Huviharidus kui huvitegevus või vastupidi ja kuidas seda vääriliselt rahastada?
Muusika huvihariduse vajalikkuses ei kahtle keegi, kuid viimastel aastakümnetel on jäänud tagaplaanile just sõna teine pool “haridus”. Muusikakoole rahastatakse nagu huvikoole, kuid tegelikult sirguvad just sealt meie riigi tulevased elukutselised andekad muusikud. Selleks, et arutada muusika huvihariduse kitsaskohtade, rahastuse ja õpetajate palkade teemal, kutsusin kokku Eesti muusikakoolide liidu (EML) ja Keila muusikakooli juhi Andres Teppo, Saue muusikakooli direktori Kristiina Liiviku ja haridusmaastikul pikalt töötanud Neeme Punderi.
17. novembril kell 10.00 - 11.30 toimub ZOOMis Eesti Kultuuri Koja algatatud käesoleva teema arutlus. Oma küsimusi saab ette saata aadressil tegevjuht@kultuurikoda.eu ja samuti saab neid esitada ka kohapeal chatis. Vestlusringis on Eesti Muusikakoolide Liidu liikmed, ministeeriumi esindaja ja õpetajad.
Kohtumise link https://us02web.zoom.us/j/87047867006?pwd=Zk0xV2JEUUhXMWU4UWwrRXRid0lXUT09
Kuidas teile tundub, milline positsioon on tänapäeva muusikamaastikul muusika huviharidusel?
Kristiina Liivik: Meie valmistame õpilase ette eelprofessionaalseks hariduseks. See tähendab selleks, et õpilane saaks minna edasi õppima mõnda kutseõppeasutusse. Me ei eelda, et õpilane läheks näiteks kohe MUBA professionaalõppesse solistiks õppima, aga et tal oleks võimalik ikkagi omale eriala ja kutse omandada. Meie oma panusega ja omavalitsuse poolt pakutava haridusega võimaldame õpilasel õppida põhiõppes, ta saab kõik vajalikud tingimused, et osaleda konkurssidel ning ta valmistatakse ette vajalikeks vastuvõtukatseteks. Omavalitsustes kuulume me noorsootöö alla ja peame kogu aeg tõestama, kas oleme õpetajad või lapse vaba aja sisustajad. Meid ei saa muusikaharidusest välja jätta.
Andres Teppo: Muusikakoolides on piir huvihariduse ja huvitegevuse vahel hägune. Kui täna võtame näiteks puhkpilliorkestrisse ühe lapse mängima, siis ta võibki innustuda, saada 20 minutit nädalas eriala, jõuda kunagi isegi professionaalse suuna peale ja asudagi sel alal tööle. Aga muusikahariduses on ikkagi oluline säilitada jätkusuutlikkus. Meie koolides peaks haridus olema sedavõrd professionaalne, et meilt tuleks edasiõppijaid ja et muusikakoolidesse tuleks tagasi õpetajaid, interpreete.
Eestis on 87 muusikakooli 1,3 miljoni elaniku ja 45 000 km2 kohta. See on naabritega võrreldes ja ma arvan kogu maailmas üks tihedamaid võrgustikke. Väga paljud muusikakoolid on ka liidetud, sest omavalitsused on liidetud. Kogutud statistika põhjal erinevad meie muusikakoolid nii õpilaste arvu, õpetajate palga, nende keskmise vanuse kui ka paljude teiste näitajate poolest, aga pealinnas ja selle ümbruses on tõenäolisemalt paremad tingimused.
Neeme Punder: 1994. aastal viidi lastemuusikakoolid haridusministeeriumi haldusalast ära. Kuna muusikakoole rahastavad omavalitsused, siis kui tahta senist rahastusmudelit muuta, peab fookus väga selge olema. Praegu on vist päris segane see vaade: osadel koolidel on õppekavad ja osadel mitte, osades saab käia niisama huvikoolis mängimas ja hängimas.
