Fjodor Rudin: Arenedki ainult maailma avastades ja üha uute muusikutega koos töötades


FOTO NEDA NAVAEE PHOTOGRAPHY

“Torm ja tung” ehk XVII Tallinna kammermuusika festival tõi peakülalisena Tallinna noore vene-prantsuse viiuldaja Fjodor Rudini (s 1992). Tõsi, kuulsime teda vaid Robert Schumanni klaverikvarteti op. 47 ja Richard Straussi “Metamorfooside” ettekandel. See pani Niina Murdvee kahetsema, “et (ilmselt mingitel kaalukatel põhjustel) kuulsime Rudinit vaid kahes ansamblis.” (TMK, oktoober, 2021). Ent kui sidemed vastastikku positiivsete muljetega sõlmitud, võib teda ehk edaspidigi siinmail kohata. Olgu siis käes viiul (Tallinnas oli selleks Austria rahvuspangale kuuluv Stradivari “ex-Benecke” aastast 1694; nüüd mängib ta Lorenzo Storioni 1779. aasta viiulil) või hoopis dirigendikepp. Igal juhul oli põnev tutvuda noore – 30. sünnipäev ootab järgmisel aastal –, ent palju jõudnud muusikuga.

Kohtume laupäeva, 28. augusti keskpäeval. Rudin on varasema leppe tunnikese edasi lükanud, et hommikul rahulikult harjutada. Kas see on tavarežiim, et õhtu lõpeb kontserdiga ja hommik, ka puhkepäeval, algab taas viiuliga? Soovitavalt küll. Eriti praegu, kui on nii intensiivne periood. Juba homme ootab mind Stuttgardis ühe teose salvestus. Nimelt ilmub mul novembris uus CD, mille teljeks on Edisson Denissov ja tema mõjutajad. Olime ansamblipartneri Boriss Kuznetsoviga (Valgevene päritolu Saksa pianist – T.M.) juulis just salvestanud kõik tema teosed viiulile ja klaverile, kui Denissovi lesk leidis “Dissonantsi” käsikirja. Me pole seda veel kokku mänginud, ent homme tuleb see salve saada.


25. novembril möödub 25 aastat teie vanaisa Edisson Denissovi surmast, mis oli üks lisapõhjus selleks jutuajamiseks. XX sajandi avangardmuusika ei kõlanud meie kontserdisaalides just tihti, ent Denissovit on siin mängitud. Mäletatakse, kuidas linnukostüümis Aleksei Ljubimov esitas 1998. aastal tema “Lindude laulu” klaverile ja fonogrammile (1969), samuti on meil Ivan Monighetti soleerimisel kõlanud tema “Variatsioonid Haydni teemale” (1982). Päris eriline fakt on, et tema ballett “Pihtimus” sündis Estonia teatri tellimusel ja sai siin 1984. aastal esmalavastuse, koreograafia lõi ja peaosa tantsis Tiit Härm.

Paraku pole Denissovi teoste nimistus just palju viiulile loodut – viiulisonaat aastast 1963, kontsert anno 1977 ...

