Instrumentum Regum: tšello ajatu dialoog võimu ja elegantsiga

“Rex instrumentorum – pillide kuningas…” – selle metafoori esmakasutust omistatakse Wolfgang Amadeus Mozartile, kes kirjutab oma isale Leopoldile 17. oktoobril 1777: “Minu silmis ja kõrvus on orel kõigi pillide kuningas” (“die orgl ist doch in meinem augen und ohren der könig aller jnstrumenten”). Ka tänapäeval säilitab orel kui arhitektuuri ja muusika sümbioos oma trooni ja ajalooliselt väljakujunenud prestiiži pillide kuningana nii sakraalsetes ruumides kui ka kontserdisaalides. Ühendkuningriigi rahvuslik orelite register (National Pipe Organ Register, NPOR) dokumenteerib üle 37 000 ajaloolise, säilinud või hävinud instrumendi selles riigis. Võrdluseks – EELK Kirikumuusika Liidu hallataval veebilehel eestiorelid.eelk.ee on üles loetud ligikaudu 160 orelit, millest enamik on arvatavasti täisfunktsionaalsed või vähemalt osaliselt kasutatavad ja hinnanguliselt enam kui 80% neist pärineb XIX sajandist või veelgi varasemast ajast. Orel on pikka aega olnud tihedalt seotud religioossete institutsioonide, riigivõimu ja pühade traditsioonidega. Selle instrumendi meisterlikuks valdamiseks on vaja erakordseid muusikalisi oskusi, kuid selle ehitamine ja hooldus nõuavad nii tehnilist insenerioskust kui ka märkimisväärseid rahalisi investeeringuid – ressursse, mis sageli sõltuvad kogukondade, erasponsorite või avalike institutsioonide toest.

Kuningas George IV rikkalike kaunistustega ehitud tšello “Royal George”

Kui orel on pillide kuningas, siis millist pilli mängivad kuningad ise? Vastus võib üllatada: selleks on tšello. Alates XVI sajandi õukondadest kuni tänapäeva monarhideni on sügavalt ja kütkestavalt kõlav tšello olnud võimu ja elegantsi sümbol. Kas teadsite, et varaseim säilinud näide kaasaegse viiuliperekonna instrumendist, mille Cremona pillimeister Andrea Amati (1505–1577) 1538. aastal valmistas, ei ole sugugi mitte viiul, vaid “Kuningas” tšello (“King” cello). 1560. aastal maaliti ja kaunistati see osana 38 keelpillist koosnenud komplektist tollal just troonile tõusnud 10-aastasele Prantsusmaa kuningale Charles IX-le (1550–1574) ja tema õukonnale. Pillikomplekti tellis kuninga ema, Itaalia aadlisoost Catherine de’ Medici ning pillid kaunistati kuningliku vapi ja ladinakeelse deviisiga “Pietate et Iustitia” (“Jumalakartlikkus ja õiglus”) – Medici dünastia võimu manifest. Kuigi pole teada, kas Charles IX, kes kirjutas värsse ja oli pigem kirjanike patroon, mõnel neist pillidest mängis, kasutasid Prantsuse õukonna muusikud komplekti enam kui 200 aastat – kuni Prantsuse revolutsiooni (1787–1799) dramaatiliste sündmusteni. Tänapäeval säilitatakse viiuliperekonna ühe vanima säilinud esindajana “Kuninga” tšellot Lõuna-Dakotas (USA) rahvuslikus muusikamuuseumis. 

Saatanliku muigega suunurgas ja teatava tšellistliku üleolekuga viiuldajate poole kõõritades võiksime siinkohal kokku leppida, et edaspidi ei räägi me keelpillide puhul enam mitte viiuli-, vaid tšelloperekonnast – kas sobib? 

