top of page

Inspireeriv uudisteos Eesti tšellomaastikul


Mihkel Kerem.

Eesti tšellokontserdist kui valdkonnast saab rääkida alates 1946. aastast. See on fakt, mis paneb mõnevõrra imestama, kuna selleks ajaks tuntakse Eesti kontserdielus juba nii mõndagi võimekat ja aktiivselt tegutsevat tšellisti. Eelkõige muidugi Raymond Bööcke (1871–1940) – Tallinna konservatooriumi asutaja ja tšelloprofessor kuni 1935. aastani, ja siis tema õpilane ja järeltulija konservatooriumis August Karjus (1906 –1970). Tõenäoliselt tingisid tõrke siiski heliloojad, kes ei usaldanud tšellot kui sooloinstrumenti ja eelistasid klaverit või viiulit.

Olen tutvunud meie esimeste tšellokontsertide, 1946 loodud Artur Kapi ja 1949 Juhan Aaviku kontserdi käsikirjadega ja minu hinnangul on just sooloinstrumendi partii küündimatus põhjuseks, miks neid pole esitatud. Sain sellele arvamusele kinnitust ka oma professorilt August Karjuselt, keda Artur Kapp pidas silmas teose esitajana. Leonhard Virkhausi “Kontsert-variatsioonide” (1946) kohta puudub aga igasugune informatsioon. Kulus kaks kümnendit ja siis sündisid teosed, mis jõudsid ka ettekannete ja salvestusteni. Need on Jaan Räätsa “Kontsert tšellole ja kammerorkestrile”, Uno Soomere “Kontsert tšellole ja sümfooniaorkestrile” ning Arvo Pärdi kontsert “Pro et contra”, kõik valminud 1966. aastal. Tõsi, 1955 on Eduard Tubin kirjutanud kontserdi I osa klaviiris, mis jäi küll tervikuna lõpetamata, mida on aga palju kordi ette kantud ja mis väärib kindlasti orkestreerimist.

Järgmine tegija oli Helmut Rosenvald, kes riskis ja usaldas tšellot kui soolopilli. Tema loomingu nimekirjas on kontsert ja ka paar kammersümfooniat tšellole ja keelpillidele, mis väärivad suurvormi staatust ja on ka eranditult kõik ette kantud, üks heliplaadilegi jõudnud. Järgmistest loojatest oli produktiivseim Els Aarne kolme kontserdiga ning siitpeale enam sahtlisse ei kirjutatud, vaid tulid ka tellimustööd maailmanimedelt nagu David Geringas, kes ahvatles looma Lepo Sumerat ja Erkki-Sven Tüüri, ning Jean Guihen Queyras, kellele kirjutas Jüri Reinvere kontserdi 2019. aastal (teose tellisid Kronbergi Akadeemia ja kirjastas Sikorski). Mida veel tahta – olemegi kohal!

Järgmine ja seni teadaolevalt viimane – “Kontsert tšellole ja orkestrile” – on loodud 2020. aastal ja tuli esiettekandele Mihkel Keremi autorikontserdil tänavu 28. jaanuaril Pärnu kontserdimajas. Selle esitajasid Pärnu Linnaorkester, solist Willem Stam ja dirigent Mikk Murdvee.

Kes on Mihkel Kerem, tasub vist küsida, kuna Eestis ilmub ta valgusvihku hooti, varem viiulikunstnikuna, nüüd rohkem heliloojana. Põhjuseks asjaolu, et 2002. aastast elab Kerem Londonis ja töötab päris laia haardega ka väljaspool UK piire, nt on ta olnud resideeriv helilooja Schleswig Holsteini ja ka “Aurora” festivalil, rääkimata tööst viiuldajana u viies kollektiivis. Mõistatuseks jääb, kuidas sellise koormuse juures on võimalik olla ühtlasi enam kui 170 oopuse autor? Ehk peitub vastus tema õpetajate Mati Kuulbergi ja Jaan Räätsa samaväärses või suuremaski produktiivsuses. Professor Rääts on öelnud Keremi kohta, et ta on üks andekamaid ja järjekindlamalt töötavaid tema arvukate õpilaste seas. Autor ise on kõnealust teost iseloomustanud, et see on pretensioonitu, motoorne, kuid jõuline muusika ja rõhk on solisti (tellija) võimete eksponeerimisel.

