Search

Elu on areng. Intervjuu Mari Tampere-Bezrodnajaga


Mari Tampere-Bezrodnaja. FOTO KAUPO KIKKAS

Minu tutvus Mari Tampere-Bezrodnajaga, kel aprillikuus täitub 70 eluaastat, sai teoks “tänu” tema abikaasale. Nimelt plaanib Eesti keelpilliõpetajate ühing tõlkida eesti keelde ja anda lähitulevikus välja raamatu nimekast viiuldajast, pedagoogist ja dirigendist Igor Bezrodnõist. Mariga esimest korda kohtudes tundsin, et minu vastas istub niivõrd rikkaliku sisemaailma ja põneva elusaatusega inimene, et spontaanselt tekkis mõte jagada lugejatega ka tema teekonda, olgugi linnulennult.

Hea Mari, palju õnne, palju aastaid!


Teie juured on “muusikalises pinnases” väga sügaval. Millised mälupildid kerkivad esimestena esile?

Vanaema Jenny Siimoni laulutunnid – hommikul konservatooriumis, õhtul kodus. Ja kui meid juba magama pandi, siis harjutas ta veel oma repertuaari, toksides ühe käega vaikselt klaverit. Ligi kümme aastat elasime Toom-Kuninga (tolleaegsel Pioneeride) tänaval kõik koos: vanaema ja tema kaks last – minu ema Aime Tampere ja tädi Lully Mölder –, mõlemad peredega.

Ema jõudis Alfred Karindi juures oreliõpingutega kolmandale kursusele, kui 1948. aastal oreliklass kinni pandi. Tuli alustada uuesti esimesest kursusest, nüüd aga juba klaveri erialal Bruno Luki juures. Mäletan siiani, kuidas ema mängis mulle Tšaikovski “Lastealbumit”. Võisin olla kaheaastane, istusin diivaninurgas ja nutsin, kui kõlasid kurvad lood, lõbusamate osade toel aga kurvastus möödus. Muusika ümbritses mind alati, see oli igapäevane elu.


Kumb teid rohkem kõnetas, hääl või klaver?

Muusika oli muusika, seda oli mitmesugust. Tädi mängis viiulit ja komponeeris, tädimees Richard Mölder oli trompetist, samuti dirigent, ema saatis lauljaid, kes vanaema Jenny juures tunnis käisid. See oli minu jaoks täiesti loomulik keskkond. Vanaema võttis oma lapselapsi sageli reisidele kaasa. Teda armastati Venemaal väga, ta oli ainus Eesti muusik, kes andis regulaarselt Moskvas ja Leningradis kontserte, astudes veel 70-aastaselt Moskva konservatooriumi suures saalis üles koos Hugo Lepnurmega. Estonia teater ja kontserdisaal, Tallinna muusikakool (nüüdne Otsa kool), raadiomaja, konservatoorium – nendes majades olen ma üles kasvanud, see oli minu “trajektoor”.


Kuidas tuli teie ellu viiul?

1950-ndate keskel alustasid tegevust lastemuusikoolid, nii seal kui konservatooriumis oli vaja praktikaõpilasi ja mind anti “katsejäneseks”. Alguses olin pianist Kersti Olsperti õpilane, aga seejärel nõudsin miskipärast endale viiulit. Olin siis umbes kuueaastane. Järgmisel aastal võeti mind vastu äsja avatud Tallinna lastemuusikakooli Narva maanteel. Õppisin seal seitse aastat, kuni kooli lõpuni. Vahepeal avati küll muusikakeskkool (TMKK), aga mitte kõiki klasse ja minu klassi seal polnud, alles pärast lõpetamist läksin TMKKsse Ivi Tiviku juurde üle. Pean ütlema, et tugeva õpetajatekaadri ja väljakujunenud metoodikaga lastemuusikakool andis väga hea hariduse. Tundsin end selles keskkonnas hästi, samas ei tekitanud üleminek teise kooli raskusi, paljud kaaslased olid juba ees. Need neli aastat muusikakeskkoolis olid kunsti ahmimise aeg. Aleksei Ljubimov andis loengu kaasaegsest maailmamuusikast, Leo Soonpää luges kunstiajalugu, lisaks erinevad näitused, uued kirjandusteosed. Kolm-neli korda nädalas külastasime kontserte – sümfooniakontserdid, soolokontserdid, kvartettide abonemendid jne. Esinejaid käis nii idast kui läänest – Gilels, Richter, Oistrahh, Rostropovitš, Navarra, Tortelier, Ida Händel, Stern jpt. Ooperit külastasime partituuridega, stipendium jäi kõik noodi- ja plaadipoodi. Polnud ei internetti, ei koopiamasinat ega mobiili, tavalist telefonigi polnud igas kodus …