Viiulikontserdi kõrval on tuntumad veel “Viis Paganini kapriisi” viiulile keelpilliorkestriga, Bachi d-moll partiita seade samale koosseisule. On ka sonaat kahele viiulile, mida esitan esmakordselt novembris koos oma abikaasaga (abikaasa Julia Turnovsky on samuti viiuldaja ja mitme maineka konkursi laureaat – T.M.). Ootele jääb veel Denissovi sonaat sooloviiulile – väga keerukas teos, millega ma pole veel tööd alustanud. Aga see on vist tõesti Edissoni ainus viiuliga seotud helitöö, mis on minust n-ö puutumata. Plaat “Heritage” (“Pärand”) ilmub 19. novembril Inglise firmalt Orchid Classics (ORC100183). See on huvitav projekt. Näiteks salvestasime selle tarvis kolm pala, mida ei leia ainsastki kataloogist, kuna need on säilinud käsikirjalisena ja võimalik, et autor ei pidanud neid piisavalt vääriliseks. Leidsime ka käsikirjalise sonatiini aastast 1974, millest ei olnud kuulnud ei minu vanaema ega ka Edissoni teine abikaasa. Kes teab, ehk ootab mõni põnev leid veel tulevikuski, ent eelloetletu on kõigile täiesti uus – siiani esitamata ja ammugi kuulmata. Lisaks Denissovi töödele on plaadil veel Šostakovitši lõpetamata viiulisonaat aastast 1945, “Prelüüd ja duo” Debussy lõpetamata ooperist “Rodrigue et Chimène”, mida keegi ei tunne. Mu vanaisa on selle orkestreerinud (Denissovi lõpetatud versioon sai maailmaesiettekande 14. mail 1993 Lyonis – T.M.) ja mina omakorda tegin ühest osast seade viiulile ja klaverile. Ning kõige tundmatu kõrval tasakaaluks Prokofjevi kõigile tuntud 1. viiulisonaat f-moll op. 80.

Denissovi “Pihtimus”: Lootus – Irina Härm ja Octave – Tiit Härm (Estonia, 1984).

Teil ei saa olla kuigi palju mälestusi oma vanaisast – olite tema lahkudes ju mõneaastane. Ometi on ta teie saatust mõjutanud. Teame, et Denissov läks pärast rasket autoavariid (1994) ravile Prantsusmaale, kuhu jäi oma päevade lõpuni. Järgnesite talle koos emaga Pariisi, mis jäigi teie kodulinnaks, kuni muusikaõpingud viisid edasi Saksamaale ja Austriasse.

Edissonil oli muidugi ammune side Euroopa ja eriti Prantsusmaaga, sest ta sõbrustas väga Pierre Bouleziga. Asunud viimastel eluaastatel püsivalt Pariisi, mille aukodanikuks ta pärjati, lõi see eelduse, et ka meie perel tekkis seal sidemeid. Nii “pärisin” ka mina vanaisalt n-ö kahe kultuuri juured ja alustasin muusikaõpinguid Pariisis.


Õppinud olete siiski peamiselt Saksamaal ja Austrias. Jah, kõrgema hariduse omandasin viiuldajana Kölni muusikakõrgkoolis Zahhar Broni, Salzburgi Mozarteumis Pierre Amoyali ja Grazi kunstiülikoolis Boriss Kušniri juures ning dirigendina Viinis.


Kui XX sajandil rääkisime kuulsast vene viiulikoolist, tähendas see ikka õppimist Venemaal. Nüüd enam mitte: seal pole te õppinud, ent nii Bron kui ka Kušnir on tänapäeva vene koolkonna tuntumaid esindajaid. Põhimõtteliselt isegi Amoyal, sest tema õppis Heifetzi juures, kes omakorda õppis Peterburis Leopold Aueri juures ... Sisuliselt jätkab temagi vene kooli traditsioone, ehkki tema lähenemine viiuliõpetamisele erineb oluliselt Broni ja Kušniri metoodikast. Mu abikaasa kirjutab praegu uurimust vene kooli poognatehnikast ja nii olen mõndagi põnevat minagi teada saanud. Tegelikult viivad kõik Euroopa viiuliõpetuse juured itaallase Giovanni Battista Viotti juurde ja nii on erinevad koolkonnad, näiteks prantsuse ja vene oma tegelikult omavahel vägagi seotud. See on omaette muidugi huvitav teema.


Bronil on vägev õpilaste rida (Repin, Vengerov, Madojev, Gluzman) ja ega Kušnirgi maha jää (Rahlin, Dogadin, Igudesman). Kuidas end selles esinduslikus seltskonnas, küll põlvkond nooremana, tunnete? Minu tee on kulgenud mõneti erinevalt, olen ju viimasel ajal tegutsenud natuke teiste asjadega, olnud orkestris kontsertmeistriks ja teinud läbi dirigendikoolituse, nii et mul pole päris tüüpiline viiulikunstniku karjäär.


