ansambel Eesti Keeled), hilisemail ajul klassikute (Bach, Tšaikovski, Tormis) manu. Viimased on värskele loomingule väga viljaka mõjuga, seda nii harmooniates-meloodiates kui ka vormis ja vormiselguses.

Ballaadid nagu “Zula”, “Listening to the Night Sky”, “Old Dance” on juba täiesti kammermuusikalikud tervikud – võiks tegelikult astuda ka viimase sammu, rookides subjektiivse algega soolotamine sootuks välja. Vaat see oleks juba väike revolutsioon, üsna novaatorlik jazzansambli kõla kontekstis. Selliseid läbikomponeeritud palu saaks esitada kas iseseisvalt või seotuna mõne teise palaga siis juba panoraamsemaks tervikteoseks. Kõigis lugudes ei pea olema soolosid. Improviseeritud vaheosa vajadusel on võimalikud ka neutraalsemakõlalised meetodid: nt müra, atonaalsed helipilved. Või häälutus (Ilmar Laaban, Jaan Malin, Roomet Jakapi). Vaikus. Kahe sõnaga: John Cage.

Poola rahvalaulu mõjuline nimilugu “Zula” on täiuslik pala, ilus, rahuseisundis komponeeritud. Ei pea midagi tõestama – kui, siis vaid seda, kui vähe võib mängida, et muusika sünniks. See pala väärib kindlasti kohta Sooääre meloodiate juba praeguseks kõhukas kullafondis.

Jaak Sooäär on muusikuna väga aktiivne: kogudes kogemusi paljude muusikute ja žanritega teeb ta oma elu huvitavaks. See on ühest küljest vaheldusrikas, aga teisalt korjab ta mesilasena infot, millega mõni uus loominguline artefakt sünteesida, lähtugu see siis Tormisest, biitleist vm. Ta hoiab asju enda jaoks värskena, püsides nii oma loominguga värskena ka kuulajale. Boonusena osutub mõni koostöö püsikollektiiviks aastaiks, lubades projektindusest hingetõmmet.

Aga trummar Markku Ounaskarit ja kontrabassimängijat Ara Yaralyani julgustaksin senisest enamgi suveräänselt, põhiskeemiüleselt, jazzilikult antagonistliku vabadusega Jaagu materjaliga ümber käima. Range klassitsismi ja jazziliku vabaduse realiseerunud vastuolu oleks jumalik.


45 views
bottom of page