Search

Eestimaa kirikud ja orelid

Søren Kierkegaard on öelnud mõtte, mis on mulle väga hinge läinud: “Kes on luuletaja? Õnnetu inimene, kelle süda varjab sügavat valu, ent kelle huuled on nii loodud, et ohked ja karjatused, mis neilt tulevad, kõlavad kauni muusikana.” Kui mõtlen Eestimaa kirikutele, inimestele, kes seal lähedal toimetavad, kuuldes ajalugu – on olnud valu ja leina, aga ka rõõmu ja ilu. Nii mõnigi kord on kirikud väga üksi, nagu ka inimesed. Mõni laguneb, aga saab jälle korda sätitud. Kirikutornid Eestimaa maastikus püüavad suunata meie mõtteid taevastele, igavikulistele teemadele.


2018. aastast alates korraldab Hiiumaa reisifirma Tiit Reisid sarja “Eestimaa kirikud ja orelid”. Lisaks reisikorraldajale on seal alati kaasas oreliprofessor Andres Uibo, kes räägib orelitest.

Sattusin esimesele reisile 31. oktoobril 2018. aastal Mihkli kirikusse. See Pärnu- ja Läänemaa piiril asuv kirik on pärit XIII sajandist. Siin olevat esimeseks preestriks olnud Läti Henrik, kes kirjutanud just Mihkli koguduses teenides tuntud “Liivimaa kroonika”. Selles Pärnumaa arvatavalt vanimas kirikus on Tallinna meistri Gustav Normanni 1878. aastal ehitatud orel. Esimesel reisil, mil kirikut külastati kevadel 2018, selgus, et orel ei olnud mänginud 27 aastat. Sama aasta 31. oktoobriks oli orelimeister Ago Tint pilli korrastanud, nii et Andres Uibo sai anda juba väikese kontserdi. Kirik oli vaatamata argipäevale inimesi tulvil. Pärast külastasime ka kiriku kõrval asuvat pastoraati, kus koguduse õpetaja Gustav Maaranna poeg Toomas oli meile teinud kohvilaua ja tutvustas koguduse elu. Sellest sai alguse minu huvi edasiste reiside vastu.


Jaanus Jalakas. FOTO ENDEL APSALON


2019. aasta reisid Hiiumaale ja Peipsi äärde


2019. aastal külastasime juunikuus Hiiumaad ja see oli mulle suur elamus, sest olen Hiiumaal elanud ligi 13 aastat – läksin üksi 1985. aasta jõuluks ja 1998. aasta jaanuaris olime juba nelja lapsega kolimas. Hiiumaal Pühalepa kirikus oli kaunis Rootsist pärit nn teise ringi orel. See kirik oli nõukogude ajal viljaladu ja taaspühitseti 1993. aastal. Sõitsime mööda Paluküla kirikust, mis ikka kolhoosi õueäärel seisab. Selle katus ja torn said 1990-ndatel uued. Kärdla kirik oli kilesse pakitud. Sisse pääsesime tänu ustavatele inimestele ja pakkisime kilest lahti Walckeri oreli, et professor Uibo orelile ikka korraks hääled sisse saaks. Küsisin Enn Kunilalt, miks ta nii suure initsiatiivi üles võttis, et kapitaalremont teha, mis läks maksma üle miljoni euro. Kunila (kes ei ole Kärdla kogudusest, vaid hoopis Toomkoguduse nõukogu liige) ütles, et keegi teine ei teinud. Annaks jumal rohkem selliseid mehi.


Reigi kirik oli oma pastoraadiga ilus ja ka orelit kuulsime. Hirmustes võttis meid vastu helilooja Erkki-Sven Tüür. Juhatas meid ka oma stuudiosse, kus ta looming suurelt jaolt sünnib.


Lõuna pool külastasime Mänspä kabelit, mille mittemängiv orel vajaks uurimist, ja Emmaste kirikut, kus oreli mootor hakkas valesid hääli tegema. Hiiumaa sõit lõppes Kassari kabeli külastamisega.


Septembrikuus läks tee Peipsi äärsetesse kirikutesse – Alatskivile, Tormasse, Mustveesse, Lohusuusse ja Iisakusse. Sellel reisil kohtasime kirikuõpetajaid, kes rääkisid meile elust –Tormas õpetaja Mehis Pupart, Kodaveres ja Alatskivil Raigo Ojamets.

Sügava mulje jättis Mustvee õpetaja Eenok Haamer, kes on justkui tõeline patriarh. Ta on terve elu töötanud Mustvees ja ümberkaudsetes kogudustes, juhtinud Tartu teoloogia akadeemiat. Tema armastavast südamest kiirgas meile palju soojust. Tema kolm poega on ka kõik kirikuõpetajad. Eenok Haameril on hea koostöö orelimeister Olev Kentsiga, kirikus on Soomest saadud ilusa häälega orel Jemlich, ehitatud Dresdenis 1960. aastatel.