Oma kontserttegevuse alguseks võin pidada hetke, mil käisin muusikakeskkooli viimases klassis õppides vanaemaga Moskvas ja mängisin Tšaikovski kontserdisaalis toimunud kontserdil barokkaariate viiulisoolosid.


Kuidas sündis otsus astuda kõrgkooli hoopis Moskvasse, mitte aga jätkata siin, koduses Eestis?

Moskvasse õppima mineku mõtte käis välja hea perekonnatuttav Nikolai Rakov (vene helilooja ja pianist – Toim.). Neil aastail suheldi omavahel väga tihedalt, käisime vanaemaga Mart Saarel ja Gustav Ernesaksal külas, Anna Klasi ja Bruno Luki juures proove tegemas. Pea igal õhtu viibis ka meil keegi – pool meeskoori või pool teatrikoori, külalisi käis Riiast, Leningradist, Vilniusest, Moskvast, nende hulgas Svjatoslav Richter, Nina Dorliak, Zara Doluhhanova.

Professor Rakovil oli Käsmus suvemaja, nad tulid siia juba kusagil maikuus. Rakov ütles mulle – Mari, sa pead Moskvasse minema. Mina aga kahtlesin, kas mind võetakse, kas kõlban. Samas polnud viiulipedagoogide kaader sel ajal Tallinna konservatooriumis ülearu suur. Rakov ei jätnud jonni, lausus vaid, et varsti tuleb Igor Bezrodnõi kontserti andma, mine mängi talle ette! Kui aeg kätte jõudis, läksin ja esitasin hotellis professorile Prokofjevi viiulikontserdi ning Bezrodnõi soovitas proovida. Sisseastumiseksamitel teda polnud, aga avaldusele võis kirjutada, kelle juurde soovid õppima minna, muidugi ei garanteerinud see midagi. Konsultatsioonis käisin igaks juhuks kõikide võimalike professorite juures, see oli väga huvitav kogemus. Soovijaid oli palju ja eks see oli ikka uskumatu tunne, kui sisse sain ... Algus oli väga raske, pidin kõik asjad kolm korda üle lugema ja üle küsima, sest mu vene keel oli olematu. Kuigi oskasin peast Puškinit tsiteerida, hakkasin rääkima siiski alles millalgi teisel õppeaastal.


Millised pilguga te oma õpingutele Moskvas tagantjärele vaatate? Kas suurlinna elu köitis või tuli igapäevaselt raskustega maadelda?

See oli tõeline elukool. Elasime ühiselamus, külm, raha ka eriti polnud. Harjutasin nii palju kui võimalik, kasvõi kümme tundi päevas. Ühika all keldrikorrusel olid harjutusruumid, kella kuuest hommikul sai võtta järjekorda, seitsmest käisid kontrollimas, kaheksast võis hakata mängima. Konservatooriumis harjutamiseks pidi olema spetsiaalne luba, tuttavad dispetšeritädid juba teadsid mind, tolgendasin seal pidevalt.

