Fjodor Rudin: Arenedki ainult maailma avastades ja üha uute muusikutega koos töötades


FOTO NEDA NAVAEE PHOTOGRAPHY

“Torm ja tung” ehk XVII Tallinna kammermuusika festival tõi peakülalisena Tallinna noore vene-prantsuse viiuldaja Fjodor Rudini (s 1992). Tõsi, kuulsime teda vaid Robert Schumanni klaverikvarteti op. 47 ja Richard Straussi “Metamorfooside” ettekandel. See pani Niina Murdvee kahetsema, “et (ilmselt mingitel kaalukatel põhjustel) kuulsime Rudinit vaid kahes ansamblis.” (TMK, oktoober, 2021). Ent kui sidemed vastastikku positiivsete muljetega sõlmitud, võib teda ehk edaspidigi siinmail kohata. Olgu siis käes viiul (Tallinnas oli selleks Austria rahvuspangale kuuluv Stradivari “ex-Benecke” aastast 1694; nüüd mängib ta Lorenzo Storioni 1779. aasta viiulil) või hoopis dirigendikepp. Igal juhul oli põnev tutvuda noore – 30. sünnipäev ootab järgmisel aastal –, ent palju jõudnud muusikuga.

Kohtume laupäeva, 28. augusti keskpäeval. Rudin on varasema leppe tunnikese edasi lükanud, et hommikul rahulikult harjutada. Kas see on tavarežiim, et õhtu lõpeb kontserdiga ja hommik, ka puhkepäeval, algab taas viiuliga? Soovitavalt küll. Eriti praegu, kui on nii intensiivne periood. Juba homme ootab mind Stuttgardis ühe teose salvestus. Nimelt ilmub mul novembris uus CD, mille teljeks on Edisson Denissov ja tema mõjutajad. Olime ansamblipartneri Boriss Kuznetsoviga (Valgevene päritolu Saksa pianist – T.M.) juulis just salvestanud kõik tema teosed viiulile ja klaverile, kui Denissovi lesk leidis “Dissonantsi” käsikirja. Me pole seda veel kokku mänginud, ent homme tuleb see salve saada.


25. novembril möödub 25 aastat teie vanaisa Edisson Denissovi surmast, mis oli üks lisapõhjus selleks jutuajamiseks. XX sajandi avangardmuusika ei kõlanud meie kontserdisaalides just tihti, ent Denissovit on siin mängitud. Mäletatakse, kuidas linnukostüümis Aleksei Ljubimov esitas 1998. aastal tema “Lindude laulu” klaverile ja fonogrammile (1969), samuti on meil Ivan Monighetti soleerimisel kõlanud tema “Variatsioonid Haydni teemale” (1982). Päris eriline fakt on, et tema ballett “Pihtimus” sündis Estonia teatri tellimusel ja sai siin 1984. aastal esmalavastuse, koreograafia lõi ja peaosa tantsis Tiit Härm.

Paraku pole Denissovi teoste nimistus just palju viiulile loodut – viiulisonaat aastast 1963, kontsert anno 1977 ...

Viiulikontserdi kõrval on tuntumad veel “Viis Paganini kapriisi” viiulile keelpilliorkestriga, Bachi d-moll partiita seade samale koosseisule. On ka sonaat kahele viiulile, mida esitan esmakordselt novembris koos oma abikaasaga (abikaasa Julia Turnovsky on samuti viiuldaja ja mitme maineka konkursi laureaat – T.M.). Ootele jääb veel Denissovi sonaat sooloviiulile – väga keerukas teos, millega ma pole veel tööd alustanud. Aga see on vist tõesti Edissoni ainus viiuliga seotud helitöö, mis on minust n-ö puutumata. Plaat “Heritage” (“Pärand”) ilmub 19. novembril Inglise firmalt Orchid Classics (ORC100183). See on huvitav projekt. Näiteks salvestasime selle tarvis kolm pala, mida ei leia ainsastki kataloogist, kuna need on säilinud käsikirjalisena ja võimalik, et autor ei pidanud neid piisavalt vääriliseks. Leidsime ka käsikirjalise sonatiini aastast 1974, millest ei olnud kuulnud ei minu vanaema ega ka Edissoni teine abikaasa. Kes teab, ehk ootab mõni põnev leid veel tulevikuski, ent eelloetletu on kõigile täiesti uus – siiani esitamata ja ammugi kuulmata. Lisaks Denissovi töödele on plaadil veel Šostakovitši lõpetamata viiulisonaat aastast 1945, “Prelüüd ja duo” Debussy lõpetamata ooperist “Rodrigue et Chimène”, mida keegi ei tunne. Mu vanaisa on selle orkestreerinud (Denissovi lõpetatud versioon sai maailmaesiettekande 14. mail 1993 Lyonis – T.M.) ja mina omakorda tegin ühest osast seade viiulile ja klaverile. Ning kõige tundmatu kõrval tasakaaluks Prokofjevi kõigile tuntud 1. viiulisonaat f-moll op. 80.