Üldse on Peipsiääre orelite kuulsad nimed imetlusväärsed. Walckeri pillid Tormas aastast 1903 ja Lohusuus aastast 1898, Kodaveres Saueri pill 1902. aastast, Iisakus firma H. Voit & Sons pill 1895. aastast, ehitatud Saksamaal Pariisi 1900. aasta maailmanäituse jaoks. Suviti korraldatakse sealsetes kirikutes ka Peipsimaa orelifestivali.


Reisibuss Simuna kiriku ees. FOTO ENDEL APSALON


2020. aasta reisid Viljandimaale, Tartu- ja Valgamaale, Peipsi äärde ja Jõgevamaale


Selle aasta minu esimene orelireis toimus juunikuus Viljandimaale. See reis oli seotud kukkedega – Liivimaal ongi ju kirikutornides kuked. Kuke ametiülesanne on valvet pidada rahva usu üle ja kukk on meile ka hoiatuseks liigse enesekindluse, hooplemise ja ülemeelikuse eest.


Tarvastus ja Kolga-Jaanis oli vana kukk kiriku sisse tõstetud, aga uus ikka torni otsas. Taagepera kiriku tornis säras kukk väga uhkelt. Tema tunneb uhkust paljude noorpaaride üle, kes sealses kirikus abielluvad.


Halliste oli omal ajal kuulus Kalev Raave tõttu, kes oma elutööna Hallistes palju ehitas ja kogukonda toetas. Tema ajal olid kogudus, kool ja mitmed muud ettevõtmised hea käe all. Nüüd on seal elu vaiksemaks jäänud, nagu ka mitmel pool mujal. Kaunist vaadet jätkus reisiseltskonnal Polli kandi taluõuede uhketele alleedele. Mulle olid südamelähedased just Kalda puukooli rajaja Kaarel Kuninga ilusad vaated taluõuelt Karksi tehisjärvele ja tema rajatud Eesti arvatavasti suurim pärnaallee. Ka minu kodukanti Kuusallu ja Leesile on Kalda talust toodud tamme- ja pärnapuud.

Karksi lossimägedes konserveeriti varemeid ja viltuse torniga kirikus võttis meid vastu Raimond Vaher, kes Karksi elu hästi tunneb. Karksi kirikus on hea ja korras juba 1848. aastal Ernst Carl Kessleri valmistatud orel, mille helisid Andres Uibo meile ilmekalt demonstreeris. Huvitav oli kaeda ka Karksi-Nuia linnaväljakut, mis tänapäevaselt kujundatud. Eks sellega püütakse ka maale rohkem elu tuua. Tõrva kirikus on tubli Ilmar Kõverik hoidmas Helme kogudusele kuuluvat hoonet. Ka Taagepera kiriku orel on pärit Ernst Carl Kessleri töökojast. Orelil on väga hea kõla, mida Andres Uibo meile ka oma mänguga tõestas. Haruldane oli Riidaja väike korrastatud kabel kaunite põlispuude all. Kabel on seotud Riidaja mõisaomanike von Strykidega.


Andres Uibo Kaarma kiriku orelil mängimas. FOTO ENDEL APSALON

Viljandimaa reisiga külastasime veel kõrge torniga Tarvastu kirikut, Jaanit ja Kolga-Jaanit, kus oli kunagi õpetajaks rahvavalgustaja Villem Reiman. Kolga-Jaanit tutvustas meile Hovart Nurme, kelle teadmised olid muljetavaldavad. Kirikus on kaunis altarivitraaž aastast 1903 Riia meistri Tode töökojast ja saksa meistri Guido Knaufi orel aastast 1883.


Augusti reisil Tartumaa ja Valgamaa kirikutesse oli pärliks Valga kirik oma kaunikõlalise Friedrich Ladegasti 1867. aastal valminud oreliga, mis olla Euroopa 200 parima oreli hulgas. Hea elamuse saime ka Tartu meistri Ernst Carl Kessleri 1853. aastal valminud Otepää kiriku orelit kuuldes. Külastasime ka Hargla kirikut, kus teenivad perekond Salumetsad. Rannu kirikus kohtusime õpetaja Timo Švedkoga, kes oli väga sõbralik ja optimistlik. Legendina mõjus minule isiklikult Sangaste õpetaja Ivo Pill. Jah, eks aeg läheb ja elu liigub vananemise poole. Aga Ivol jätkub mõtteid ja lendu taevasse tõusta. Karulas on kauaaegne õpetaja Enno Tanilas, kogudusel on ilus talvekirik. On lootust, et Karula kirikut hakatakse taastama. Puhja kirikus tundus, et elu läheb suure hooga.


