Huviharidus kui huvitegevus või vastupidi ja kuidas seda vääriliselt rahastada?


Klaveritund Nõo muusikakoolis. FOTO SCANPIX / MARGUS ANSU / POSTIMEES

Muusika huvihariduse vajalikkuses ei kahtle keegi, kuid viimastel aastakümnetel on jäänud tagaplaanile just sõna teine pool “haridus”. Muusikakoole rahastatakse nagu huvikoole, kuid tegelikult sirguvad just sealt meie riigi tulevased elukutselised andekad muusikud. Selleks, et arutada muusika huvihariduse kitsaskohtade, rahastuse ja õpetajate palkade teemal, kutsusin kokku Eesti muusikakoolide liidu (EML) ja Keila muusikakooli juhi Andres Teppo, Saue muusikakooli direktori Kristiina Liiviku ja haridusmaastikul pikalt töötanud Neeme Punderi.

17. novembril kell 10.00 - 11.30 toimub ZOOMis Eesti Kultuuri Koja algatatud käesoleva teema arutlus. Oma küsimusi saab ette saata aadressil tegevjuht@kultuurikoda.eu ja samuti saab neid esitada ka kohapeal chatis. Vestlusringis on Eesti Muusikakoolide Liidu liikmed, ministeeriumi esindaja ja õpetajad.
Kohtumise link https://us02web.zoom.us/j/87047867006?pwd=Zk0xV2JEUUhXMWU4UWwrRXRid0lXUT09

Kuidas teile tundub, milline positsioon on tänapäeva muusikamaastikul muusika huviharidusel?

Kristiina Liivik: Meie valmistame õpilase ette eelprofessionaalseks hariduseks. See tähendab selleks, et õpilane saaks minna edasi õppima mõnda kutseõppeasutusse. Me ei eelda, et õpilane läheks näiteks kohe MUBA professionaalõppesse solistiks õppima, aga et tal oleks võimalik ikkagi omale eriala ja kutse omandada. Meie oma panusega ja omavalitsuse poolt pakutava haridusega võimaldame õpilasel õppida põhiõppes, ta saab kõik vajalikud tingimused, et osaleda konkurssidel ning ta valmistatakse ette vajalikeks vastuvõtukatseteks. Omavalitsustes kuulume me noorsootöö alla ja peame kogu aeg tõestama, kas oleme õpetajad või lapse vaba aja sisustajad. Meid ei saa muusikaharidusest välja jätta.

Andres Teppo: Muusikakoolides on piir huvihariduse ja huvitegevuse vahel hägune. Kui täna võtame näiteks puhkpilliorkestrisse ühe lapse mängima, siis ta võibki innustuda, saada 20 minutit nädalas eriala, jõuda kunagi isegi professionaalse suuna peale ja asudagi sel alal tööle. Aga muusikahariduses on ikkagi oluline säilitada jätkusuutlikkus. Meie koolides peaks haridus olema sedavõrd professionaalne, et meilt tuleks edasiõppijaid ja et muusikakoolidesse tuleks tagasi õpetajaid, interpreete.

Eestis on 87 muusikakooli 1,3 miljoni elaniku ja 45 000 km2 kohta. See on naabritega võrreldes ja ma arvan kogu maailmas üks tihedamaid võrgustikke. Väga paljud muusikakoolid on ka liidetud, sest omavalitsused on liidetud. Kogutud statistika põhjal erinevad meie muusikakoolid nii õpilaste arvu, õpetajate palga, nende keskmise vanuse kui ka paljude teiste näitajate poolest, aga pealinnas ja selle ümbruses on tõenäolisemalt paremad tingimused.

Neeme Punder: 1994. aastal viidi lastemuusikakoolid haridusministeeriumi haldusalast ära. Kuna muusikakoole rahastavad omavalitsused, siis kui tahta senist rahastusmudelit muuta, peab fookus väga selge olema. Praegu on vist päris segane see vaade: osadel koolidel on õppekavad ja osadel mitte, osades saab käia niisama huvikoolis mängimas ja hängimas.


Kuidas palgalõhet vähendada? Praegu on ühiskonnas teravalt esile kerkinud huvikoolide ja üldhariduskoolide õpetajate palgalõhe. Kui inimene on õppinud oma erialal aastakümneid, omandanud kraadi(d) ja saanud ka pedagoogi paberi, siis väike palk ei motiveeri õpetajatööd tegema.