Denissovi “Pihtimus”: Lootus – Irina Härm ja Octave – Tiit Härm (Estonia, 1984).

Teil ei saa olla kuigi palju mälestusi oma vanaisast – olite tema lahkudes ju mõneaastane. Ometi on ta teie saatust mõjutanud. Teame, et Denissov läks pärast rasket autoavariid (1994) ravile Prantsusmaale, kuhu jäi oma päevade lõpuni. Järgnesite talle koos emaga Pariisi, mis jäigi teie kodulinnaks, kuni muusikaõpingud viisid edasi Saksamaale ja Austriasse.

Edissonil oli muidugi ammune side Euroopa ja eriti Prantsusmaaga, sest ta sõbrustas väga Pierre Bouleziga. Asunud viimastel eluaastatel püsivalt Pariisi, mille aukodanikuks ta pärjati, lõi see eelduse, et ka meie perel tekkis seal sidemeid. Nii “pärisin” ka mina vanaisalt n-ö kahe kultuuri juured ja alustasin muusikaõpinguid Pariisis.


Õppinud olete siiski peamiselt Saksamaal ja Austrias. Jah, kõrgema hariduse omandasin viiuldajana Kölni muusikakõrgkoolis Zahhar Broni, Salzburgi Mozarteumis Pierre Amoyali ja Grazi kunstiülikoolis Boriss Kušniri juures ning dirigendina Viinis.


Kui XX sajandil rääkisime kuulsast vene viiulikoolist, tähendas see ikka õppimist Venemaal. Nüüd enam mitte: seal pole te õppinud, ent nii Bron kui ka Kušnir on tänapäeva vene koolkonna tuntumaid esindajaid. Põhimõtteliselt isegi Amoyal, sest tema õppis Heifetzi juures, kes omakorda õppis Peterburis Leopold Aueri juures ... Sisuliselt jätkab temagi vene kooli traditsioone, ehkki tema lähenemine viiuliõpetamisele erineb oluliselt Broni ja Kušniri metoodikast. Mu abikaasa kirjutab praegu uurimust vene kooli poognatehnikast ja nii olen mõndagi põnevat minagi teada saanud. Tegelikult viivad kõik Euroopa viiuliõpetuse juured itaallase Giovanni Battista Viotti juurde ja nii on erinevad koolkonnad, näiteks prantsuse ja vene oma tegelikult omavahel vägagi seotud. See on omaette muidugi huvitav teema.


Bronil on vägev õpilaste rida (Repin, Vengerov, Madojev, Gluzman) ja ega Kušnirgi maha jää (Rahlin, Dogadin, Igudesman). Kuidas end selles esinduslikus seltskonnas, küll põlvkond nooremana, tunnete? Minu tee on kulgenud mõneti erinevalt, olen ju viimasel ajal tegutsenud natuke teiste asjadega, olnud orkestris kontsertmeistriks ja teinud läbi dirigendikoolituse, nii et mul pole päris tüüpiline viiulikunstniku karjäär.


Ei puudu ju teilgi ei mainekad laureaaditiitlid (2014 Enescu ja 2018 Paganini konkursi II preemia) ega soolokarjäär peamiselt Euroopas (Berliini kontserdimaja, Pariisi filharmoonia, Viini Musikverein, Zürichi Tonhalle), aga kaugemalgi (sh Carnegie Hall), samuti ülesastumised tipporkestrite ees.

Jah, mingil ajal läksin tõesti seda teed, mida mu professorid olid ette valmistanud, aga kui lõpetasin õpingud Salzburgis, siis sain aru, et olen küll noor, aga mulle ei meeldi reisida mööda konkursse, et tahan hoopis muud. Tekkis tunne, et minu haridus on liiga tugevasti kaldu pillimängu poole. Nii võtsingi vastu otsuse alustada uuesti ja läksin õppima dirigeerimist. Isegi mitte soovist niiväga dirigendiks saada, pigem paelus mind neile pakutav õppeainete valik, mis on hoopis laiahaardelisem kui pilliõppijatel.