Index of (Cold) Metals – festivali “Commute” lõppkontsert


23. aprillil oli eesti publikul erakordne võimalus kuulda elavas ettekandes XXI sajandi alguse üht meistriteost, Fausto Romitelli video-ooperit “An Index of Metals” (2003, kontseptsioon – Fausto Romitelli, Paolo Pachini, muusika – Fausto Romitelli, tekstid – Kenka Lèkovich, video – Paolo Pachini, Leonardo Romoli). Esitajad olid maailmakuulus ansambel Ictus (Belgia), sopran Donatienne Michel-Dansac ja dirigent Georges-Èlie Octors – sama koosseis, kellele Romitelli selle teose kirjutas. Ja seda siin, Tallinnas! Kontsert toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemia korraldatud festivalil “Commute” (COMposition and MUsic TEchnology https://commute.art), mis tähistas audiovisuaalse kompositsiooni õppekava 10. sünnipäeva. Esiettekandele tuli ka Einike Leppiku uus teos “Cold”, mis oli kirjutatud samale koosseisule ja mõeldes spetsiaalset seostele Romitelli oopusega.


“Cold” suhestus Romitelli ja Pachini materjaliga hästi, oli väljapeetud ja leidlike kõlaliste lahendustega, hästi oli kasutatud ruumi. Võibolla mõningad harmooniad ja valitud kõlakujundid mõjusid ootamatult ja kukkusid tervikust veidi välja, kuid sellegipoolest kulges teos kenasti. Aga ma ei ole kindel, kas langetatud otsus planeerida uudisteos peale Romitelli ulatuslikku muusikalist arengut oli hea valik – “An Index of Metals” on minu meelest nii kaalukas ja kõikehaarav, et sellele midagi lisada on igal juhul keerukas ülesanne.


“An Index of Metals” sopranile, ansamblile, multiprojektsioonile ja live-elektroonikale on Romitelli viimane teos. Helitöö sündis Romitelli viimasel eluaastal, kui ta juba teadis, et on ravimatult haige, tohutu intensiivsusega. Öelda selle teose kohta ooper, on väga tinglik. Romitelli enda sõnul: “[Teose] “An Index of Metals” eesmärk on muuta ooperi ilmalik vorm totaalse tajumise kogemuseks, uputades vaataja hõõguvasse mateeriasse, mis on oma olemuselt nii visuaalne kui heliline, voolavate kõlade, vormide ja värvide magmasse, kus puudub igasuguse narratiiv, on vaid hüpnoos, millegi võimuses olemine ja transs”.

Tõesti, mingit lavastust, narratiivi, lavakujundust ega valgusrežiid ei ole. Ainsaks kontsertolukorrast erinevaks elemendiks laval on kolm ekraani ansambli taga, kandvateks “tegelasteks” ongi muusika, video ning heliprojektsioon.


Teose inspiratsiooniallikad on pärit pigem popkultuuri aladelt – Roy Lichtensteini koomiksiesteetikas maal “Drowning girl”, millest lähtuvad paljud nii tekstilised kui muusikalised kujundid (nagu nt lõputu langemine, vajumine), psühhedeelse rockiga seotud poeesia, mida teksti autor Kenka Lèkovich spetsiaalselt uuris, Brian Eno ja Robert Frippi murranguline album “Evening Star” (1974), mille ühest osast “An Index of Metals” on otseselt üle võetud ka teose pealkiri. Ning muidugi Pink Floyd, kelle kultusliku loo “Shine on You, Crazy Diamond” (1975) oma kümme korda korratud LP-scratch’iga teos algab ja ennast aeglaselt kehtestama hakkab.


Seejuures pole tegemist crossover’i-laadse kultuurikontekstide ristamise või kollaažiliku lähenemisega. Romitellit köitis tihti muusika juures jõud, otsesus, vahetus, mida sellisel moel itaalia XX sajandi lõpu nüüdismuusikas palju ei kohta. Ta on öelnud: “Armastan määrdunud, brutaalset, moondunud kõla. See on midagi, mida popmuusikud on tihti osanud oma väljenduses kasutada ja mida püüan integreerida ka oma muusikasse.” Romitelli kasutab rockmuusikast pärinevaid kõlasid, kuid ta ei kirjuta rockmuusikat. Tema kirjaviis on väga peen ja tohutult detailitundlik, mille aluseks on suurepärased helilooja käsitööoskused.