Septembris olime taas Peipsi ääres ja Jõgevamaal. Kolkja sibulad on maitsvad, saime talvevarud jälle kätte. Peipsi ääres reisides saame ikka kohalikku toitu nautida ja samovarist teed juua. Ja muidugi need kalakesed – suitsutatud, kuivatatud. Andres Uibo võttis paar karpi peipsi tinti orelimeister Ago Tindile, keda kohtasime Simunas. Maarja-Magdaleenas võeti meid südamlikult õpetajaproua ja koguduseliikmete poolt vastu. Kiriku orel vajab suur korrastust. Laiuse kirikus külastasime pastoraati, kus ka Juhan Liiv on elanud ning piiskop ja Tartu ülikooli rektor Johan Kõpp ametit pidanud. Kiriku orel ei mängi. Simuna kiriku orel seevastu jättis hea ja võimsa mulje. See on Gustav Normanni pill aastast 1889. Tallinna puunikerdaja Christian Ackermann on meisterdanud altari ja kantsli, kasutanud siin ka oma eelkäija Elert Thiele figuure. Osa figuure võib praegu näha Christian Ackermanni näitusel Niguliste kirikus.


Palamusel oli huvitav see, et kirikus oli orel, mida me varem ei teadnud seal olevat. Väga huvitav on alati kuulata ka kohalike vastuvõtjate jutustusi. Arutletakse päevateemade üle Eestimaal. Mõeldakse, mis võiks panna inimesi rohkem jumalat armastama ja pühakodasid hoidma. Kirikute remondid ja korrashoidmised kuuluvad alati meie vastuvõtjate jutu hulka, samuti ajalugu ja säravamad isiksused, kes selles kandis elanud.


Reisiseltskond Tartumaa Maarja-Magdaleena kirikus. FOTO ENDEL APSALON

Saaremaa kirikud


Viimane reis oli sel aastal Saaremaale. Külastasime Muhu, Pöide, Jaani, Kuressaare, Jämaja, Kärla ja Kihelkonna kirikuid ja Hanila kirikut Läänemaal. Oli hingekosutav olla Reomäe Püha Eelkäija skiitas. Meile kõneles kloostri eestseisja ema Theofili. Kaasa saime osta mett, mis on ka kloostri tuluallikas. Imeline on Kaarma kirik oma ehituslooga. Öö möödus meil Mändjala rannas asuvas Saaremaa hotellis. Hotelli omanik on ka Indoneesia aukonsul Eestis Heldur Allese, kellelt kuulsime huvitavat praeguse turisminduse rõõmudest ja muredest. Kuressaare Laurentiuse kirikusse on panustatud palju armastust. Kiriku Saueri orel pärineb 1881. aastast. Nüüd oli orel kaks aastat Kriisa orelitöökojas Rakveres ja praegu heliseb jälle kaunilt.


Kolme aasta jooksul on külastatud kokku üle saja kiriku. Sajas kirik oli Kärla kirik ja saja esimene Kihelkonna kirik, kus toimus ka lõikustänupüha jumalateenistus, jutluse ütles Arne Hiob. Selles kirikus asuva Eestimaa vanima oreli helid on väga kaunid; selle ehitas 1805. aastal Pärnu meister Johann Andreas Stein.


Hiiumaal teenides püüdsin olla korralik ja anda aastaaruanded õigel kuupäeval üle. See tähendas, et tuli Hiiumaalt sõita Saaremaale, Kihelkonnale, kus elas meie praost Elmar Reinsoo. 1987. aasta jaanuaris oli jälle see päev, aga jäätee Tärkmalt Soelasse lahti ajamata. Lükkasime siis auto Tõnu Õnnepalu ja Kärt Põldsamiga lumehangest välja. Auto jäi järgmisse lumehange ja tulime jala järele. Ei mäleta, mitu tundi see väinaületus aega võttis, aga praost Reinsoole said aruanded õigel ajal üle antud.


Meie reisilised on olnud äärmiselt toredad inimesed. Professor Andres Uibo orelimäng on alati olnud südantkosutav. Eriline hetk oli Mustvees, kus Eenok Haamer oma vägeva häälega laulis ja Andres Uibo teda orelil saatis. Kihelkonnalt on pärit helilooja Peeter Süda, keda sealses kirikus jumalateenistusel mälestasime ja Uibo mängis tema “Ave Mariat”. Meie reisisaatjaks on Signe Kumar. Ta on väga abivalmis inimesi aitama ja toetama, see on temal eriline anne. Sõidud on fotodega jäädvustanud Endel Apsalon, omaaegne kirikuõpetaja Läänemaal ja Räpinas, hiljem kaplanina teeninud, rahuvalve missioonidest osa võtnud.

Hiinas, Kollase mere ääres on üks kaunis kabel – Seashore chapel (mereääre kabel). Minu unistuseks on rajada selline kabel ka Salmistu mereranda meile endile, meie hingerahuks. Usun, et selliste inimestega, nagu kirikutes kohatud ja meie reisiseltskonnad, võiks see ka võimalik olla.



#kirikud #orelid #AndresUibo #JaanusJalakas