• Anu Schaper, muusikateadlane

IX Kotzebue-kõnelused Berliinis


Kristel Pappel ja Harry Liivrand.

9. oktoobril toimusid Berliinis juba üheksandad Kotzebue-kõnelused. Endine Eesti Vabariigi kultuuriatašee Berliinis Harry Liivrand, kes ürituste sarja 2012. aastal algatas, korraldab seda koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professori Kristel Pappeliga vaheldumisi Eestis ja Berliinis. Üheks koostööpartneriks on Eesti Suursaatkond Berliinis ning osalejaid tervitanud Alar Streimann oli juba kolmas suursaadik, kes on Kotzebue-kõnelused avanud. Streimann võrdles kogunenud Kotzebue-huvilisi salaühinguga ja tõepoolest on kõnelustel kindel, väga professionaalne tuumik, pealegi oli pandeemia tõttu seekord huviliste ring pisut piiratud. Muidu aga paistavad Kotzebue-kõnelused silma avatusega – alati kaasatakse uusi teadlasi uute teemadega ning ei puudu ka tulised arutelud. Kahjuks tuli Harry Liivrannal oma avasõnades mälestada Kotzebue-kõneluste üht entusiasti Otto Eliast, kes lahkus käesoleva aasta juulis.

Arvestades, et August von Kotzebue oli ka näitekirjanik, toimusid seekordsed kõnelused väga sobivalt väikese Berliini teatri, Freie Volksbühne Berlin saalis. Muidugi oli juttu ka Kotzebue näidenditest ja Paul Ulrich tutvustas muljetavaldavat peagi ilmuvat allikapublikatsiooni teatrite mängukavade kohta 19. sajandil, sh Tallinnas. Kuid nagu alati pöörati tähelepanu mitmekülgse Kotzebue tegevuse paljudele aspektidele. Et Kotzebue-teemad on peaaegu ammendamatud, näitas oma ettekandega Harry Liivrand, rääkides Kotzebue eksliibrisest. Selle eksemplarid pärinevad Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust, mis on üks sarja partnereid. Kõneluste põhirõhk sattus aga Kotzebue kirjavahetusele ning loomulikult ei saanud tänavu mööda Kotzebue ja Beethoveni korrespondentsist, millele keskendus oma ettekandes Kristel Pappel. Kirjad pärinevad 1812. aastast, ajast, mil Kotzebue oli Tallinna Teatri (Revaler Theater) direktor. Beethoven kirjutas Tallinnasse kahe Kotzebue näidendi asjus, millele ta muusika komponeeris – „Ateena varemed“ ja „Kuningas Stephan“ –, ning mis veelgi tähtsam, palus Kotzebuelt ka ooperilibretot. Vastastikusest austusest hoolimata ähmastest plaanidest teatavasti kaugemale ei jõutud; võib vaid spekuleerida, mis oleks koostööst saanud, kui Kotzebue suundunuks Tallinnast 1813. aastal mitte Königsbergi, vaid tagasi Viini. Pappel lahkas põhjuseid, miks kirjavahetus on Beethoveni-uurimuses seni vähe tähelepanu pälvinud – mõte koostööst Kotzebuega ei sobinud kaanonliku ja ühekülgse ettekujutusega Beethovenist kui revolutsionäärist, liiatigi loeti Kotzebue suure produktiivsuse tõttu pealiskaudseks. Et Beethoven Kotzebued kõrgelt hindas, ei mänginud sealjuures rolli.


Conrad Wiedemann.

Kotzebue-kõnelusi austas ettekandega ka Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia (BBTA) liige, eakas, ent värskelt mõtlev kirjandusteadlane Conrad Wiedemann. BBTA on algusest peale olnud Kotzebue-kõneluste väga oluline partner ning suur teene on siin just Wiedemannil. Põnevalt kõneles ta Kotzebue mõneti isepäisest ning konventsioone eiravast reisikirjeldusest Itaaliast 1803. Reisida on aga rahvusvahelisel osavõtjateringil järgmisel aastal loodetavasti lihtsam kui tänavu – juubeliüritusena kavandatud X Kotzebue-kõnelused toimuvad Eestis.