Kuidas palgalõhet vähendada? Praegu on ühiskonnas teravalt esile kerkinud huvikoolide ja üldhariduskoolide õpetajate palgalõhe. Kui inimene on õppinud oma erialal aastakümneid, omandanud kraadi(d) ja saanud ka pedagoogi paberi, siis väike palk ei motiveeri õpetajatööd tegema.
N.P.: See on Eesti kultuuri kestvuse põhimõtteline küsimus. Huvihariduse rahastamine on kohalike omavalitsuste õlul, sest nemad haldavad muusikakoole. Kui praegu tõstetakse tulumaksu miinimumi, siis selle võrra saavad nad taas vähem õpetajatele maksta ja huvihariduses on praeguse palgaralliga keeruline kaasa minna. Näiteks, kui sul on ühes omavalitsuses spordi-, muusika- ja kunstikool, siis võibolla hakatakse ühel hetkel mõtlema, kas meile on kõike seda tarvis. Rohkem tuleks fokuseerida õppekavapõhisele haridusele. Kui inimene on lapsest peale pilli õppinud, lõpetanud koolid ja saab töö kuskile väiksemasse kohta, kus palk on kaks korda väiksem, on ta muidugi väga pettunud. Ma arvan, et kui muusikakoolid ise kvalitatiivset sisu ei näita, siis jääbki see teema püsima.
A.T.: Muusikakoolide põhimäärusesse on kirjutatud, et omanik (KOV, kohalik omavalitsus) võib need likvideerida. Tegelikult oleks KOV võinud näiteks majanduslanguse ajal muusikakoolid kaotada ja ei oleks olnud isegi ust, millele hädas koputada. Praegu on selles osas juba areng toimunud – haridus- ja teadusministeeriumis on tööle võetud huvihariduse valdkonna juhina Tormi Kotkas.
Nüüd palkade teema. Meil on muusikakoolides kõige madalam palk u 900 eurot ja kõige paremas kohas on õpetaja miinimum 1450 eurot. Varasematel aastatel on riigikogu otsusega jagatud 15 miljonit huvihariduse toetust, sel aastal vähendati seda poole võrra. Enim said toetust Eesti ääremaade huviõppeasutused, näiteks Keila muusikakoolile ei jõudnud sellest ühtegi senti. Minu konkreetne ettepanek on, et kui praeguste muusikakoolide eelarve koosneb omavalitsuse toetusest ja lapsevanema osalusest, siis lahenduseks oleks riigi toe lisamine. Näiteks Soomes toetubki muusikaharidus kolmele sambale: lapsevanem, omavalitsus ja riik. Ma arvan, et riigi rahastusel Eestis võiks olla kaks varianti. Variant A: riik toetab kogu muusikaharidust ja sinna alla kuulub ka huvitegevus, sest meie koolides ei ole ikkagi väga selget piiri huvihariduse ja huvitegevuse vahel ning vahel kandub üks teiseks. Variant B: riik toetab professionaalset kutse eelõpet, mis valmistaks ette selliseid muusikaõppureid, kes on võimelised oma eelduste, taseme ja töökusega edasi õppima. Nende õppimist riik toetaks ja neil võiks osaliselt õppemaksu langetada. Selliseid õpilasi aitaksid leida videokonkursid ja seda saaks lihtsalt ellu viia. Nad peaksid iga aasta lõpus salvestama vastavalt õpitud aasta raskusastmele kava ja selle üles panema, et saaks kontrollida vastavust õppekavale.
N.P.: Riigi toetus oleks tervitatav ja see ei tähendaks ka sajaprotsendilist toetust. Keeruliseks läheb aga, kuidas leida ühtsed alused riigi raha jagamiseks. Ma arvan, et riik ei hakka ühtegi õpilast üle kuulama ja tema arengut hindama, vaid peaks leidma mingi teise kriteeriumi ja selleks võiks ikkagi olla professionaalne õppekava. Kuna koole on suuremaid ja väiksemaid, pluss muusikastuudiod, siis sellele rahale vast ei hakkaks pretendeerima ainult EMLi liikmed. See süsteem tuleks kuidagi teisiti üles ehitada.
