Eestimaa kirikud ja orelid

Søren Kierkegaard on öelnud mõtte, mis on mulle väga hinge läinud: “Kes on luuletaja? Õnnetu inimene, kelle süda varjab sügavat valu, ent kelle huuled on nii loodud, et ohked ja karjatused, mis neilt tulevad, kõlavad kauni muusikana.” Kui mõtlen Eestimaa kirikutele, inimestele, kes seal lähedal toimetavad, kuuldes ajalugu – on olnud valu ja leina, aga ka rõõmu ja ilu. Nii mõnigi kord on kirikud väga üksi, nagu ka inimesed. Mõni laguneb, aga saab jälle korda sätitud. Kirikutornid Eestimaa maastikus püüavad suunata meie mõtteid taevastele, igavikulistele teemadele.

2018. aastast alates korraldab Hiiumaa reisifirma Tiit Reisid sarja “Eestimaa kirikud ja orelid”. Lisaks reisikorraldajale on seal alati kaasas oreliprofessor Andres Uibo, kes räägib orelitest.

Sattusin esimesele reisile 31. oktoobril 2018. aastal Mihkli kirikusse. See Pärnu- ja Läänemaa piiril asuv kirik on pärit XIII sajandist. Siin olevat esimeseks preestriks olnud Läti Henrik, kes kirjutanud just Mihkli koguduses teenides tuntud “Liivimaa kroonika”. Selles Pärnumaa arvatavalt vanimas kirikus on Tallinna meistri Gustav Normanni 1878. aastal ehitatud orel. Esimesel reisil, mil kirikut külastati kevadel 2018, selgus, et orel ei olnud mänginud 27 aastat. Sama aasta 31. oktoobriks oli orelimeister Ago Tint pilli korrastanud, nii et Andres Uibo sai anda juba väikese kontserdi. Kirik oli vaatamata argipäevale inimesi tulvil. Pärast külastasime ka kiriku kõrval asuvat pastoraati, kus koguduse õpetaja Gustav Maaranna poeg Toomas oli meile teinud kohvilaua ja tutvustas koguduse elu. Sellest sai alguse minu huvi edasiste reiside vastu.


Jaanus Jalakas. FOTO ENDEL APSALON

2019. aasta reisid Hiiumaale ja Peipsi äärde


2019. aastal külastasime juunikuus Hiiumaad ja see oli mulle suur elamus, sest olen Hiiumaal elanud ligi 13 aastat – läksin üksi 1985. aasta jõuluks ja 1998. aasta jaanuaris olime juba nelja lapsega kolimas. Hiiumaal Pühalepa kirikus oli kaunis Rootsist pärit nn teise ringi orel. See kirik oli nõukogude ajal viljaladu ja taaspühitseti 1993. aastal. Sõitsime mööda Paluküla kirikust, mis ikka kolhoosi õueäärel seisab. Selle katus ja torn said 1990-ndatel uued. Kärdla kirik oli kilesse pakitud. Sisse pääsesime tänu ustavatele inimestele ja pakkisime kilest lahti Walckeri oreli, et professor Uibo orelile ikka korraks hääled sisse saaks. Küsisin Enn Kunilalt, miks ta nii suure initsiatiivi üles võttis, et kapitaalremont teha, mis läks maksma üle miljoni euro. Kunila (kes ei ole Kärdla kogudusest, vaid hoopis Toomkoguduse nõukogu liige) ütles, et keegi teine ei teinud. Annaks jumal rohkem selliseid mehi.


Reigi kirik oli oma pastoraadiga ilus ja ka orelit kuulsime. Hirmustes võttis meid vastu helilooja Erkki-Sven Tüür. Juhatas meid ka oma stuudiosse, kus ta looming suurelt jaolt sünnib.


Lõuna pool külastasime Mänspä kabelit, mille mittemängiv orel vajaks uurimist, ja Emmaste kirikut, kus oreli mootor hakkas valesid hääli tegema. Hiiumaa sõit lõppes Kassari kabeli külastamisega.