Ei puudu ju teilgi ei mainekad laureaaditiitlid (2014 Enescu ja 2018 Paganini konkursi II preemia) ega soolokarjäär peamiselt Euroopas (Berliini kontserdimaja, Pariisi filharmoonia, Viini Musikverein, Zürichi Tonhalle), aga kaugemalgi (sh Carnegie Hall), samuti ülesastumised tipporkestrite ees.

Jah, mingil ajal läksin tõesti seda teed, mida mu professorid olid ette valmistanud, aga kui lõpetasin õpingud Salzburgis, siis sain aru, et olen küll noor, aga mulle ei meeldi reisida mööda konkursse, et tahan hoopis muud. Tekkis tunne, et minu haridus on liiga tugevasti kaldu pillimängu poole. Nii võtsingi vastu otsuse alustada uuesti ja läksin õppima dirigeerimist. Isegi mitte soovist niiväga dirigendiks saada, pigem paelus mind neile pakutav õppeainete valik, mis on hoopis laiahaardelisem kui pilliõppijatel.


See selgitus nullib mu järgmise küsimuse, et miks eelistasite dirigendikoolituse mekadele nagu Peterburi või Helsingi hoopis Viini muusikaakadeemiat. Siiski, miks bulgaaria professorid Simeon Pironkoff orkestri- ja Vladimir Kiradjiew ooperijuhatamise alal?

See on tõepoolest huvitav küsimus. Kui mul tärkas huvi õpinguid jätkata, siis ei olnud mul selget arusaama, mida ja kus konkreetselt ette võtta. Juhtus niimoodi, et osalesin mõned korrad Isaac Karabtchevsky (vene-juudi juurtega Brasiilia dirigent – T.M.) meistriklassis festivalil “Musica Riva”, kus olen korduvalt ka esinenud. Küsisin siis temaltki nõu ja sain soovituse sõita kas Viini või Helsingisse. Peterburis on muidugi samuti väga hea kool – minu vend õpib seal praegu–, nii et seegi mõte ei olnud mulle võõras. Ometi oli mind juba tükk aega tõmmanud hoopis Viini poole. Eeskätt sealse küllusliku kultuuri- ja tõesti tohutult rikkaliku muusikaelu pärast. Nii polnudki asi üksnes kooli ja pedagoogi valikus, ahvatles pigem võimalus nii palju kuulata, jälgida päevast päeva erinevate orkestrite, ansamblite ja dirigentide proove. Omajagu mõjutas seegi, et tolles meistriklassis meeldis mulle eriti ühe neiu esinemine ja tema õppis nimelt Pironkoffi juures.


Ütlete, et mõte dirigeerimist õppida on tulnud tasapisi, ent olete Gruusias dirigendina üles astunud ammu enne õpinguid, juba kahekümneselt?

Jah, ma olin siis, tõesti vastava hariduseta, sinna üheks hooajaks kutsutud. Just see viiski äratundmiseni, et kui ma millalgi veel dirigeerin, siis pärast vastava koolituse läbimist. Enamik instrumentaliste, kes alustavad ka dirigendina, teevad seda lihtsalt oma interpreedikogemusele tuginedes. Mõistan, miks see juhtub ja mõnel harval juhul see õnnestub. Ometi austavad orkestrid selliseid dirigente pigem kui suuri interpreete. Minu südametunnistus ja vastutustunne nii orkestri kui ka heliloojate ees ütles, et dirigeerimist tuleb siiski õppida. Jällegi – asi pole lihtsalt tehnikas, vaid pigem kõiges, mida orkestri ees tuleb teada ja osata, partituurilugemisest iga pilli spetsiifika tundmiseni.