1970-ndate Moskva oli maailma üks suurimaid kultuurikeskusi ja on minu hinnangul seda praegugi. Seal leidus kõige paremat ja väärtuslikumat, mis üldse saada oli. Sukeldusin ülepeakaela rikkalikku kultuuriellu. Propuskitega (luba, vene k) sai igale poole – Suur teater, Moskva kunstiteater, Majakovski teater konservatooriumi kõrval, Vahtangovi teater Arbatil, aga ka kaugemal asuvad Sovremennik ja Taganka. Pärastlõunal kella neljast-viiest läksid broneeringud lahti, sageli saime endale parimad kohad. Konservatooriumi ühiselamus, kahe suure viiekorruselise hoone keskel hoovis asus eraldi majaosa, kus olid spordisaal, klubisaal, puhkeruumid. Sageli toimusid klubis kohtumised erinevate kultuuritegelastega, oma loomingust rääkisid konservatooriumi professorid Vera Gornostajeva, Bella Davidovitš, Igor Bezrodnõi, Viktor Meržanov. Aga ka poeedid, kunstnikud, kirjanikud, nagu Jevgeni Jevtušenko, Robert Roždestvenski, Ilja Glazunov. Puškini muuseumi ja Tretjakovi galerii püsinäitustele lisaks eksponeeriti maailma suurimatest muuseumidest toodud näitusi, mille vaatamiseks sai vahel tunde järjekorras seistud. Konservatooriumi suures saalis astusid üles nii Viini filharmoonikud kui ka Amsterdami Concertgebouw’ ja Pariisi orkestrid, Suures teatris toimusid La Scala ja Viini riigiooperi külalisetendused, lisaks Moskva oma orkestrid, solistid, kvartetid jne. See kõik vapustas, innustas ja oli erakordselt huvitav.

Tasapisi hakkasin esinema õpilaskontsertidel, tekkisid kontaktid heliloojatega ja esinemised heliloojate liidu kuulamistel, hiljem pleenumitel ja siis juba mujal Venemaal ning teistes liiduvabariikides.


Kuidas oli keelpillikateedris töö korraldatud?

Konservatooriumis oli neli viiulikateedrit, mida juhtisid David Oistrahh, Dmitri Tsõganov, Juri Jankelevitš ja Leonid Kogan. Igor Bezrodnõi klass kuulus Tsõganovi, endise Abram Jampolski kateedri alla. Esimesele ja viimasele kursusele oli ette nähtud kolm erialatundi nädalas, vahepealsed kursused said kaks tundi. Ja alati kontsertmeistriga! Eksamid toimusid kaks korda aastas, talvel väiksemas mõõdus vaheeksam, kevadel suur ja ülevaatlik eksam, kus oli kõik neli kateedrit koos. Lõpueksamid viidi läbi konservatooriumi väikeses saalis, suur saal kuulus tol ajal filharmooniale ja seal leidsid aset vaid orkestriproovid ja -kontserdid. Kord aastas toimus väikeses saalis ka klassikontsert, kus ülesastumine oli suur au, mitte kõigile õpilastele ei langenud see osaks. Klassikontserdiga reisisime ka teistes Venemaa, sh Siberi linnades, samuti Ukrainas.

Oli loomulik, et vabal ajal istusime pidevalt klassis ja kuulasime üksteise mängu, kusjuures mitte ainult oma klassis ja teiste viiulipedagoogide, vaid ka pianistide, tšellistide juures. Vahel sai ohverdatud loenguid, et päev sellisele “kuulamiskoolile” pühendada. Muidugi oli klasse erinevaid, näiteks Rostropovitš, keda sarnaselt Hatšaturjanile ümbritses alati inimsumm, viis tunde läbi väga efektselt, samas üsnagi kaootiliselt. Paar õnnelikku said võimaluse mängida, ülejäänud jäid kurva näoga vaatama, selleks päevaks aitas küll. Meie klassis oli kindel tunniplaan, kella kahest hakkasid tunnid, vahel õhtul kümneni välja.


Palju on räägitud Igor Bezrodnõi individuaalsest lähenemisest igale õpilasele.

Jah, rääkida ju võib palju, aga see oli ka tegelikult nii. Me kõik olime väga erinevad, mida märgiti ära ka klassikontsertide arvustustes. Mitte ainult seetõttu, et Bezrodnõi klass oli tol ajal kõige rahvusvahelisem (õpilasi oli nii Saksamaalt, Hispaaniast, Ungarist, Vietnamist kui Kasahstanist, Leedust, Usbekistanist, Moskvast üksainus), vaid igaühel oli ka oma interpreedinägu. Vaatamata erinevatele temperamentidele, erinevale ettevalmistuse tasemele ja võimetele, oskas meie professor vormida igaühest kõrge eetika ja esteetikaga professionaalsed muusikud. Kusjuures Bezrodnõi oli ainus professor Moskva konservatooriumis, kes töötas ilma assistendita. See tähendab, et kogu töö, ka igasuguse tehnilise ettevalmistuse, kui seda vaja oli, tegi ta ise. Erinevalt teistest kuulsatest professoritest arvestas ta alati õpilase soovidega repertuaari osas, hoides samas tema arenguliini kontrolli all.

