_page-0001.jpg)
“I nagu interpreet” on Muusika uus rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu.
Seekordses loos räägivad Tallinna Akordionitrio (Tallinn Accordion Trio) liikmed Momir Novakovic, Henri Zibo ja Mikk Langeproon lähemalt oma kontserdist, mis toimub 8. detsembril Estonia kontserdisaalis, kus on kavas Bach, Scarlatti, Mussorgski, Tšaikovski, Rahmaninov, Tobias, Trmčić, Rojko, Tiensuu ja Makkonen.
Kuidas kujunes teie kontserdikava, miks on valitud just need teosed?
Mikk Langeproon: Akordionitrio ei ole Eestis varem erilist tähelepanu saanud ning otsustasime luua ansambli, et pakkuda kuulata just triole mõeldud teoseid. Kava valisime koos, eesmärgiga tutvustada kontserdi teises pooles originaalrepertuaari. Alustame aga tuntud heliloojate teoste transkriptsioonidega ning ei puudu ka soolonumbrid.
Henri Zibo: Meil kõigil kolmel oli hulk ideid, mida kontserdil esitada, kuid leidsime üksmeele näidata akordionit väga mitmekesiselt. Kavas on seetõttu teoseid nii barokiajastust, romantismist kui ka kaasajast. Usun, et see kava annab hea ülevaate, mida akordioniga on võimalik teha!
Momir Novakovic: Olles väga noor ansambel, on väga oluline liikuda läbi erinevate žanride, et siis lõpuks leida see, mis meile kõige paremini sobib. Samal ajal on meil ka missioon tutvustada sellise koosluse, nagu seda on kolm akordionit, igakülgseid võimalusi klassikalises muusikas, kuna oleme esimene seesugune Eesti muusikas.
Millised on teie soovid ja unistused interpreedina, mida sooviksite tulevikus tingimata teostada?
M.L.: Soovin esitada võimalikult palju just sellist muusikat, mis ennast enim kõnetab. Loomulikult on erinevatel eluhetkedel muusika osas erinevad eelistused. Õpingute ajal pakkus sügavat huvi Soome heliloojate akordionimuusika. Nüüd on lisandunud palju tööd töötluste kallal, mis avardavad ja annavad ideid uue originaalrepertuaari juures. Mõne aja eest sündis Tauno Aintsi sulest ka kontsert akordionile ja kammerorkestrile, mille soovin esimesel võimalusel Eesti publikuni tuua.
H.Z.: Minu soov ja unistus on tuua laiema avalikkuse ette just rohkem klassikalist akordionit, nii soolona kui ka erinevates koosseisudes. Oluline on, et akordion kui klassikaline instrument oleks kogu aeg pildil.
M.N.: Olles mänginud mitmel pool maailmas ning tulles keskkonnast, kus akordionil on palju suurem resonants ja kus see pill on nüüdismuusikas üks võtmetähtsusega instrumente, usun, et meil kolmel on palju tööd seda pilli Eesti klassikalise muusika maailmas tutvustades.
Millised on olnud teie viimase aja suurimad elamused?
M.L.: Minu jaoks oli enneolematu elamus, kui käisin Rakveres vaatamas Hando Põldmäe kujundatud muusikaga teatrietendust “Kõike head, vana toriseja”. Nimelt kõlab selles etenduses palju akordionimuusikat, mille kunagi Handoga sisse mängisin, ja nüüd oli päris naljakas olla justkui enda kontserdil, aga publikus. Loomulikult olen enda esitusi ka televiisorist näinud, kuid seekord oli üllatusmoment palju suurem, kuna ma ei teadnud, kuidas ja millises kontekstis minu mäng ühel või teisel hetkel kõlab. Mõnel juhul võib see, et laval toimuvat enam mõjutada ei saa, anda hoopis suurema adrenaliinilaksu ja elamuse kui see, et kõik on sinu enda kätes.
H.Z.: Minu suurim elamus lähiminevikust on minu enda soolokontsert Mustpeade majas 18. septembril, õigemini selle salvestuse kuulamine. Interpreedil on vaja iseennast kuulata, et leida veel kohti, mis teostes ei “tööta”, või siis vastupidi – on väga head. Ennast kuulates sain meeletu emotsionaalse laengu. See oli väga huvitav tunne, sest mitte kunagi pole ma enda salvestusele nii tugevalt kaasa elanud. Salvestuse lõppedes tekkis tunne, et tahaks tõusta püsti ja tugevalt aplodeerida! Olin väga õnnelik, et millegi nii suurega hakkama sain!
M.N.: Minu viimase aja parim kultuurikogemus on kahtlemata kolimine Eestisse. Olen varem elanud Šveitsis ja Norras ning leian, et otsus kolida siia, kus kultuuril on ühiskonnas nii eriline koht, oli parim. Veelgi erilisema kogemusena tooksin välja aga oma uue töö EMTA pedagoogina ning Arvo Pärdi muusika mängimist heliloojale endale.
Momir Novakovici vastused tõlkinud Virge Joamets