Kas neid eesmärke teenis ka teie viimast hooaegade (20192021) töö Viini filharmoonikute kontsertmeistrina? Jah, usun, et väga raske on olla dirigent, mängimata päevagi orkestris. Õpingute käigus mõistsin, et väga kasulik on vaadata seestpoolt, kuidas see “aparaat” töötab. Mõne kuu kuulusin II viiuli rühma, mängisin läbi nii mitmeid oopereid, aga siis kuulutati välja kontsertmeistri konkurss ja kuigi mõte ühendada õpingud selle tööga tundus mulle ilmvõimatu, osalesin siiski ja osutusin valituks. Need kaks ja pool aastat olid hirmus keerulised, sest lisaks tööle ja tohutule õppemahule tuli aega leida ka kontserttegevuse jätkamiseks nii solisti kui ka kammermuusikuna. Esimese aastaga olin jõudnud mõistmiseni, et üks kahest, kas õpingud või töö orkestris tuleb jätta. Omamoodi päästis mind uus viirusmaailm, ehkki kontserdielu seiskumine nii pikaks ajaks oli mõistagi väga kurb.


Silmasin ühe YouTube’i video juures kommentaari, et teiesugust isikupärast ja eredat solisti on raske kujutleda orkestris mängimas ... Vastupidi! Seda arvamust küll kõigis orkestrites ei hinnata, ent olen seisukohal, et kontsertmeister peab mängima nagu solist ja kindlasti arendama ka soolokarjääri. Põhjus on väga lihtne: selleks, et mängida orkestris mõnigi kord väga keerukaid soolosid, tuleb vormis olla, ja mitte üksnes füüsiliselt, vaid ka mentaalselt. On väga erinev situatsioon, kas soleerida Tšaikovski viiulikontserdi ettekandel või mängida neljatunnist ooperit, aeg-ajalt väga ebamugavate soololõikudega tutti’st “välja hüpates”, mis on äärmiselt keeruline. Selleks peab kogu “aparaat” töötama laitmatult, aga vaja läheb ka väga tugevat närvi. Iga orkester peaks hindama, et tema solistid (st pillirühmade kontsertmeistrid) on tegevad ka kammermuusikuina. See tuleb orkestrile üksnes kasuks.


Olete möödaminnes nimetanud kammermuusika huvi, tegelikult tõmbate skaala ka žanriliselt laiemaks, näiteks mängite Fratres Trios koos pianisti ja saksofonistiga ka džässi, olles siingi pälvinud arvukalt tunnustusi. Kas sellist mitmekülgsust eeldab tänapäev või on see teie isikupära?

Tundub, et nii üht kui teist. Ütleme kahe-kolme kümnendi taguse ajaga võrreldes töötab maailm nii kiiresti, et nõuab ka muusikult suurt repertuaari ja üha uusi ideid. Kui praegu rajada karjäär Tšaikovski, Brahmsi ja Sibeliuse viiulikontserdile, siis enamasti huvitab see väheseid, sest maailmakuulsad interpreedid on neid sadu kordi salvestanud ja tuhandeid esitanud. Näiteks minule on kas või trio, mida nimetasite, andnud omamoodi tasakaalu, eriti viimastel, orkestris töötamise hooaegadel. Leian, et eri koosseisudes ja stiilides musitseerimine tuleb üksnes kasuks. Hirmsasti tahan millalgi õppida ka improviseerima. See viib mõtte kohe džässile, ehkki teema on palju laiem, puudutab näiteks Corelli sonaate või laiemalt barokkmuusika esitamist. Reeglid võivad erineda, aga võimalus ettekande ajal midagi vabalt luua on väga ahvatlev. Tahan selleni millalgi jõuda. Muidu on soolo-, kammer- ja orkestrimuusika ju põhimõtteliselt üks ja seesama.