Bezrodnõi suhtus õpetajatöösse väga tõsiselt. Isegi kui teda miski ei köitnud, ei näidanud ta seda kunagi välja. On väga haruldane nähtus, kui erakordne interpreet on ka erakordne pedagoog. Teadaolevalt vaid 25%-l muusikutest on õpetajavõimed, see aga ei tähenda veel, et tegu on geniaalse pedagoogiga, need on ainult võimed …

Tunnis ei mänginud Bezrodnõi mitte kunagi ette, just sel põhjusel, et õpilane ei kopeeriks välist mängu, vaid leiaks oma lähenemisnurga. Kui tekkis väga suur vajadus mingit võtet näidata, võttis ta õpilase viiuli ja näitas selle peal. Pärast seda tundus, et viiul oleks justkui paremaks muutunud ... Ja tihtipeale ta dirigeeris klassis, kui keegi mängis kontserti klaverisaatega. Nii hea oli sellise juhatuse all mängida, sõnadetagi oli selge, mida tuleb teha. See andis hilisemaks tööks dirigentidega erinevaid kontserte esitades suurepärase kogemuse.

Loomulikult käisime Bezrodnõi kontsertidel, kus ta astus üles kas viiuldaja või dirigendina. Need kõik olid fantastilised.


Pärast viis aastat kestnud õpinguid konservatooriumis ei tulnud te kodumaale tagasi, vaid jätkasite aspirantuuris?

Jah, see tundus loomuliku jätkuna, kuid aspirantuuri ei pääsenud automaatselt. Ministeeriumisse tuli esitada paberid – erialaõpetaja soovitus, iseloomustus, teiste pedagoogide soovitused –, alles seejärel sain eksamite soorituseks loa.

Tavaliselt olid kõik aspirantuuri kohad vabariikide vahel ära jaotatud ja vabaks konkursiks jäi vaid üks-kaks kohta. Kuid sisse ma sain … Sattusime Peeter Paemurruga, kes oli lõpetanud konservatooriumi minust aasta varem, ühele kursusele.


Ja kohe pärast aspirantuuri hakkasite õpetama?

Tegelikult juba aspirantuuri ajal. Õigem oleks isegi öelda, et konservatooriumi viiendal kursusel. Kuna Bezrodnõil polnud assistenti, siis avanes meil, vanematel tudengitel ja aspirantidel, võimalus aeg-ajalt esmakursuslastega tegeleda. Hiljem pidin istuma eksamitel koos Dmitri Tsõganovi, Galina Barinova, Zarius Šihmurzajevaga, kes küsisid: Mari Pavlovna, aga mida teie arvate? Ja proovi siis sellises auväärses seltskonnas vastata midagi väga tarka, intelligentset, heas vene keeles … See oli pedagoogiline kool.

Tegelikult ma ju kasvasin õpetajate keskel üles, ema, kes oli Otsa kooli direktor, juhendas mõned aastad ka 7. keskkooli muusikaklassi. Oma pedagoogitöös lähenes ta õpilastele väga mänguliselt, mitte rangeid traditsioone järgides. Vahel, kui ema parasjagu hõivatud oli, tegin neid tunde kodus tema eest. Olin siis vast 15-aastane. Hiljem, viiuliõpingute ajal Moskvas klassis istudes mõtisklesin sageli mõne probleemi puhul: huvitav, mida õpetaja selle kohta ütleb, kust otsast ta nüüd pihta hakkab. See õpetamissoov tuli kuidagi märkamatult ja mõnes mõttes nagu “kasvas sisse”. Mõte töötas kogu aeg – mida ära võtta, mida juurde panna … Mulle meeldis analüüsida.

Meistriklass Moskva muusikakeskkoolis 2019. aastal. FOTO ERAKOGUST

“Päris” õpetajatööd alustasite ikkagi Eestis?

Jah. Pärast konservatooriumi lõpetamist oleks mind suunatud Barnauli Altai krais. Ühesõnaga väga-väga kaugele. Praegu tundub see luksusena, kui sulle on kindlustatud töökoht, sh palk ja elamine.

