• Maris Kirme, muusikateadlane

Fabian Dahlström ja Eesti

Sel sügisel saame rääkida (vähemalt) kolmekümnest koostööaastast professor Fabian Dahlströmiga, kes on Soome üks silmapaistvamaid rahvusvahelise mainega muusikateadlasi ja Eesti muusikateaduse omamoodi mentoreid. Siinsetele teadlastele on ta olnud suur autoriteet eelkõige Jean Sibeliuse pärandi väsimatu talletaja ja uurijana, aga ka Soome ja ilmselt kogu Läänemeremaade varasema muusikaloo parema tundjana. Oma laialdaste teadmiste ja kogemustega, veel enam aga võibolla oma köitvate isikuomadustega, on ta pälvinud paljude meie muusikaloolaste austuse ja poolehoiu.


Fabian Dahlström

Meie muusikateadlaste esmakohtumine tänavu 19. juunil 90. sünnipäeva tähistanud Fabian Dahlströmiga sai teoks 1990. aasta augustis Helsingis toimunud esimesel rahvusvahelisel Jean Sibeliuse konverentsil, kus sõlmiti sidemeid mitmete läänemaailma muusikateadlastega, nagu Nils Grinde, Glenda Dawn Goss, Veijo Murtomäki ja ka Dahlström. Olin konverentsile esinema kutsutud kõrvuti Sibeliuse uurijana selleks ajaks endale juba nime teinud Leo Normetiga ja just seal ilmneski Fabian Dahlströmi huvi teha koostööd Eesti ja üldse laiemalt Baltimaade muusikateadlastega. Kuna Skandinaaviamaades ja Saksamaal oli sel ajal käivitumas Läänemere ümbruse varasema muusikaelu uurimise projekt (“Der Ostseeraum als Musikgebiet”, projektijuht Greger Andersson, Lund), kuhu Soome esindajana oli kaasatud Dahlström, siis on tema küsimustest eredamalt mällu sööbinud üks: “Kes Eestis on tegelenud või tegeleb varasema muusikaelu uurimisega?” Mäletan, et nimetasin esimestena Hillar Saha ja Toomas Siitani nime.

Juttu tuli ka Eesti arhiividest, kus võiks leiduda vastavat uurimismaterjali, ja võimalustest neile ligi pääseda, mis oli ju välismaalastele olnud pikka aega raskendatud. Kuigi too küsimus näis keerulisem, leidus lahendus sellelegi. Kuna sama (1990) aasta oktoobris oli tulemas Balti muusikateadlaste konverents, mis tookord viidi läbi Viljandis, siis pakkusin välja, et püüan korraldada professorile ametliku kutse osaleda sel üritusel. Ja nii sündiski. Tasub meenutada, et just Viljandis toimunu oli Balti muusikateadlaste konverentsidest esimene, kus ettekanded peeti senise vene keele asemel inglise ja saksa keeles, ning kindlasti esimeste seas, kus osales ka külalisi väljastpoolt idabloki maid – lisaks Dahlströmile veel näiteks professorid Eero Tarasti ja Folke Bohlin.


Viljandi konverentsi järel tegi Dahlström Tallinnas tutvust ka meie teatri- ja muusikamuuseumi (ETMM) ning Tallinna linnaarhiiviga. Viimase külastus oli mitmeti erakordne, sest äsja (vist koguni eelmisel päeval) olid Saksamaalt, kuhu Teise maailmasõja ajal olid arhiivile kuulunud varad viidud, koju jõudnud 1600 kasti arhivaale, teadupärast valdavalt just varasemat ajalugu – 1850-ndate eelset puudutav –, mis Dahlströmigi enim huvitas. Kõik need kastid seisid siis virnadena eri ruumides ja ootasid avamist. Majas oli tunda elevust, mistõttu otsene töö ei saanud tookord kujuneda professorile kuigi produktiivseks, aga vähemalt tutvus selle asutusega sai tehtud ja tee edasiseks uurimistööks sillutatud. Tema järgmistel Tallinna külastustel viiski tee sageli just sinna.