Rudini juhitud septett festivali galakontserdil. FOTO SIIRI PADAR

Kas nüüd, dirigendiõpingute lõppedes on teil silmapiiril mingi uus siht?

Konkreetset ametikohta esialgu mitte. Tahan jätkata viiuldajana nagu seni ega hau mõtet viiulimängust loobuda. Kui avaneb võimalus teha mõni kava dirigendina, tunnen sellest rõõmu. Sel hooajal ootab mind kolm niisugust ettevõtmist – juhatan Luzernis Viini Mozarti orkestrit, ees on ülesastumine Uurali noorte sümfooniaorkestri ja Küprose sümfooniaorkestriga. Alustavale dirigendile piisab! Öeldakse ju, et 50-aastane dirigent on alles noor ja mingi tõde siin peitub.

Selgi hooajal seisab mul ees piisav hulk soolo- ja kammerkontserte. Tahan siingi oma repertuaari laiendada ja avastada uut muusikat. Kas kõik kokkulepped õnnestub ellu viia, see oleneb koroonast. Näiteks on mul ees Jaapani tuur, aga kindlust veel pole. Seal nõutakse välismaalastelt kaheks nädalaks karantiini jäämist, mis ei sobi ei minu aja- ega korraldajate finantslimiidiga. Praegu püütakse saavutada mingeid eritingimusi, sest need kontserdid on ajastatud eelkõneldud plaadi esitlusega.


Kuidas te puhkate?

Erinevalt. Muidugi proovin võimalusel n-ö välja lülituda ja telefonita loodusesse põgeneda. See töötab minu puhul suurepäraselt ja õnneks on Viin imeline suurlinn, kust pääseb metsa paarikümne minutiga. Üks hobi mul siiski on – olen piloot.


Nagu Karajan? Lennata on keeruline, see kulutab palju energiat, aga samas on see väga rahustav ja hing puhkab. Lennata, kuhu tahad, ikka looduse, avaruse, aga ka peaaegu täieliku vabaduse pärast. Veel armastan reisida, ka viiulita. Tõsi, viimati 2020. aasta juulis – sestsaadik pole ma kordagi puhanud.


Et välja teenida oma lennuk? Noh, selleks tuleks vist ametit vahetada ...


Aga oma orkester? See on mõistagi oluline. Aga see on nagu õpetamisega: üks asi on töötada ühe kollektiiviga nädalapäevad, hoopis teine aga aastaid, seada kaugeid perspektiive, ehitada terveid hooaegu. See oleks kindlasti meeletult põnev, muidugi ka väga raske, kuid ka selleni tuleb oma arengus jõuda. Praegu olen ükskõik millise orkestri ette astudes ikka seisus, et orkestrandid on minust kogenumad. Hetkekski ei tohi unustada austust orkestrandi ees, kes tunneb repertuaari, teab, kuidas seda tuleb esitada. See aspekt on oluline.


Kuid kogemus, nii nagu ka repertuaar, saab ju kasvada üksnes praktikas. Praegu olete siin viiuldajana dirigendist ees?

Muidugi, praegu on mul aktiivses repertuaaris viiulikontserte ehk viisteist, kui Mozart lisada, siis paarkümmend, aga püüan ka viiuldajana oma repertuaari suurendada. Minu siht on omandada hooajas vähemalt üks, vahel kaks viiulikontserti. Rohkem pole võimalik. Noote võib muidugi õppida – see pole mulle probleem, sest loen hästi lehest ja õpin teksti kiiresti, kas või kümme kontserti aastas. Ent vallata teost sisuliselt, nii et seda poleks piinlik esitada, see võtab nii aega kui ka energiat.

Orkestrirepertuaariga on teised lood. Jah, järjepidev töö partituuridega käib asja juurde. Iseküsimus on, kuidas panna see partituur orkestriga kõlama – mida võib selle kollektiiviga saavutada, mida mina suudan orkestrile anda – kõik see nõuab aastaid. Orkestris mängimine, kogedes, kuidas üks või teine hea dirigent töötab, on minu meelest selleks üks paremaid viise.