Seni kuni viiuldajad ennekuulmatule häbematusele vääriliseks vastuseks sobivaid sõnu valivad, tuletagem meelde, et läbi ajaloo on mitmeid kroonitud päid pidanud lugu (tšello)muusikast ja ka ise tšellomängu harrastanud. Üks neist oli Friedrich Wilhelm II (1744–1797), Preisimaa kuningas 1786. aastast kuni surmani. Oma eelkäija, valgustatud monarhi ja eduka armeejuhi, aga ka andunud flötisti ja helilooja Friedrich Suure (1712–1786) vennapojana püüdis ta igati käia oma kuulsa onu jälgedes. Tema 70 alaliselt töötava muusikuga õukonnaorkestrit peeti üheks suurimaks Euroopas ja võib öelda, et ta oli ka kirglik tšellist, sest kui riigiasjad seda võimaldasid, veetis ta pilli mängides ligikaudu kaks tundi päevas. 

Kuningas Charles III tšellot mängimas.

Sellest, millise intensiivsusega võis kuningas teinekord pilli mängida, annab aimu üks tema kiri, mis kirjeldab tšellotundi tuntud Itaalia tšellovirtuoosi Carlo Grazianiga (XVIII sajandi I pool – 1787): “Olen mänginud Grazianiga tšellot ja olen nii ägedalt tegutsenud, et mu juuksepael lõdvenes, juuksed lendlesid pea ümber ning kogu puuder, mink ja higi sulasid mu peal. Nüüd pean juuksed uuesti korrastama ja selga panema teise särgi, sest mu keha on higist läbimärg” (kirjast Wilhelmine Enkele, umbes 1780). Hiljem täiendas Friedrich Wilhelm II oma mänguoskusi prantsuse tšellovirtuoosi Jean-Pierre Duporti (1741–1818) juhendamisel. Kuninga vabast ajast kulus märkimisväärne osa musitseerimisele ja muusikutega suhtlemisele, mistõttu pole liialdus väita, et kuningas-tšellist Friedrich Wilhelm II mõju ja toetuseta oleks klassikalise kammermuusika kuldajastu, eriti mis puudutab tol perioodil loodud keelpillikvartette ja sonaate, olnud märgatavalt vaesem. 

Tema pühendumus andis hoogu mitmete heliloojate, aga eeskätt Haydni, Mozarti ja Beethoveni loomingule, mille ilmekaks väljenduseks on Haydni kuus (Preisi) kvartetti op. 50 (1787), Mozarti surmajärgselt trükis ilmunud “Preisi kvartetid” K. 575, 589, 590 (1789–1790) ja Beethoveni kaks esimest sonaati klaverile ja tšellole op. 5 (1796), mis trükiti alles pärast Friedrich Wilhelm II surma. Kõik need teosed on kirjutatud pühendusega Friedrich Wilhelm II-le ja neis kõigis on tšello roll oluliselt kaalukam kui tolleaegses kammermuusikas üldiselt tavaks. 

Suurbritannia ja Hannoveri valitseja kuningas George IV (1762–1830) oli vilunud tšellist, kes esines aeg-ajalt õukonnakontsertidel. Tema rikkalike kaunistustega ehitud tšello “Royal George” (valmistanud William Forster, 1782) on säilinud ja heas korras ka tänapäeval. Tõenäoliselt juhendasid teda ka kuningliku õukonna tipptšellistid, nagu James Cervetto (1748–1837) ja John Crosdill (1751–1825), kellega ta tegi ka muusikalist koostööd. George IV muusikahuvi ei piirdunud vaid esinemisega: ta toetas aktiivselt heliloojaid (sealhulgas Joseph Haydnit ja Gioachino Rossinit) ning muusikaasutusi. Näiteks avati 1822. aastal tema toel kuninglik muusikaakadeemia, mis on tänapäeval rahvusvaheliselt tunnustatud muusikahariduskeskus. 

Kõigile polnud George IV tšelloharrastused muidugi meeltmööda. Näiteks 1820. aastast pärineb üks satiiriline gravüür, mis võrdleb George IV omaaegse kurikuulsa Rooma keisri Neroga, kujutades kuningat keset Brightoni kuningliku paviljoni tornikiivreid (ehitis, mida tuntud Briti arhitekt John Nash ajavahemikus 1815–1822 kuninga soovil ümber kujundas ja oluliselt laiendas, pälvides sellega üksjagu kriitikat ja hukkamõistu) tšellot mängimas, samal ajal kui riik kaosesse vajub. Säärane salvav satiir siiski ei kõigutanud kuningat. Lisaks muusikaelu elavdamisele Suurbritannias lõppesid tema regentluse ajal (1811–1820) Napoleoni sõjad Euroopas Waterloo lahinguga (1815), kinnitades Suurbritannia positsiooni Euroopa juhtiva suurjõuna – seda vaatamata riigi sisemistele majanduslikele ja sotsiaalsetele pingetele. 