Kuna ma sain aga aspirantuuri sisse, lükkus kõik edasi. Pärast aspirantuuri lõpetamist olid ka Tallinna konservatooriumis toimunud muutused, kateedri juhatajaks sai Endel Lippus, kes kutsus mind Eestisse tagasi õpetama. Minu esimesed õpilased olid Eva Punder ja Maire Ots, kellest sai väga hea lasteõpetaja ja tänu temale tegime algust rahvusvahelise viiulimeistriklassiga Saaremaal, mida korraldame tänase päevani, juba 18 aastat.

Õpetamiskogemus tekib ajaga, eksimused on noore pedagoogi puhul vältimatud. Kõik põhimõtted, vaated, arusaamad, mille sees olin kasvanud ja kujunenud, tulid Bezrodnõilt, see on minu baas. Meie vahel valitses mingi seletamatu teineteisemõistmine, eriarvamusi meil praktiliselt polnud. Viimastel aastatel me ei pidanud isegi rääkima, teadsime, mida teine mõtleb. Tundsin, et võin teda pedagoogitöös aidata. Ma nägin, mis teda huvitas ja mis mitte nii väga. Inimene ei peagi kõike tegema. Otsisime kohta, kus saaksime koos töötada. Moskvas ei tohtinud abikaasad samas õppeasutuses õpetada, meile pakuti Leningradi, kuid meil oli maja Zagorjankas, Moskva lähistel. Igorile meeldis väga linnast väljas elada, teda tõmbas looduse poole. “Tassisin” oma õpilasi Zagorjankasse, alailma elas seal keegi, harjutas ja valmistus. Mitte ainult minu, vaid ka tema õpilased. Ja ühel hetkel avanes võimalus asuda õpetama Soomes Sibeliuse akadeemias, enne seda oli õnnestunud meil koos töötada vaid välismaal meistriklassides. Ka meie tütar Anna-Liisa õppis Soomes meie klassis, Sibeliuse akadeemia noorteosakonnas, samas käisime temaga pidevalt Eestis Ivi Tiviku juures konsultatsioonis.


Kas Anna-Liisa avaldas ise soovi või tuli initsiatiiv siiski vanematelt?

Me kumbki ei mõelnud, et Anna-Liisast peaks saama viiuldaja. See oli tema otsus, ta ei lasknud meil harjutada, võttis mul mängimise ajal jalast kinni ja nõudis, et hoiaksin viiulit, samal ajal ise poognaga “saagides”. Tahtsime talle mänguviiulit hankida, aga kust sa sellise võtad?

Peagi oli tulemas Tokio konkurss, kus Igor žüriiliikmena osales. Ta uuris kolleegide käest, kus taolisi mänguasju müüakse ja järgmisel päeval tõi žürii esimees talle Suzuki tehasest pärit tibatillukese päris viiuli. Nii said kaheaastase Anna-Liisa “õpingud” alguse. Kartsime, et ta rikub end ära, enne kui keegi teda üldse õpetama jõuab hakata. Kutsusime ruttu Ivi Tiviku appi, sest ei mina ega Igor teadnud laste õpetamisest midagi. Eks ta ole meil klassis laua all üles kasvanud, oma lapse õpetamine pole olnud ülearu lihtne, kuid ometi on see toiminud. Räägime-arutame omavahel siiamaani. Ja nüüd on ta juba ise tuntud interpreet ja õpetaja.


Teil on pikaajaline pedagoogikogemus nii Eesti kui Soome kultuuriruumis. Kuhu poole liigub tänapäeva keelpilliõpe?

Alustaksin kaugemalt. Meil on moes kiruda kõike, mis seostub “nõuka” ajaga. Aga kõigile üliõpilastele maksti siis stipendiumi, millest hädaga sai ära elada, töötada võis ainult dekaani eriloal. Praegu ei suuda Eestis keegi ilma töötamata õppida. Soomes on asi parem, riiklikud õppetoetused on head, lisaks fondide abirahad. Pärast kõrgkooli lõpetamist oli töö Nõukogude Liidus kindlustatud. Omal ajal me kartsime ja vihkasime suunamist, tänapäeval on aga sageli probleem, kust tööd leida.