A.T.: Professionaalne õppekava on peaaegu kõikides muusikakoolides, aga selle täitmine ei ole kontrollitav. EMLil on kogemus korraldada avalikke videokonkursse, hindama kutsume EMTA, MUBA ja Elleri kooli õppejõud. Nii tekiks osavõtjatest pingerida ja nende tase oleks kontrollitud.
N.P.: Päris kõik muusikakoolid ei ole muusikakoolide liidu liikmed ja ka neil on õppekavad olemas. See jagamise mehhanism saaks olema suur väljakutse, aga kui EML tahab selle enda peale võtta, siis hoiame sellele pöialt. Seal on kindlasti ka suured karid, millest peaks kuidagi mööda triivima.
A.T.: Muide, ainult Tapa muusikakool ei ole EMLi liige ja kandideerimise kriteeriumiks ei saaks olema kuulumine liitu. See võib olla ükskõik millise muusikakooli õpilane, kes laeb oma video üles. Meil on ju ka isegi MTÜd liikmete hulgas ja see ei tähenda, et tulevane virtuoos saaks eemale tõrjutud. Kõik toimuks ikkagi nii nagu näiteks orkestrite valikmäng eesriide taga ja hinnatakse vaid kvaliteeti.
Kuidas ikkagi viia professionaalne haridus andekate õpilasteni, kes elavad ääremaal, kui õpetajaid napib?
A.T.: Lahendusena võiks pakkuda e-muusikakooli. Õpilane saaks mõned tunnid arvuti vahendusel, mõned kontakttundidena. Mentoril peaks olema konkreetses piirkonnas piisav hulk õpilasi, keda ta regulaarselt külastab.
EML korraldab igal aastal konkurssi “Parim noor instrumentalist”, paaritu aastanumbriga aastal klahvpillidele ja puhkpillidele ning paaris aastanumbriga ülejäänud instrumentidele. Mõlemal aastal on osavõtjaid tuhande ringis, võidukarika saavad neist 300 kuni 400 osavõtjat. Viimased võiksid olla ka kõige tõenäolisemad riigi toetuse konkursil osalejad.
Aga kõigile ei sobi kiire näpujooksu harjutamine – ei tohi unustada ka tulevasi koorijuhte, heliloojaid ja muusikateadlasi, keda tuleb samuti ette valmistada, sest ka neid läheb tarvis.
K.L.: Toetuste saajate hulk võiks olla tõesti võimalikult lai. Ja toetus ei peaks olema mõeldud ainult tippudele. Me peame neid lapsi ka ette valmistama ja minu arust on äärmiselt oluline ka eelõpe. Muusikakoolid laovad tugeva baasi ja kui sellist süsteemi välja töötada, siis spekter peaks olema võimalikult lai. Kui määrata need kriteeriumid, siis nii, et ka omavalitsused oleksid huvitatud toetama. Olulised on mõlemad pooled: professionaalide kaasamine ja see, et meil oleksid professionaalid tööl, et õpetajal oleks vastav haridus. Ja muidugi ka palgateema. Tundub, et huvihariduse õpetaja on taeva ja maa vahel, sest kuna see haridus ei ole mitte kohustuslik, vaid vabatahtlik, siis sa justkui ei olegi õpetaja. Sageli ei saada aru, et kui toimub mõni vastuvõtt või õhtusöök ja seal mängib muusika, siis need muusikud on kõik kuskilt suuremast või väiksemast muusikakoolist sirgunud.
N.P.: Tahaksin nüüd edasi mõelda, et kuidas seda kolmandat sammast jagada ja see kõigile arusaadavaks teha. Siin kumab selgelt läbi, et see on andeka õpilase põhine. Ma natuke fantaseerin: see on justkui stipendium, mida jagab komisjon, kellel on muusika huviharidusele andmiseks teatav summa ja nüüd on erinevad koolid andekate õpilaste salvestused saatnud ning see on ikkagi persoonipõhine.
A.T.: Jah, täpselt. Selle jaotamine peaks olema nagu turumajanduses ja kulka põhimõttel, kus tuleb igal aastal toetuse saamiseks uuesti konkureerida.
