Eesti Sinfonietta viie suu läbi


Eesti Sinfonietta selle aasta märtsis Viini Kontserdimaja laval. FOTO VIRGO PÄRN
Eesti Sinfonietta on eraalgatusel sündinud vabakutseline orkester. Üle kümne aasta koos mänginud Eesti Sinfoniettale on väga oluline tutvustada eesti muusikat ja muusikuid. Nad on esinenud mainekatel lavadel nagu Amsterdami Concertgebouw, Kölni ja Peterburi filharmoonia, Brüsseli Flagey ja Bozar, Viini Musikvereini kuldne saal ning Viini kontserdimaja. Orkester on mänginud festivalidel Belgias, Itaalias, Soomes, Saksamaal, käidud kontserdireisidel Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Lähis-Idas ning Eestis. Eesti Sinfonietta koosseis varieerub 12-liikmelisest ansamblist 55-liikmelise orkestrini. Alates 2019. aastast on Eesti Sinfonietta kontsertmeister Johannes Põlda. Orkestri kolleegum: Johannes Põlda, Valeria Rjumina, Maria Nesterenko, Karl Johann Lattikas, Kaia Lattikas.
Esimene suu: Kaia Lattikas, orkestri asutaja ja tegevjuht

Millal ja miks tekkis mõte luua uus orkester?

Kaia Lattikas: Viisteist aastat tagasi sündis soov luua orkester, mis oma loominguliste kavadega pakuks publikule ehedaid muusikaelamusi, annaks muusikutele võimaluse oma annet väljendada, rikastaks eesti muusikaelu ning viiks meie muusikat ning muusikuid maailma. Iga muusikakollektiivi elu on pidev areng, liikumine eesmärkide poole, uute võimaluste otsimine ja avastamine, kuid algsed visioonid ei ole meil muutunud.


Kas Eesti Sinfoniettat võib nimetada projektorkestriks?

Eesti Sinfonietta on vabakutseline orkester. Projektorkester tähendab minu jaoks sellist kooslust, mis kutsutakse kokku vaid ühe kindla muusikasündmuse jaoks. Eesti Sinfoniettas on aga mängijad läbi hooaegade valdavalt samad. Püsiv koosseis annab orkestrile võimaluse areneda.


Kes moodustavad orkestri tuumiku?

Tuumikuks on need paarkümmend muusikut, kes on meil koos mänginud juba kümmekond aastat. Orkestri ideeliseks südameks on aga kolleegium, kellega arutame nii hooaegade plaane, kontserdikavu kui ka uute mängijate lisandumist. Miks kolleegium ja mitte kunstiline juht või peadirigent? Eesti Sinfonietta loomise mõte ei olnud täita kellegi teise unistusi, vaid teostada orkestri enda ideid. Ma ei ütle, et meil kunagi ei saa olema ühte liidrit, kuid see otsus peab sündima loomulikul teel, kui kohtume kellegagi, kes sobib meie olemusega.


Kuidas valite kontserdireise ja festivale?

Oluline on aru saada, miks kuhugi minna ning mida me tahame ja saame seal teha. Väljaspool Eestit on Eesti Sinfonietta üks eesmärke tutvustada igal kontserdil eesti muusikat vähemalt mõnegi teosega. Seda ei ole alati lihtne korraldajatele selgeks teha. Igal festivalil on ju oma teema ja pakutaval kontserdil korraldajapoolne ootus, mis teoseid mängida. Siiski püüame lisada kavadesse eesti heliloojaid. Võimalusel oleme andnud ka terve kontserdi eesti muusikaga, see on vajalik eriti kaugete riikide puhul, kus Eestist, rääkimata siis meie muusikast, pole keegi kuulnudki. Missioon viia eesti muusikat maailma on meile väga oluline. Tegelikult on Eesti Sinfonietta jaoks sama oluline ka esitada eesti muusikat Eestis. Tulevastel hooaegadel on meil kavas sari tööpealkirjaga “Eesti kuld”, kus mängime eesti heliloojate teoseid, mis on teenimatult unustuse hõlma vajumas.

Miks mängib Eesti Sinfonietta tihti ilma dirigendita? Millised dirigendid on enim orkestriga sobinud?