Kahe kõrgkooli vahel on nii ühiseid jooni kui erinevusi, millest tooksin välja peamise – kutse-eetika on Soomes kõrgem. Üldistades võib aga öelda, et standardiseerumise pitser on kõigel. Tase on ehk ühtlasem, kuid mitte kõrgem kui varem. On teada, et pedagoogi mõju õpilasele on 30%, isegi vähem. Eelkõige vormib ja arendab sind keskkond – kaasõpilased, sotsiaalne, muusikaline ümbrus. Mida praegu ei ole, on suured eeskujud. Ollakse bürokraatlikumad, orienteeritud tulemusele, aga oluline on protsess, kuidas tulemuseni jõuda. See pole sport – kiiremini, kõvemini, kaugemale, – vaid vaimsete väärtuste mõtestamine.

Pole enam soolokontserdi žanri, see on hävinenud, kusjuures mitte ainult instrumentalistid, vaid ka lauljad teevad ühesugust häält, sa ei erista neid enam üksteisest. Keelpilliõpetuses on pead tõstnud orkestrikultus, aga ehk pole vaja nii palju 150-liikmelisi orkestreid? Kammermuusika on vaeslapse osas, toimides vaid festivalide raames, paari prooviga “haltuura” korras. Kus on meie keelpillikvartetid? Midagi rõõmustavat on sellises arengus raske näha. Keerulisemaks on muutunud ka õpetamine, püüd säilitada igaühe oma nägu. Orkestrikonkurssidel nõutakse ühtemoodi, teatud stiilis mängimist (millel hilisema tööga midagi pistmist pole). Pärast orkestriprojekte tuleb õpilasi kaks nädalat reanimeerida, et jõuda tagasi sinna punkti, kus olime enne. Lagunenud on mõtlemine, arusaam, toon, intonatsioon. Ma olen elu jooksul näinud ja kuulnud maailma parimaid esitusi ... Meil oli häbi, kui vale nooti mängisime. Ei tulnud kõne allagi, et esitad Tšaikovski kontserti, tundmata tema sümfooniaid, või Mozarti kontserte, teadmata oopereid. Paraku on silmaring ja lugemus oluliselt langenud.

Mari Tampere-Bezrodnaja ja Age Juurikas Mustpeade maja valges saalis 2017. aastal. FOTO RENE JAKOBSON

Millises punktis te hetkel oma eluteel asute?

Olen endiselt arenguteel. Kui lõpeb areng, lõpeb elu. Ma ei kuulu ühtegi nõukogusse või komisjoni, mis kunstielu mõjutavad, taolisi asju otsustab kitsas ring. Olen ammu kaotanud lootuse, et maailma saab parandada, paremaks muuta saab vaid iseennast. Miks ma korraldan seda Saaremaa laagrit juba pea kaks aastakümmet? Sest mulle väga meeldib töötada koos noorte pedagoogidega, aidata neid ja õpilasi, hoida alles ja anda edasi seda, mida mina olen saanud ja mida väärtuseks pean. See nädal Kuressaares kingib niivõrd palju emotsioone, mis toidavad hinge. Alustasime Maire Otsaga, hilismatel aegadel on abiks olnud Kristiina Kriit, Anna-Liisa, Sigrid Kuulmann, Ivi Ots, kellel on annet pedagoogilise töö peale … Igaüks saab sealt seda, mida vajab, nädala lõpus toimuvad kontserdid mõisas, lossis, kultuurimajas. Osalejad tunnetavad, mida üldse tähendab interpreedielu. On küll raske, aga kuidas teisiti? Seal on omamoodi seltskond ja atmosfäär, õpilastel on võimalus suhelda, vahetada kogemusi, üksteist kuulata, koos harjutada ja sellest kõigest õppida.

Õpetajatööd alustades polnud see minu eesmärk. Ma mängisin palju, 1970-80-ndatel ainsa Eesti viiuldajana ligi sada kontserti aastas nii Nõukogude Liidus kui välismaal. Olin eelkõige interpreet, aga aja jooksul on pedagoogiamet väga südame külge kasvanud. Neljakümne viie aastaga kolmes kõrgkoolis töötades on minu õpilaste arv jõudnud 140-ni. Suvekursustel ja meistriklassidel õpetamist alustasin siis, kui see veel polnud moes. Tänaseks olen “meisterdanud” üle neljakümne aasta rohkem kui 30 riigis, samuti osalenud rahvusvaheliste konkursside žüriides, kuni koroona need lõpetas ja internetiga asendas. Aga see pole enam see kunst. Loodan väga, et ees ootavad paremad ajad ja kunagi taastuvad ka väärtused …