Ilmade vaheline pinge. Ballett “Sisalik” RO Estonias
- Liis Jürgens, helilooja, harfimängija ja kunstnik
- Jun 2
- 3 min read
Kui te neid ridu loete ja balletti “Sisalik” veel näinud pole, siis soovitan! See lavateos väärib vaatamist, kihiline audiovisuaalmeedia on just vahetuks isiklikuks kogemiseks, lavastus kahtlemata kõnetab, kuna loojad on hea tulemuse nimel palju ja pühendunult tööd teinud. Vaatasin 3. mai etendust, kus peaosa esitas RO Estonia esibaleriin Anna Roberta. Etendus oli nii solistidele kui kogu balletitrupile ja orkestrile õnnestumine.
Lepo Sumera muusika 1980. aastate lõpu ja 1990. alguse heliilm: soomeugriliku tunnetusega arhailised kujundid, kirglik-dramaatilised sümfoonilised ehitised, emotsionaalsed pursked, pöörded helistikes, kontrastid soolo ja tutti vahel, ostinaatsed rütmid, kordustemuusika ilmingud – need kõik on nostalgilised neile, kes temaga sel ajal kulgesid. Mitte asjata ei öelda, et Sumera muusikal on praegu omamoodi renessanss. Küllap on ligi 35 aastat see lainepikkus, millega omaaegne küllastumus teatud liiki muusikast hõreneb ning pärast “jalutuskäiku” kõlavärvide peenilmas mõjub toorem emotsionaalne, isegi romantiline helikude segatuna kordustemuusika transilikkusega taas värskena.
Arusaadavalt on helilooja anne, see “miski” järeleaimamatu; seda enam väärib imetlust Märt-Matis Lille lahendus jääda võimalikult iseendaks, mida õnneks soodustab balleti libreto kahe maailma vahel jagunemine. Nõnda pääseb mõjule ka Lille värvitundlik ja sissepoole vaatav, süvenev ja ajalooliste stiilidega – seekord stiliseeritud jazziga – flirtiv lavamuusika käekiri. Sügav kummardus neile kohtadele partituuris, kus mõnest visandikatkest ja vihjest tuli siiski midagi sumeralikku tekitada. Erinevalt balletiartistist ja interpreedist, tuleb helilooja kui vabakunstniku ja parimas mõttes individualisti ametis rollivahetust harva ette. Astuda “kaua loodud kaunikesest” omailmast välja ja süveneda teise on vägitegu ja arvan, et paljudele küsimustele on siin balletimuusikas leitud parim võimalik lahendus. Kui kujutleda, milline oleks balletimuusika vaid ühe helilooja looduna ja kas see olekski olnud nii intrigeeriv kui nüüd? Vormiarenduselt on see minu jaoks n-ö diminuendo-ballett (diminuendo – it k sujuvalt kahanev), mis on modernse ja julge lähenemise märk. Balleti novaatorlik libreto, mis vaheldab kaht maailma – tehtavat filmi ja isiklikku –, liigub arhetüüpselt-müütiliselt inimliku ja individuaalse suunas. Etenduse alguse Sisalik kui jõuline amatsoon kahaneb (või õilistub?) lõpuks segaduses inimlikult hapraks Tiinaks. Diminuendo tunnet võimendab ka asjaolu, et II vaatuse muusikat Lepo Sumera looduna suuremalt jaolt ei olnud ja siin pääses mõjule Lille intiimsem lähenemine.
Libreto riskantne vormivalik tõi esile aktuaalse teema: põgenemise tegeliku elu inimlike (suhte)probleemide eest säravate ekraanide, filmide, sarjade ja videote fantastilisse maailma. Huvitav on endalgi jälgida, kumb maailm mõjub balletilavalt paeluvamalt. Libreto ei paku eepilist lõpplahendust ega suhteteraapiat, vaid süvenemist kunstniku tundlikku ja heitlikku siseilma, kus valitseb igihaljas draama teemal “kes kellega käib”. Selle teema segasusseisundi kulminatsioon oli etenduse üks huvitavamaid stseene. Justkui lohutuseks oli II vaatuses nii humoorikas kohvipausi stseen kui ka veidi arusaamatult sisse toodud ameerikalik filmi- ja muusikalimaailm. Koreograafia osas jäi mulje, et Marina Kesleri valitud tantsuelemendid olid vaatamata omapärale siiski väga lähedal klassikalise balleti keelele. Enim paistis silma suurepärane miimiline loo jutustamise oskus, peategelase Sisaliku peast lähtuv liikumine ja Anna Roberta Sisaliku rollile sobilik paindlik jõulisus. Jäin mõtisklema kontrasti teemadel – eri hõimud, nii sisalikud kui piisonid, näisid sarnaselt õhulised ja paindlikud, keegi otseselt ei roomanud ja ka ei tundunud kandvat piisonite raskust. Ootuspäraselt oli liikumise kontrast filmis ja kaadritaguses toimuva vahel selgem. Tähelepanuväärsed olid solistide rolliarendused – neil tuli teha kaks osa ühes etenduses! Elulähedased ja psühholoogiliselt tõepärased olid mitmed paaristseenid, näiteks piisonite kaunima naise / Mari (Ami Morita) vallutusretk lavastaja Marko (Marcus Nilson) tuppa ja tegelaste sisemise valu kujutamine. Filmi kaadritaguses maailmas tekitas saalis elevust humoorikas näitejuht Helgi Allo (Triinu Lepik-Upkin). Oli selgelt tajuda, et artistid nautisid neile antud koreograafilisi ülesandeid ning panid sinna sisse kogu oma olemuse. Etenduse kunstnik Reili Evart on saanud mängu panna kogu oskuste- ja teadmistepagasi, õnnestusid nii videotaustad kui ka vahvad viited kuulsatele filmikostüümidele, näiteks Fritz Langi “Metropolisele”. “Sisaliku” kunstiline mitmekihilisus on võti, et püüda kohaliku vaataja tähelepanu ja püsida mängukavas, mis on kaasaegse produktsiooni puhul veel üks paras väljakutse.