Sellel, miks me mängime ilma dirigendita, on mitu põhjust. Anname kontserte sageli väikese koosseisuga, kus igal mängijal on solisti kaal ning selline kooslus – Eesti Sinfonietta Solistid – ei vajagi dirigenti. Tihti tuleb dirigent orkestri ette vaid ennast teostama, püüdmata mõista, milline on see orkester, keda ta juhatama hakkab. Eesti Sinfonietta loomise mõtteks oli aga mängida muusikat viisil, mis kõnetab orkestrit ja selle kaudu siis publikut. Kui dirigent mängijat ei sütita, ei sütita muusika ka kuulajat.

Kuna Eesti Sinfonietta on just sellise suurusega orkester, mis põhimõtteliselt võimaldab mängida ilma dirigendita, siis me tahakski seda aina rohkem teha. Eelduseks on, et kontsertmeister peab olema väga tugev. Ta küll ei juhata, kuid juhib kogu muusikalist protsessi. Muidugi on kõigil muusikutel sel juhul suurem vastutus ning vajadus olla kontsertmeistriga tihedas kontaktis. Olen selliselt mängivast orkestrist unistanud. Kõige vaimustavama elamuse sain mõne aasta eest Londoni Cadogan Hallis, kus mängis üks mu lemmikorkestreid, The Academy of St Martin in the Fields. Solist oli Joshua Bell, kes kontserdi esimeses pooles esitas Bachi kaht viiulikontserti. Teise poole kavas oli Beethoveni 3. sümfoonia. Mõtlesin, et jälle üks suurepärane solist, kes tahab dirigeerida. Aga seda detailideni viimistletud elamust, mida orkester kuulajaile Beethoveniga pakkus, ei ole võimalik kirjeldada. See oli täiuslik! Joshua Bell suutis kontsertmeistrina, mitte dirigendina, teha kõik, et muusikaline energia tehnilises täiuslikkuses lavalt saali kanduks. See on muusikaliselt see, kuhu tahame jõuda!

Dirigentidest, kellega Eesti Sinfonietta on olnud väga õnnelik, tooksin välja kolm. Kristiina Poska, kes dirigeeris meie orkestrit 2018. aastal Musikvereinis, kelle soe süda ja kindel käsi sel superlaval orkestrile vajalikku impulssi ja tuge andis.

Anna-Maria Helsing, kelle käe all valmis 2021. aasta suvel Ahvenamaal islandi helilooja Karólína Eiríksdóttiri ooper “Lisbeta”, mida sel aastal Soomes ja Islandil ning järgmisel aastal Saksamaal ja loodetavasti ka Eestis näha saab. Tema oskus orkestrit pingelises ettevalmistustöös mitte ära kurnata oli vaimustav.

Emilia Hoving, kellega meil oli veebruaris kaks imelist kontserti Eestis ning kes juhatab Eesti Sinfoniettat 25. märtsil Viini kontserdimajas. Tal on suurepärane oskus anda orkestrile nii vajalikku hingamist ka kõige kiiremates lõikudes ning tema päikeseline natuur tegi koostöö muusikuile nauditavaks.

Kui orkester on õnnelik, kõlab muusika palju paremini.


Viini Musikvereini laval, dirigent Kristiina Poska. FOTO ERAKOGUST

Miks on Eesti Sinfonietta kontsertmeistriks just Johannes Põlda?

Johannes Põlda jõudmine Eesti Sinfonietta kontsertmeistriks oli loomulik teekond läbi tema aastatepikkuse osalemise meie orkestris, mil muusikutel tekkis äratundmine, et just tema on see, keda nad usaldavad. Johannesel on olemas kõik kontsertmeistrile vajalikud omadused – tehniline täiuslikkus, suurepärane muusikatunnetus ja, mis vähemalt sama oluline, ta on küll nõudlik, kuid inimesena väga mõistev, toetav ja heasüdamlik.


Mida pead Eesti Sinfonietta tipphetkeks või edulooks?

Tipphetked on need, kui laval tekkiv muusikaline sünergia kandub saali. Kõige suuremaks eduks pean aga tagasikutset Viini. Saada esimest korda võimalus mängida maailma ühel hinnatuimal kontserdilaval on väga suur samm, aga tagasikutse eeldab hästi õnnestunud sündmust.