Kes nendest dirigentidest, kelle käe all te selle aja jooksul musitseerisite, pakkus teile enim?

Mängisin selle aja jooksul paljude erinevat dirigentide käe all ja mõistagi on raske öelda, kes neist on parim. Igaühelt leiab mõne õpetliku või huvitava aspekti: kellel on fantastilised käed, kes teeb väga head proovitööd, kes inspireerib orkestrit emotsionaalselt ... Nende kahe ja poole aasta eredaim elamus oli mulle USA helilooja ja dirigent John Williams. Ma polnud Musikvereinis varem kogenud niisugust atmosfääri, pigem oleme harjunud, et meie orkester mängib ülirikkale publikule – selline elitaarne seltskond, kuid muusika pole neile kõige olulisem. Selle poolest Williamsi projekt erines – oli eriliselt meeldiv näha seisvat, sooja ja tänulikku, siiralt rõõmustavat kuulajaskonda. Aga Williams osutus ka suurepäraseks dirigendiks: räägib vähe, juhatab väga selgelt. Ka Christian Thielemann on dirigent, kellega kogesin erilisi emotsioone nii ooperi- kui ka kontserdisaalis. Milline meisterlikkus ja muusika nägemine, väga põnevalt interpreteeris ta Richard Straussi ooperit “Naine ilma varjuta”. Või Andris Nelsons, kelle puhul eriti inspireerib tema fantaasia. Ta märkab detaile, millele tavaliselt ei pöörata eriti tähelepanu, ja pakub vahel välja esmapilgul isegi veidraid ideid, ent selgub, et see veenab ja mõjub, tema lapselikult siiras maailmataju nakatab ja mõjub väga tervendavalt.


Lõpetuseks küsin, milliste emotsioonidega lahkute Tallinnast? Kuidas Maano Männi teid siia meelitas? Väga lihtsalt. Mul oli küll planeeritud üks meistriklass, mille sain õnneks mõne päeva võrra edasi lükata. Ja tulin siia suure heameelega, sest mulle meeldib väga kohtuda uute muusikutega, õppida tundma uusi linnu ja kultuure. Just uue kogemuse ootus on nõustumiseks määrav. Ainult nii arenedki, maailma avastades ja uute muusikutega koostööd tehes. Mind ootas siin ülimalt sümpaatne seltskond, kõik mängisid väga professionaalselt, mõistsime üksteist suurepäraselt ja koostöö pakkus suurt rahuldust. Seepärast loodan, et meil avaneb veel kunagi võimalus koos musitseerida.

 


MAANO MÄNNITallinna kammermuusika festivali kunstiline juht
Minu abikaasa, viiuldaja Terje Männi jälgib pidevalt rahvusvahelisi viiulikonkursse ja Fjodor Rudin on tema suur lemmik. Meil oli alati kahju, kui ta suurtel konkurssidel jäi korduvalt teiseks. Temas, jah, puudub see staaritsev edevus, aga väga hindan tema ausat lähenemist muusikale ja loomulikku pillikäsitlust. Kuna kammermuusika festivalil on tähtis esitatava kvaliteet ja loomulikkus ka teiste muusikutega suheldes, oli Fjodor suurepärane valik. Mul olid festivali esinejad peaaegu paigas, kui tekkis soov lisaks Kalev Kuljusele kutsuda ka üks tippviiuldaja, kas või paariks kontserdiks. Ei uskunud küll, et Fjodor saab, aga ta oli kohe valmis! Inimesena on temaga väga lihtne lävida, Fjodoris on peidus mingi sisemine huumor, ta nagu suhtleks kerge, heatahtliku muigega. Soovin kindlasti Rudiniga koostööd jätkata, seda enam, et tal tekkis suurepärane klapp eesti muusikutega.
115 views