Kuulamiskogemus oli minu jaoks võrratu. Oli selgelt tunda, kui hästi tundis ja tunnetas ansambel Romitelli muusikat. Iseäranis lummav oli pianist Jean-Luc Plouvier, kelle äärmiselt reljeefsed, kõnekad, samas üleforsseerimata kõlakujundid olid tõesti haaravad. Väga muljetavaldav oli ka keelpillimängijate esitus – tohutult selged, jõulised žestid, teisalt õrn ja läbipaistev, hästi värvitundlik mäng. Teosele andsid unustamatu koloriidi kitarrid (Tom Powels – elektrikitarr, Hugo Abraham – basskitarr). Nende mahlakas täiskõla, saali täitvad distortion-efektid, eriti aga teose lõpukadents, mis on suuresti mängijate enda kujundada, olid pea füüsiliselt nauditavad.


Kui teose ettekandele üldse on võimalik midagi ette heita, siis minu jaoks ei olnud kõige veenvam soprani Donatienne Michel-Dansac’i esitus. Kui teose esteetika lähtub suhteliselt karmist, selgest, täpselt valitud vahenditega edasi antud kujunditest, siis see eeldaks häälelt suurt mitmekesisust sirgest, läbipaistvast kõlast kuni peaaegu toore, karuse väljenduslaadini. Michel-Dansac oli siin minu jaoks natuke ebamäärane, helikõrgused ujusid, kõla oli kõikjal suhteliselt sarnane. Seevastu oli ta suurepärane osas pealkirjaga “Hellucination 3 – Earpiercingbells”, mis nõuab dramaatilist, ooperlikku täishäält. Võibolla mind segas ka võrdluseks kõrvus olev Barbara Hannigani esitus, kes minu meelest tõlgendab seda teost tabavamalt.


Üks kõige nauditavamaid komponente oli helindus – ühelt poolt muusikaakadeemia suure saali tipptasemel helisüsteem, aga kindlasti ka väga tundlik helijuhtminie (toonmeister Alexandre Fostier) – detailne, hästi balansseeritud ja ruumis jaotatud heli, kui vaja, siis piisavalt võimas ja endasse haarav, aga mitte vägivaldne.


Kui Romitelli ja Pachini jaoks oli oluline luua kõiki meeli kätkev endasse haarav teos, siis video ei pääsenud minu meelest muusikaakadeemia saalis samavõrd mõjule. Kuna saal on visuaalselt juba isegi väga kõnekas ning kolm ansambli taga lava kaugemas seinas olnud ekraani jäid ruumi proportsioonidega võrreldes natuke väikeseks, jäi visuaalne pool selles kombinatsioonis otseses mõttes liialt tagaplaanile.


Mis teeb Romitelli “An Index of Metals’ist” meistriteose, on minu meelest see, et jõu ja näilise tooruse kõrval on siin tegelikult ülim tundlikkus, erakordselt lummavad vaiksed kõlad ja peened nüansid, mis on seeläbi veelgi väärtuslikumad. Selle kaudu suudab ta tasapisi ja salalikul moel jõuda olemise sügavamate kihtideni. Paradoksaalsel moel, kuigi teose üheks läbivaks kujundiks on purunemine ja häving (videos nt tohutu prügisorteerimise tsentrifuug teose lõpuosas), võibolla Romitelli jaoks ka silmitsi seismine surmaga; mulle tundub, et Romitelli vaade nendele teemadele on tegelikult hoopis kaugemalt vaatlev kui sellesama trumli seest. Muusika mõju pole hävitav, purustav, jalge alla trampiv – vastupidi, nagu ka looduses, lagunemisel vabaneb energia, sünnib midagi uut ja võibolla on seeläbi see miski jääv veelgi selgemalt tuntav.


Suur tänu muusikaakadeemiale ja audiovisuaalse kompositsiooni osakonnale Paolo Giroli eestvedamisel selle erakordse võimaluse eest!