Viini Musikvereini kuldses saalis 2018. aasta mais toimunud kontsert oli välja müüdud, publik istus ka laval, mis on suurte saalide puhul tavaline nähtus, kui orkestri suurus seda võimaldab. Tänu Klassikaraadio “Delta” saatele, mille tegi meiega kaasas olnud muusikatoimetaja Kersti Inno, saime hiljem kuulda ka publiku ja korraldajate arvamusi, mis ühtisid selles, et orkestri tundlik musitseerimine ning tihe kontakt muusikute, dirigendi ja solisti vahel pakkus kuulajatele suurepärase kontserdielamuse.


Orkester on kollektiiv, kus on oma pinged. Kuidas neid lahendada?

Vabakutseliste puhul on üks olulisim sisuline erinevus kutselistest orkestritest see, et kollektiivi ei kammitse pikk leping, kui peaks selguma, et mängija suurepärasele tehnilisele pagasile ei lisandu samaväärseid isiksuseomadusi. Inimeste vaheline ebakõla lava taga muutub enamasti muusikaliseks ebakõlaks laval ja seda me püüame vältida.


Mis on kõige parem ja kõige halvem, mida on orkestri kohta öeldud/kirjutatud?

Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ka kriitik on inimene. Olen hariduselt muusikateadlane, nii et kuulan proove ja kontserte vägagi tundliku kõrvaga. Ma rõõmustan tohutult ülesehitava kriitika üle, sest see on midagi, mis võib aidata meil muutuda paremaks. Pealiskaudne ja ebaolulisest kõnelev arvustus jätab mind aga ükskõikseks. Eestis on paar inimest, kelle öeldut ma väga tõsiselt võtan. Võibolla alati ei peaks.

Ma ei kanna negatiivset endaga kaasas. Ühe kõige positiivsemana meenutaksin aga Ia Remmeli poolt Postimehes pärast festivali “Klaver 2020” öeldut: “Eesti Sinfonietta oma vaimustava kontsertmeistri Johannes Põldaga oli täielik üllataja, kelle innukas kooslus koos Sten Heinoja ja kunstilise juhi Sten Lassmanniga pani festivalile muljetavaldava punkti.”

Üks lause, kolm tähendusrikast sõna – üllatav, innukas, muljetavaldav.


Kas oled rahul, et selle teekonna ette võtsid, ja kas jätkad?

Teekond, millel saad kulgeda koos oma muusikaliste sõpradega, jagades publikuga muusikamaailma rikkust, on tõeliselt nauditav.

Lisaks kontserdielamustele on Eesti Sinfonietta kirjutanud eesti muusikaajalukku mitu uut rida ja neid on veel tulemas.

Teine suu: noppeid orkestri muusikutelt: Johannes Põlda, Valeria Rjumina, Miina Laanesaar, Karl Johann Lattikas

Orkestri kontsertmeister Johannes Põlda.

Olete Eesti Sinfonietta kontsertmeister alates 2019. aastast. Millega olete praegusel ajal rahul?

Johannes Põlda: Kõlavärvide ampluaa on suurenenud, orkestrit on lihtne voolida, reageeritakse järjest kiiremini, see seltskond suudab väga hästi kohaneda.


Millised oleksid kolm iseloomustavat sõna orkestri kohta?

Lavaline energia – see plahvatus, mis laval toimub. Koosmängimise rõõm. Väga hea professionaalne tase.

Milline on teie lemmikorkester ja miks?

Valeria Rjumina, Miina Laanesaar, Karl Johann Lattikas: Ere oli näha Joshua Belli kontsertmeistrina juhatamas orkestrit Academy of St Martin in The Fields. Olime sellel Londoni kontserdil koos Kaiaga ja saime palju inspiratsiooni. Mõtlesime, et kas kunagi oleks võimalik, et ka meil oleks selline kontsertmeister ja selline orkester. Teine vaimustav näide on Nemanja Radulovic. See on Eesti Sinfonietta kolleegiumi ühine unistus, et ees on särav mängija ja teised hingavad ka samas rütmis.


