top of page

Elujõuline Lied


Heldur Harry Põlda ja Sten Heinoja.

Kui Eesti Kontserdi produtsentTuuli Metsoja pöördus mõni aasta tagasi minu poole üllatava palvega olla noortele lauljatele kuraatoriks kammerlaulu vallas, oli minu rõõm suur. Ei ole ju saladus, et pidev rahapuudus oli viimastel aegadel just siin kõvasti tiibu kärpinud ja seda eriti Lied’i kultuuri silmas pidades. Minu abikäsi oli väga pisku: panin kirja muusika, mida meeleldi sooviks kõlama panna, ja pika rea noortest lauljatest, kelles oli juba kuulda potentsiaali teha ilma selleski valdkonnas.

Nüüdseks võime rääkida päris mitmest Lied’i duost, kes on meie kuulajaid rõõmustanud. Tandemile Mati Turi – Martti Raide on sisukate kavadega lisandunud järgmise generatsiooni tegijad, nagu Karis Trass – Sten Lassmann, Tuuri Dede – Sten Heinoja, Arete Teemets ning mujal maailmas juba ilma teinud Kai Rüütel ja Mirjam Mesak oma partneritega, Kadri-Ann Sumera kooslus mitme meie lauljaga Mart Saare terve lauluvaramu salvestamisel jm.

Juuli algul avasid EK sarja “Kadrioru lossi suveklassika” Heldur Harry Põlda – Sten Heinoja Franz Schuberti laulutsükliga “Ilus möldrineiu” Wilhelm Mülleri luulele. Esmalt üks mõte seoses laulude helistikega. Nimelt on läbi aegade Schuberti laulutsükleid transponeeritud väga erinevatesse helistikesse, sageli silmas pidades eri hääleliike. Me ei tea, kas autorile olnuks see meelepärane, kuid on ju tõsiasi, et Schuberti sõnum sündis luuletaja Mülleri mõtete ajel ja nüüd on interpreedi teha, kuidas need igal juhul ka helidesse panduna peamist ei kaota.

Tandem Põlda-Heinoja sõna tõsises mõttes “naelutas” mind pidevalt voolavasse helide ja mõtete valda. Pianisti võime tekitada sellel lossisaali mitte just kõige paindlikumal klaveril dünaamikas ja värvides nii erinevaid kõlasid kohati lausa jahmatas. Uskumatu kooshingamine lauljaga, iga laulu sissejuhatamine just nii, nagu Schubert on ilmselt soovinud (me ju päris kindlalt ei tea, kas meie käsutuses olevates albumites on dünaamika- ja tempomärgid autori enda kirja pandud, või on olnud siin näiteks C. F. Petersi väljaandes Max Friedlanderi kriitiliselt revideeritud variant). See on põnev teema muusikateadlastele!

Aga praegu jäi kuulaja meeletesse see ettekanne. Kaks noort inimest, kes ilmselt just samas eas heliloojaga, kandsid hämmastava energialaenguga kuulajani peenimad tunnete piano-nüansid ja kirglikud armukadeduse fortissimo’d. Laulja kõlavalitsemine on arenenud uskumatu avaruse suunas. Häälde on tulnud mehine alumine register. Võluvaim minu kõrvale oli fraseerimise legato vaibumatu vool ja sealjuures äärmiselt täpne tekstis olulise väljajoonistamine. Ülimalt rikkaks tegi kogu laulmise soojade tämbraalsete varjundite leidmine – kurbuse ja pettumuse valu oli vapustav!

Ja ei tohi unustada, et Schuberti laulude iva algab pea alati klaveripartiist. Heinoja valdab meeleolu sissejuhatamise kunsti imetlusväärselt, jäädes sealjuures ülimalt konkreetseks. Tean, kuivõrd oluliseks peetakse Schuberti ostinaatsust – kui tundlikult pianist nende teemade juhtimist valdas.

Rõõm oli näha, et Kadrioru lossi imeline saal oli kuulajaid pilgeni täis. Ning lisapalana kõlanud “Erlkönig” (Goethe luule) köitis nii kirgliku dramatismiga, et jääb vaid loota nende kahe kunstniku kooslust ka edaspidi.


100 views
bottom of page