Balti muusikateadlased 1990. aasta oktoobris Viljandis. FOTO FABIAN DAHLSTRÖM

Balti muusikateadlaste konverentsid jäid siinse regiooni muusikateadlastele 1990-ndate esimesel poolel endiselt oluliseks foorumiks ja Fabian Dahlström oli nendel, aga mitmesugustel uutelgi, eeskätt muusikaakadeemiaga seonduvatel kogunemistel edaspidigi oodatud külaline. Ettekandega astus ta üles näiteks 1993. aasta detsembris Tallinnas toimunud XXVII konverentsil, mis oli pühendatud Edvard Griegi 150. sünniaastapäevale, kõneldes teemal “Grieg und Finland”, ja Riias 1997. aasta oktoobris aset leidnud XXXI konverentsil (üldteemaks “1990. aastate Baltimaade muusika stiil”) ettekandega “J. Sibelius-Projekte in Finland”. Vahepeal, 2. märtsil 1994 oli ta jõudnud jagada oma mõtteid “Eesti ja Soome muusikakontaktidest enne 1850. aastat” ETMM-is peetud teaduskonverentsil, mille põhjal ilmus ka samanimeline, äärmiselt faktitihe artikkel (TMK, 1994, nr 10). Eesti keeles (Anu Sõõro tõlkes) on temalt teadupärast ilmunud veel üks meie jaoks väga oluline uurimus: ““Piae cantionese” traditsioon Soomes 1616–1900” (Res Musica, 2009 nr 1). See üllitis on üks tunnistusi Soome professori, EMTA muusikateaduse osakonna ja Eesti muusikateaduse seltsi võrdlemisi tihedast akadeemilisest koostööst, millesse, nagu juba eespool vihjatud, ta üheksakümnendate algul haarati. Tollel ajal hakati muusikaakadeemias Urve Lippuse eestvedamisel kavandama uue Eesti muusika ajaloo kokkupanemist, millega seoses tekkis vajadus ka värskete lähenemisnurkade järele muusikaloo uurimiseks. Ja nagu professor Toomas Siitan siinkirjutajale kinnitas, kujunesid just kontaktid projekti “Der Ostseeraum als Musikgebietliikmetega “uute perspektiivide kujundamisel äärmiselt oluliseks”.


Dahlströmi puhul on põhjust rõhutada, et tema nõuannetele lisas tuumakust arvatavasti seegi, et ta oli 1990-ndate esimesel poolel hõivatud Soome muusika ajaloo (“Suomen musiikin historia” I–IV, autorid lisaks Dahlströmile ka Erkki Salmenhaara ja Mikko Heiniö, Porvoo-Helsinki-Juva, 1995–1996) koostamisega. Tema kirjutatud on esimeses köites peatükid Soome muusika arengust alates keskajast kuni XIX sajandi esimese veerandi lõpuni. Too monumentaalne väljaanne on kokku pandud uue lähenemise vaimus, võttes aluseks mitte enam niivõrd heliloojad ja nende loomingu, kuivõrd muusikaelu, erinevad muusikainstitutsioonid jne. XVII ja XVIII sajandi muusikaelule keskendunud Dahlströmi tähelepanu fookuses on olnud eriti toda aega iseloomustanud muusikainstumendid ning linnamuusikute ja organistide laiaulatuslik tegevus Läänemere ümber. Tema uurimused on päevavalgele toonud ka palju Eesti aladel, meile vahest kõige avastamisväärsemana just Narvas toimunu kohta. Sellega seoses hindavad meie muusikaloolased eriti professor Dahlströmi artiklit “Organisten und Stadtmusikanten in Narva im 17. Jahrhundert” (“Musica baltica. Interregionale musikkulturelle Beziehungen im Ostseeraum, hrsg. von Ekkehard Ochs, Nico Schüler und Lutz Winkler (= Greifswalden Beiträge zur Musikwissenschaft, 4). Frankfurt a. M. u. a. 1997, S. 276–282).


Nende publikatsioonide kõrval, kus Dahlström valgustab siinseid olusid, on Eesti ainese rikkuselt eriline väärtus aga tollesama Läänemere-projekti raames koostatud mahukas ajalooline andmebaas: Fabian Dahlström. “Stadtmusikanten, Organisten und Kantoren im Ostseeraum bis ca. 1850”, mis kättesaadav küll ainult elektrooniliselt (https://www.doria.fi/handle/10024/78703). Toomas Siitan on tõdenud, et Dahlström “on ka maailmas ainulaadne uurija, kes on väljaspool Eestit meie ajalootekste (alates Sahast ja Leichterist, aga muidugi ka uue aja omi) ilmselt kõige põhjalikumalt lugenud ja töötanud ka Eesti arhiivides”.


Inimesena paistab Fabian Dahlström silma erakordse abivalmiduse, lihtsuse, soojuse, heasoovlikkuse ja tähelepanelikkusega. Ta on olnud alati kättesaadav, mingil viisil pidevalt ligi, nagu Siitan on tabavalt iseloomustanud. Tema (ja ka tema abikaasa Inga) lähedalolekut, toetust ja suuremeelsust olen lugematuid kordi ka ise kogenud. Esiteks on hindamatu see panus, mida olen temalt saanud seoses oma uurimistöödega. Teiseks, ükskõik kui mahukas ja unikaalne väljaanne tema sulest poleks ka ilmunud, on see väga väärtusliku kingitustena jõudnud ka allakirjutanu raamaturiiulile: olgu siis tegemist neljaköitelise Soome muusika ajaloo, Sibeliuse mahuka “Päevaraamatu” (“Dagbok 1909–1944”, 2005; “Päiväkirja 1909–1944”, 2015) või muu väljaandega, rääkimata arvukatest heliplaatidest Soome, eriti aga Sibeliuse muusikaga, mis varustatud tema kirjutatud resümeega.


Lõpetuseks tõdegem, et viimasel kolmel kümnendil on Fabian Dahlström oluliselt innustanud, toetanud ja suunanud eesti muusikaloo uurimise käekäiku. Tema abi on alati olnud käeulatuses. Oma uurimustega on ta tutvustanud Eestit maailmale. Olgu ta kõige selle eest südamest tänatud!


#FabianDahlström #muusikateadus