Septembrikuus läks tee Peipsi äärsetesse kirikutesse – Alatskivile, Tormasse, Mustveesse, Lohusuusse ja Iisakusse. Sellel reisil kohtasime kirikuõpetajaid, kes rääkisid meile elust –Tormas õpetaja Mehis Pupart, Kodaveres ja Alatskivil Raigo Ojamets.

Sügava mulje jättis Mustvee õpetaja Eenok Haamer, kes on justkui tõeline patriarh. Ta on terve elu töötanud Mustvees ja ümberkaudsetes kogudustes, juhtinud Tartu teoloogia akadeemiat. Tema armastavast südamest kiirgas meile palju soojust. Tema kolm poega on ka kõik kirikuõpetajad. Eenok Haameril on hea koostöö orelimeister Olev Kentsiga, kirikus on Soomest saadud ilusa häälega orel Jemlich, ehitatud Dresdenis 1960. aastatel.

Üldse on Peipsiääre orelite kuulsad nimed imetlusväärsed. Walckeri pillid Tormas aastast 1903 ja Lohusuus aastast 1898, Kodaveres Saueri pill 1902. aastast, Iisakus firma H. Voit & Sons pill 1895. aastast, ehitatud Saksamaal Pariisi 1900. aasta maailmanäituse jaoks. Suviti korraldatakse sealsetes kirikutes ka Peipsimaa orelifestivali.


Reisibuss Simuna kiriku ees. FOTO ENDEL APSALON

2020. aasta reisid Viljandimaale, Tartu- ja Valgamaale, Peipsi äärde ja Jõgevamaale


Selle aasta minu esimene orelireis toimus juunikuus Viljandimaale. See reis oli seotud kukkedega – Liivimaal ongi ju kirikutornides kuked. Kuke ametiülesanne on valvet pidada rahva usu üle ja kukk on meile ka hoiatuseks liigse enesekindluse, hooplemise ja ülemeelikuse eest.


Tarvastus ja Kolga-Jaanis oli vana kukk kiriku sisse tõstetud, aga uus ikka torni otsas. Taagepera kiriku tornis säras kukk väga uhkelt. Tema tunneb uhkust paljude noorpaaride üle, kes sealses kirikus abielluvad.


Halliste oli omal ajal kuulus Kalev Raave tõttu, kes oma elutööna Hallistes palju ehitas ja kogukonda toetas. Tema ajal olid kogudus, kool ja mitmed muud ettevõtmised hea käe all. Nüüd on seal elu vaiksemaks jäänud, nagu ka mitmel pool mujal. Kaunist vaadet jätkus reisiseltskonnal Polli kandi taluõuede uhketele alleedele. Mulle olid südamelähedased just Kalda puukooli rajaja Kaarel Kuninga ilusad vaated taluõuelt Karksi tehisjärvele ja tema rajatud Eesti arvatavasti suurim pärnaallee. Ka minu kodukanti Kuusallu ja Leesile on Kalda talust toodud tamme- ja pärnapuud.

Karksi lossimägedes konserveeriti varemeid ja viltuse torniga kirikus võttis meid vastu Raimond Vaher, kes Karksi elu hästi tunneb. Karksi kirikus on hea ja korras juba 1848. aastal Ernst Carl Kessleri valmistatud orel, mille helisid Andres Uibo meile ilmekalt demonstreeris. Huvitav oli kaeda ka Karksi-Nuia linnaväljakut, mis tänapäevaselt kujundatud. Eks sellega püütakse ka maale rohkem elu tuua. Tõrva kirikus on tubli Ilmar Kõverik hoidmas Helme kogudusele kuuluvat hoonet. Ka Taagepera kiriku orel on pärit Ernst Carl Kessleri töökojast. Orelil on väga hea kõla, mida Andres Uibo meile ka oma mänguga tõestas. Haruldane oli Riidaja väike korrastatud kabel kaunite põlispuude all. Kabel on seotud Riidaja mõisaomanike von Strykidega.