_page-0001.jpg)
2020. aasta novembris ilmus üks oluline plaat – plaadifirmas ECM välja antud Erkki-Sven Tüüri kammermuusika kogumik “Lost Prayers”, kompaktne ja äärmiselt mitmekülgse tämbri- ja tundeskaalaga album. See on ECMi esimene terviklik Tüüri kammermuusika plaat.
Võrreldes Tüüri sümfoonilise loominguga, kõlab tema kammermuusika nii salvestistel kui ka elavas esituses harvemini kui võiks. Tüüri kammermuusikat mängivad sellel plaadil viiuldaja Florian Dondereri, tšellist Tanja Tetzlaffi ja Signum Quarteti kõrval ka eesti interpreedid Harry Traksmann, Leho Karin ja Marrit Gerretz-Traksmann. See pole oluline mitte pelgalt rahvusliku identiteedi tõttu, pigem seisneb väärtus just neis mängijates, kes on aastate pikku eriilmelistes koosseisudes Tüüri loomingut esitanud ning tunnevad läbi ja lõhki selle kõiki tahke. Nad on ECMile Tüüri muusikat salvestanud ka varem – 2007. aastal välja antud plaadil “Oxymoron”.
Neli plaadil leiduvat teost, mille kammerlikkus seisneb pigem instrumendikoosluses kui kõlalises intensiivsuses, on mõnes mõttes justkui suurendusklaasiga süvitsiminek Tüüri orkestraalselt mitmekesisesse kõlamaailma. Võib hoomata sarnast muusikalist materjali, isegi mängutehniliselt sarnaseid võtteid, tehnikaid ja vastandusi, kuid neid eri kontekstis ja eri funktsioonides kasutades ning seejuures on ka vormilahendused väga erinevad.
Klaveritriode esitustes vaimustavad “Fata Morgana” dramaatiline intensiivsus ja vastandused, samuti “Lichttürme” meditatiivsus, kontrastid ning põnevust hoidev materjali arendus kogu teose vältel.
Minu jaoks eredaim elamus sellelt plaadilt oli “Synergie” viiulile ja tšellole Florian Dondereri ja Tanja Tetzlaffi estuses. See duo vaimustab väga tundeküllase ja nüansirohke mänguga. Viiul mõjub teose algul lausa improvisatoorselt, näidates fraasi loomulikke arenguid, süstides sinna tundlikult (helilooja poolt kirja pandud) kõlavärve ja kasvatades seda väga suure perspektiiviga kulminatsioonini. Just sellist väga tundlikku tüürilikku kõlamaailma sukeldumist tajusin ka keelpillikvarteti nr 2 “Lost Prayers” õhkõrnas flažolettidega keskmises osas Signum Quarteti esituses. Pärast erinevate poognatehnikatega kombineeritud flažolette on tunne, et just sel hetkel ja muusikute peas see uus muusikaline materjal sünnib – on kuulda kvarteti tundlik, pika perspektiiviga, improvisatoorselt otsiv ja motiivi arendava suunaga mõtlemine.
Kõiki neid nüansse võimendab salvestuse väga hea kõlakvaliteet, kus tõusevad ehedalt esile nii klaasjas sul ponticello, õhkõrnad flažoleti-glissando’d, klaveri laiaulatuslikud fortissimo akordid kui ka timpaninuiadega mängitud klaveri alumiste keelte kõla.