_page-0001.jpg)
7.–10. juulini toimus Saksamaal Rudolstadti maailmamuusikafestival, mis sai ühtlasi 30-aastaseks. Festival sai alguse üsna varsti pärast Saksamaa taasühinemist.
Oli üsna silmiavav ja omamoodi hämmastav olla tunnistajaks sellele kultuurilisele küllusele, mis mõneks päevaks ühe unise väikelinna vallutab. Eestist esinesid festivalil sel aastal ansamblid Rüüt ja Trad.Attack!. Vahepealsed vaikivad aastad festivalile kindlasti kasuks ei tulnud, kuid nüüd sai Euroopa suurimaks peetav maailmamuusika festival siiski jälle toimuda. Ürituse kunstilise juhi Bernhard Hannekeni sõnul pole juttugi sellest, et mahtu võiks kokku tõmmata, sest “inimesed tahavad just sellist festivali”. Tippaegadel oli sündmusel umbes 90 000 külastajat, koroonajärgselt on need numbrid ilmselt küll tagasihoidlikumad. Endiselt oli festivalil kümneid lavasid, artiste 40 riigist ja programm pakkus tõesti kõike, mida hing võiks ihaldada.
Selline suurüritus saab sündida vaid suure hulga vabatahtlike ühise jõupingutuse tulemusena. Erilist auhinda väärivad logistika masinavärki juhtivad inimesed, sest artistid ja külalised on vaja ju kõik kuhugile majutada ja 24 000 elanikuga Rudolstadt üksi ilmselgelt ei suuda piisavat majutust pakkuda. Tegemist on küll Viljandist pisut suurema linnaga, kuid mahu poolest kordades suurema festivaliga. Hoolimata mitmetest probleemidest, sealhulgas lennu- ja rongiliikluses valitsevast kaootilisest olukorrast, sujus festival ilma suuremate viperusteta.
Lavasid oli väga erinevaid. Päris suured esinemispaigad asusid festivali keskusest veidi eemal, teisel pool Saale jõge asuvas Heine-nimelises pargis. Aga üleval mäe otsas Heidecksburgi lossi, Saksa baroki ühe pärli asukohas avanes maaliline vaade kogu linnale ja Tüüringi liidumaa künklikule maastikule. Just sealses lossihoovis esines ka ansambel Rüüt.
Sellel, kuidas Rüüt Rudolstadti sattus, on pikem eellugu. Nimelt tegi Rudolstadti festival teist aastat koostööd Euroraadio folkfestivaliga, mille programmi pakuvad artiste EBU liikmesmaade raadiojaamad. See on rändfestival, mis 2016. aastal toimus Viljandis, aga on viimase kümne aasta jooksul sattunud ka näiteks Tšehhi, Poolasse ja uskumatu küll, aga isegi Venemaale. Eestist on samal sündmusel varem esinenud Tuulikki Bartosik, Maarja Nuut, Mari Kalkun, Puuluup, Katariin Raska. Kõik kontserdid salvestati ja neid mängitakse tuleval hooajal erinevates raadiotes, sealhulgas Klassikaraadios. Kui festival toimus Viljandis, olid kõigist kontsertidest kahe päeva jooksul lausa otseülekanded. Ka sel korral kajastasid Saksa kohalikud ringhäälingud nagu MDR, WDR ja BR festivali usinasti.
Rüüdi võttis publik vabaõhukontserdil erakordselt soojalt vastu. Ka varem Saksamaal esinenud Eesti muusikud on tõdenud, et pole harjunud nii kestvate aplausidega. Üldse andis tunda igal pool kuulajate entusiasm ja puhas rõõm sellest, et saab jälle kokku tulla ja festivali nautida. Igatahes ei tahtnud publik bändi enam lavalt ära lasta ja pärast kontserti oli huvi plaatide vastu suur.
Rüüt polnud ainus Eesti bänd festivalil. Üks teine meie ansambel oli festivali plakatil välja toodud lausa ühe peaesinejana. Sellist tähelepanu pälvib Trad.Attack! maailmas juba pikemat aega. Nemad astusid lavale eelmainitud Heine-pargis laupäeva varastel tundidel.
Kes suurest melust väsisid, said kogeda hoopis teistsugust atmosfääri sisetingimustes – linnakirikus, teatrimaja blackbox-tüüpi saalis või ka raekoja hoones. Nurgatagune, aga väga veetlev kontserdipaik oli Schillergarten Schilleri tänaval. Nimelt olevat Friedrich Schiller veetnud just Rudolstadtis ühe romantilise suvepuhkuse ja kohtunud nii oma tulevase abikaasa kui ka Goethega. Schilleri tsitaate oli näha linnapildis paljude maja seintel. Schilleri maja aias esines Poola muusikutest koosnev bänd Kriva Drina, mille liikmed on perekondlikel põhjustel tihedalt seotud Balkanimaadega ja nii oli ka muusika erinevatest endise Jugoslaavia riikide pärimustest mõjutatud. See kontsert oligi minu jaoks ehk festivali suurim elamus.
Balkanimaad, õigemini just endine Jugoslaavia, olidki seekord festivali fookuses. Alaprogramm kandis algselt provokatiivset pealkirja “Tito järeltulijad”. Toimus ka väike konverents, kus rääkisid etnomusikoloogid, muusikateadlased. Teiseks suuremaks keskmeks oli Šotimaa. Šoti muusikuid leidus programmis palju, teiste seas ka Euroraadio folkfestivalil esinenud tütarlasteansambel Fara Orkney saartelt, mille linnarahvale avatud kontserdist raekoja platsil sain ka mina osa.
Pilkupüüdvamad nimed programmis olid näiteks USA-Kanada laulukirjutaja Rufus Wainwright ning Kreeka laulja ja ühiskonnategelane Maria Farantouri, kes esitas koos Tüüringi sümfoonikutega Mikis Theodorakise loomingust inspireeritud kava. Aga festivalil esines ka oma skandaalsete ülesastumiste poolest tuntud Pussy Riot.
Vanalinna tänavatel toimus ööpäevaringselt justkui veel teine, mitteametlikku laadi festival. Peatänavale oli püsti pandud laat, millel domineerisid eelkõige bratwurst’id, falafeli ja kohaliku pilsneri müüjad. Tänavamuusikuid oli igal nurgal nii palju, et nad sõna otseses mõttes blokeerisid sissepääsu kontserdipaika neile, kes tahtsid jõuda näiteks ühe Poola puhkpilliorkestri tantsuõhtule. Üks Itaalia mees tegi süntesaatori ja perkussiooniga elektroonilist muusikat reaalajas ja meloodiline techno kaikus keskaegses linnasüdames. Ja nõnda edasi.
Rudolstadt asub natuke nagu eikusagil, sinna jõudmiseks peab võtma aega, ühtegi suuremat keskust läheduses ei ole. Küllap on seal nii nagu Viljandi folgil, et need, kellele neli päeva kestev tants ja trall ja sellega kaasnev ülerahvastatus ei meeldi, sõidavad selleks perioodiks lihtsalt minema. Palju rohkem on aga neid, kelle jaoks see festival on aasta absoluutne tipphetk. Ja folkarid näevad välja nagu folkarid ikka ... ehk vaid selle vahega, et kui Eestis on folk ikkagi ka noortesündmus, siis Saksamaal näeb üsna palju keskealisi või vanema generatsiooni esindajaid, viie- ja kuuekümnendates või veelgi vanemaid inimesi.
Comments