Vähem on laiemale avalikkusele teada aga see, et Jaapani erukeiser Akihito (sündinud 1933, keisritroonil aastatel 1989–2019) on tšelloga sõbrustanud juba mõnda aega, teinud pilliga esmatutvust teadaolevalt pärast II maailmasõda. Akihito muusikahuvi on pärandatud edasi ka tema vanimale pojale, tänasele Jaapani keisrile Naruhitole (sündinud 1960, troonil alates 1. maist 2019), kes harrastab vioolamängu, ja Naruhito tütrele printsess Aikole (sündinud 2001), kes on oma vanaisa eeskujul samuti õppinud tšellot mängima.

Kui sukelduda tšellomängijatest troonipärijate kaugemasse minevikku, siis Suurbritannia kuningliku kunstikollektsiooni hulgas on üks Philip Mercieri (1689?–1760) tähelepanuväärne õlimaal 1733. aastast pildiallkirjaga “Muusikapidu” (“The Music Party”), mis kujutab tolleaegse Suurbritannia kuninga George II (1683–1760) vanimat poega ja otsest troonipärijat Walesi printsi Frederick Louis (1707–1751) oma õdede, printsesside Anne’i, Caroline’i ja Amelia seltskonnas tšellot mängimas. Kõnesolev õlimaal, mille telliski Frederick Louis, kelle teenistuses Mercier tollal oli, on oma aja kontekstis mõneti ebatüüpiline kunstiteos, sest kuninglikku õukonda kuuluvaid isikuid ja lausa troonipärijaid ei ole just liiga sagedasti kujutatud muusikainstrumente mängimas, vähemalt mitte tolleaegses Suurbritannias. Maal annab samas aimu tšellomängu kasvavast populaarsusest sealkandis, mida kinnitab asjaolu, et kohalikud pillimeistrid valmistasid XVIII ja XIX sajandil rohkelt tšellosid, mida hinnatakse kõrgelt ka kaasajal. 

Praeguste kuningate tšellomängu harrastustest on massimeedias vahest kõige enam kajastust leidnud Charles III (sündinud 1948, troonile asus 6. mail 2023): temast võib interneti pildiotsingus leida mitmeid fotosid, kus ta poseerib tšelloga. Hiljutisi ülesvõtteid aga nende seast ei leia. Kuid nagu näitab Jaapani keiser Akihito, keda pildistati tšellot mängimas 2005. aastal 72-aastaselt ja kes teadaolevalt jätkas harjutamist ka järgnevatel aastatel, ei ole kunagi liiga hilja taaselustada pillimängu oskusi. Ja XVIII või XIX sajandiga võrreldes on tšelloõpetajate osas valik oluliselt laiem – eelis, mis võib innustada monarhe, rääkimata lihtsurelikest, unustatud kirele ja oskustele uuesti elu sisse puhuma.

Kuningaks olemine on läbi aegade nõudnud elavat kujutlusvõimet, juhtimisoskust, vankumatut sihikindlust, otsides samaaegselt õrna tasakaalu traditsiooni ja uuenduslikkuse vahel tagamaks, et riigi areng oleks sihipärane, jätkusuutlik ja kooskõlas alamate vajadustega.

Nii nagu orel on pillide kuningas, on tšello läbi ajaloo olnud mitte üksnes aristokraatia lemmikmängukann, vaid kui instrument, millega kuningad, printsid ja printsessid vormisid nii oma iseloomu kui ka kuningakodade, nende poolt valitsetavate riikide identiteeti. Ja kui keegi seda kahtluse alla seaks, kergitaksid Friedrich Wilhelm II või George IV pisut kulmu ja vastaksid kähiseval häälel: “Meie mängisime tšellot. Ja mis kunstiga teie tegelete?”