N.P.: See on Eesti kultuuri kestvuse põhimõtteline küsimus. Huvihariduse rahastamine on kohalike omavalitsuste õlul, sest nemad haldavad muusikakoole. Kui praegu tõstetakse tulumaksu miinimumi, siis selle võrra saavad nad taas vähem õpetajatele maksta ja huvihariduses on praeguse palgaralliga keeruline kaasa minna. Näiteks, kui sul on ühes omavalitsuses spordi-, muusika- ja kunstikool, siis võibolla hakatakse ühel hetkel mõtlema, kas meile on kõike seda tarvis. Rohkem tuleks fokuseerida õppekavapõhisele haridusele. Kui inimene on lapsest peale pilli õppinud, lõpetanud koolid ja saab töö kuskile väiksemasse kohta, kus palk on kaks korda väiksem, on ta muidugi väga pettunud. Ma arvan, et kui muusikakoolid ise kvalitatiivset sisu ei näita, siis jääbki see teema püsima.

A.T.: Muusikakoolide põhimäärusesse on kirjutatud, et omanik (KOV, kohalik omavalitsus) võib need likvideerida. Tegelikult oleks KOV võinud näiteks majanduslanguse ajal muusikakoolid kaotada ja ei oleks olnud isegi ust, millele hädas koputada. Praegu on selles osas juba areng toimunud – haridus- ja teadusministeeriumis on tööle võetud huvihariduse valdkonna juhina Tormi Kotkas.

Nüüd palkade teema. Meil on muusikakoolides kõige madalam palk u 900 eurot ja kõige paremas kohas on õpetaja miinimum 1450 eurot. Varasematel aastatel on riigikogu otsusega jagatud 15 miljonit huvihariduse toetust, sel aastal vähendati seda poole võrra. Enim said toetust Eesti ääremaade huviõppeasutused, näiteks Keila muusikakoolile ei jõudnud sellest ühtegi senti. Minu konkreetne ettepanek on, et kui praeguste muusikakoolide eelarve koosneb omavalitsuse toetusest ja lapsevanema osalusest, siis lahenduseks oleks riigi toe lisamine. Näiteks Soomes toetubki muusikaharidus kolmele sambale: lapsevanem, omavalitsus ja riik. Ma arvan, et riigi rahastusel Eestis võiks olla kaks varianti. Variant A: riik toetab kogu muusikaharidust ja sinna alla kuulub ka huvitegevus, sest meie koolides ei ole ikkagi väga selget piiri huvihariduse ja huvitegevuse vahel ning vahel kandub üks teiseks. Variant B: riik toetab professionaalset kutse eelõpet, mis valmistaks ette selliseid muusikaõppureid, kes on võimelised oma eelduste, taseme ja töökusega edasi õppima. Nende õppimist riik toetaks ja neil võiks osaliselt õppemaksu langetada. Selliseid õpilasi aitaksid leida videokonkursid ja seda saaks lihtsalt ellu viia. Nad peaksid iga aasta lõpus salvestama vastavalt õpitud aasta raskusastmele kava ja selle üles panema, et saaks kontrollida vastavust õppekavale.

N.P.: Riigi toetus oleks tervitatav ja see ei tähendaks ka sajaprotsendilist toetust. Keeruliseks läheb aga, kuidas leida ühtsed alused riigi raha jagamiseks. Ma arvan, et riik ei hakka ühtegi õpilast üle kuulama ja tema arengut hindama, vaid peaks leidma mingi teise kriteeriumi ja selleks võiks ikkagi olla professionaalne õppekava. Kuna koole on suuremaid ja väiksemaid, pluss muusikastuudiod, siis sellele rahale vast ei hakkaks pretendeerima ainult EMLi liikmed. See süsteem tuleks kuidagi teisiti üles ehitada.

A.T.: Professionaalne õppekava on peaaegu kõikides muusikakoolides, aga selle täitmine ei ole kontrollitav. EMLil on kogemus korraldada avalikke videokonkursse, hindama kutsume EMTA, MUBA ja Elleri kooli õppejõud. Nii tekiks osavõtjatest pingerida ja nende tase oleks kontrollitud.

N.P.: Päris kõik muusikakoolid ei ole muusikakoolide liidu liikmed ja ka neil on õppekavad olemas. See jagamise mehhanism saaks olema suur väljakutse, aga kui EML tahab selle enda peale võtta, siis hoiame sellele pöialt. Seal on kindlasti ka suured karid, millest peaks kuidagi mööda triivima.

A.T.: Muide, ainult Tapa muusikakool ei ole EMLi liige ja kandideerimise kriteeriumiks ei saaks olema kuulumine liitu. See võib olla ükskõik millise muusikakooli õpilane, kes laeb oma video üles. Meil on ju ka isegi MTÜd liikmete hulgas ja see ei tähenda, et tulevane virtuoos saaks eemale tõrjutud. Kõik toimuks ikkagi nii nagu näiteks orkestrite valikmäng eesriide taga ja hinnatakse vaid kvaliteeti.

Andres Teppo Keila muusikakooli kontserdil. FOTO SCANPIX / EKSPRESS MEEDIA / KARLI SAUL

Kuidas ikkagi viia professionaalne haridus andekate õpilasteni, kes elavad ääremaal, kui õpetajaid napib?