Kuidas muutuks Eesti Sinfonietta veel paremaks?

Võiks veel rohkem ajastutruud lähenemist otsida. Töö dirigent Emilia Hovinguga oli arendav ja pani orkestri Viini klassikat kergemalt ja õhulisemalt mängima. Iga uus dirigent ja kontsertmeister annab midagi juurde ja rikastab.


Mis meeldib Eesti Sinfonietta puhul kõige enam?

Need väikese koosseisu kavad, kus igaüks saab soleerida.


Milline on Eesti Sinfonietta suurim tugevus?

Rõõm, energia. Et pole dirigenti – see kasvatab orkestri ühtsust, saame ise juhtida.

Aga suurim nõrkus?

Et pole dirigenti – vahel on vaja kindlat kätt ja juhtimist.


Milline meeleolu valitseb orkestris? Särasilmade orkester. Hea huumor, mis kujundab ka prooviõhkkonna.


Tõeline mäetipukogemus?

Kontsert Ahvenamaal, kus mängisime aastaaegade kava Vivaldi ja Tšaikovski-Raskatovi teostega.

Musikvereini kuldse saali kontsert Kristiina Poskaga – klassikalise muusika meka, välja müüdud kontsert eesti super dirigendiga.


Kolmas suu: dirigent Emilia Hoving
Dirigent Emilia Hoving. FOTO LAURA OJA

Kolm orkestri energiat iseloomustavat sõna.

Tähelepanelikkus. Aktiivsus, innukus. Üksteise toetamine.

Millise sõnumiga lähete Viini kontserdimaja Kesk-Euroopa suurte traditsioonidega harjunud publiku ette mängima neile hästi tuntud Haydni sümfooniaid?

Muidugi on see suur väljakutse minna Viini Haydnit esitama. Aga meie sõnum on, et iga orkester mängib isemoodi, on unikaalne ja selles ongi rikkus. Ja meie kava on märgiline – see koosneb Austria, Eesti ja Soome heliteostest.


Neljas suu: publik kontserdilt “Teel Viini”

“Tundlikud muusikud, noored ja säravad, väga kaasas selle emotsiooniga, mida teos kannab – kui suur vahe oli Ukraina toetuseks kõlanud Pärdi “Fratrese” ja Haydni 1. sümfoonia meeleoludel. Nad on nii üks muusikaga.”

“Paindlikud, tulevad hoogsalt kaasa. Väga elus seltskond!”

“Õhulised ja särtsu täis!”

Hetk Viini Kontserdimajast, soleerib Ruta Lipinaityte. FOTO VIRGO PÄRN.

Neljas suu: muusikapublitsist ja tšellist Toomas Velmet

Eesti Sinfonietta on orkester, mis on teeninud vägagi heatahtlikku tunnustust vähemalt Euroopas. Oma kümnendal tegevusaastal alustasid nad 26. veebruaril 2022 reisi marsruudil Tallinn – Jõhvi – Viin. Neli aastat tagasi andis Eesti Sinfonietta eduka kontserdi Viini Musikvereini kuldses saalis, seekord toimub kontsert Viini kontserdimaja suures saalis. Küsimusele miks Eesti Sinfonietta külastab teist korda Viini, saab olla ainult üks vastus – miks ka mitte. Komponeeritud on hästi põnev kava, dirigent on rahvusvahelises karjääris startiv soomlanna Emilia Hoving (sündinud 1994!) ja kontsertmeister ning solist professor Rūta Lipinaitytė – maailma tipporkestrite kontsertmeistri kogemustega nii orkestri sees kui ees. Keerukas kava, mida raamivad “papa” Haydni sümfooniad nr 1 ja nr 104 esitati Tallinna kontserdil paljutõotavalt. Eriliselt meisterlikult ja emotsionaalselt kõlas Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”. Haydni 104. sümfooniaga on veel võimalus tasakaaluressursse leida vahejaamas Jõhvis ning siis on tegelikult eriti ahvatlev ning motiveeriv demonstreerida Viini kõike kuulnud publikule, kuidas Haydni sümfooniad tegelikult kõlama peavad. Emilia Hoving on nimi, kes tuleb meelde jätta, eriti meie orkestrite mänedžeridel ja produtsentidel.