N.P.: Komisjonile on see muidugi palju tööd, aga see võiks toimida küll ja arvan, et riigi vaates ei pea algul väga suuri summasid panustama ja tuleb kuskilt peale hakata.
K.L.: Täna räägime küll õpilase põhisest toetusest, aga tegelikult on oluline, et meil oleks järelkasvu. Meil ei ole vaja üksikuid, vaid just valikut, kellest neid tippe vormida. Seni kuni meil ei ole tasemel eelõpet, ei saa me ainult talente toetada ja nii on see kõik ikkagi professionaalsete õpetajate õlul, keda meil igal pool ei olegi võtta.
N.P.: Toome näite: kui sinu koolis on andekas õpilane ja ta taotleb raha ning saab selle, siis see, kuidas ja kuhu raha koolis suunatakse, on direktori otsus.
Kas te ei karda olukorda, et mõni väike kool loobub konkureerimast, sest seal võetakse vastu kõik lapsed, kellelt ei saagi alati taset nõuda ning sellised koolid jäävad riigi rahast alatiseks ilma?
N.P.: Andekaid inimesi on ikkagi igal pool. Aga loomulikult on probleemid tulemas.
A.T.: Kui selles väikeses koolis toimub huvitegevus, siis see jääbki KOVi ja lapsevanema rahastada. Kui muusikakooli on vastu võetud andekas laps, siis on nõus abistama näiteks EMTA, kaks korda õppeaastas on kõigile EMLi muusikakoolidele saadaval EMTA õppejõudude meistriklassid.
K.L.: Selles ei olegi vast probleem. Pigem on küsimus, millises staatuses me oleme. Kas me oleme huviharidus või huvitegevus. Minu arvates peaks sellele kindla piiri vahele tõmbama: üks on haridus ja teine on tegevus. Ja see, mida meie muusikakoolides ikkagi pakume, on huviharidus. Et säilitame need sõnad: huviharidus ja eelprofessionaalne kutseõpe.
N.P.: Eks siis peabki selle koolides selgeks tegema, et kes õpivad õppekavade alusel ja need, kes seda nii süvitsi ei tee.
A.T.: Ma lisaksin näite Võru muusikakoolist, kus oli sel aastal 27 lõpetajat ja neist vaid neli said kaks tundi nädalas eriala tunde ning ülejäänud said vähem. Ehk siis sellest, kuidas muusikakoolides asjad on jaotatud, ei ole minul ülevaadet ja see piir on ähmane ning ma ei julgeks sellel teemal sõna võtta.
N.P.: Valgas on seis umbes sama. Õpilased tahavad laulda, kord nädalas akordionit mängida jne ja koolid muidugi seda võimaldavad, sest see on nende sissetulek ja seda ei saa pahaks panna. Aga kui me räägime ikkagi õppekava põhisest ettevalmistamisest, siis seal on vajakajäämised suured.
K.L.: Võibolla peaksid need piirid siis veidi laiemad olema? Ja äkki peaks selle õppe jaotama astmeteks, et kui palju tunde keegi on läbinud ja see võrdub vastava astme läbimisega.
N.P.: Aga kas see on haridusministeeriumile piisav?
K.L.: Seda on siis võimalik selgitada. See võtaks ära probleemi, kus omavalitsused ja koolid peavad tegelema pidevalt õppetasude tõstmise või lisavahendite otsimisega või siis ühe tunni ära võtmisega, mis säästaks raha. Ja näiteks tasemete tundide arvud on juba EMLi poolt paika pandud. Minu jutu mõte on, et riik ikkagi toetaks kolmanda sambana muusikakoole kui haridusasutusi.
A.T.: Muusikakoolide roll meie ühiskonnas on mitmemõõteline: esiteks sirguvad meie ridadest professionaalid, teiseks kontserdi publik ja kolmandaks koorilauljad ning harrastusorkestrandid. Laulu- ja tantsupeod on meie kultuurielu kõige olulisemad sündmused. Kui paljud laulukaare all olevatest lauljatest-mängijatest on muusikakooli taustaga, ei ole keegi kokku lugenud, aga dirigentide sõnul on nende roll kvaliteedi saavutamisel määrava tähtsusega.