Mstislav Rostropovitš, kes on ilmselt kõige rohkem – sadadelt autoritelt – tellinud tšellomuusikat, armastas põiklevatele heliloojatele toonitada: “…pole vaja arvestada tšello võimalustega, kirjutage kõike, mida heaks arvate – mina mängin kõik ära”. Ajalugu näitas, et nii see oligi. Willem Stam (Kanada/Rootsi) on tehniliselt pea sama võimekas, sest soolo tekst on käsi- ja kaelamurdev. Mulle on solisti ja orkestri koostöö kontserdis kui muusikalises vormis tähendanud alati eelkõige solisti eksponeerimist virtuoosina, nii nagu ta aegade hämaruses sündiski. Sümfooniline sisukus ja partnerlus orkestriga on ikkagi hilisema arengu lugu. See on tekitanud ka pealkirju nagu “Kontsert-sümfoonia” ja isegi “Sümfoonia-kontsert” (Prokofjev) või lihtsamalt: “9. sümfoonia tšellole ja sümfooniaorkestrile” (Boriss Parsadanjan) või “Kammersümfoonia tšellole ja orkestrile” (Helmut Rosenvald). Kõik need pealkirjad pretendeerivad siis sisukuselt enamale kui lihtsalt eksponeerida solisti virtuoosseid võimeid.

Kerem on enda sõnul läinud ilma suuremate pretensioonideta traditsioonilisemat rada ja seda ka vormiliselt: osad kiire-aeglane-kiire, täpsemalt sonaadivorm-ABA-rondo. Rangelt traditsiooniline, aga sisult väga kaasaegsena mõjuv tihe partnerlus solisti ja keelpilliorkestri koostöös. Kuidagi pole võimalik öelda, et orkester oleks saatja. Autori lahkel loal on mul teosega tutvumiseks kasutada nii käsikirjaline kui arvutitrüki partituur ning kontserdisalvestis esiettekandelt. Partituurides suuri erinevusi ei leidnud v.a mõned viiulite topeltnootide-divisi’de lahtikirjutamised eraldi ridadele, millel sisulist tähtsust ei ole, pigem abi kõlalise korrektsuse nimel. Tunnistan, et leidsin aga märgi, mille otstarvet ma ei tundnud, st polnud oma 60-aastase praktika jooksul kohanud. Tegemist oli nn Bartóki pizzicato’ga, mis tähendab, et keel tõmmatakse plaksuga vastu sõrmlauda. Seda märgitakse ka pizz(snap) mõnel pool. Võtet on päris palju kasutatud nn avangardmuuusikas ja paradoks minu jaoks oli asjaolu, et olen seda ise kasutanud Pärdi “Pro et contra” minu improviseeritud kadentsis. Partituurides ma ei võrrelnud nööpnõelaga iga nooti, ehkki kuulasin salvestist nii ühte kui teist jälgides, erinevusi leidmata. Küll aga jõudsin selgusele, et esimese osa väga intesiivse karakteriga peateema murrab ennast sisse nii II Largo’sse kui ka finaali. Seega ehk päris monotemaatiline see kontsert ei ole, aga vihjab sellele küll ja teema ise on seda väärt, et temast mitte lahti lasta. Eriti meeldivaks pean keelpilliorkestri kõlapildi jõulisust ning vägagi keeruka ja mobiilse teksti (MM=160) diktsiooni selgust, mis kõneleb sellest, kui hästi autor keelpilliorkestrit valdab.

Tuleb siiski tunnistada, et salvestise mitmekordne partituuriga kuulamine kahandas mõnevõrra esialgset vaimustust esituse üle, mis on tegelikult esiettekande puhul normaalne. Eriti puudutab see II osa, kus on selgelt tajutavat ebakindlust ja ka lausa ansamblilist ekslemist, millest küll artistliku meisterlikkusega väljuti võitjana. Arusaamatuks aga jääb, miks solist autori dünaamikat ignoreerib. Võibolla just see oligi autori mainitud solisti “kiusamine”. Iseenesest on ju tegemist vägagi dramaatiliselt ja dünaamiliselt areneva aeglase osaga, kus sooloinstrument saab ennast oma naturaalses (laulvas) olekus avada. Veel tasuks kaaluda rohke tšello-akordika vaheldusrikkamaks muutmist, st arco versus pizzicato kasutamist. Neljahäälsed akordid kiires (MM=160) rütmilises tekstis kõlavad pigem arco “kratsiooso”, sõltumata esitaja meisterlikkusest, aga pizzicato harmooniliselt ja rütmiliselt aktiivselt täpse-erksana. Kolmehäälseid on ju võimalik esitada arco ilma “murdmata”, kuid needki kaotavad oluliselt kõlalises kvaliteedis.

Minu norimisse tuleb suhtuda kui heatahtlikesse kaasamõtlevatesse soovitustesse, mis kriipsugi ei vähenda vaimustust, et eesti muusikas on nüüd äärmiselt tõsiseltvõetav täismahuline (24’) kõrgmeisterlikkust nõudev kontsert tšellole ja keelpilliorkestrile. Teos, mille sarnast XXI sajandi maailmamuusikast on päris raske leida. Kui oleksin – ei tea, kui palju aastaid – noorem, hakkaksin jalamaid teosega tegelema, sellega töötama. Väljakutse on väga ahvatlev ja inspireeriv, aga meil on õnneks rohkesti rahvusvahelisel tasemel interpreete, kes kindlasti ei saa oma valdkonnas sündinud tippteosest ükskõikselt mööda vaadata.

88 views

Comments


bottom of page