Avastamata muusikakäsikirjade radadel

Evald Aav. FOTO PARIKAS

2024. aasta juunis sai alguse kultuuriministeeriumi rahastatud projekt, mille eesmärk on tuua interpreetide, muusikaõppurit ja -teadlaste ning laiema publikuni ajaloomuuseumi alla kuuluva teatri- ja muusikamuuseumi arhiivis asuvaid eesti heliloojate veel seni läbi uurimata (või varem ilmunud, kuid värskendust vajavate väljaannetega) teosed ning need üldsusele kättesaadavaks teha. Töö käik näeb üldjoontes välja selline: uurijad teevad muusikakäsikirjade hulgast kitsendatud valiku, sõela läbinud teosed tehakse moodsama noodigraafika abil silmasõbralikumaks ning varustatakse konteksti loova eessõna ja kriitiliste kommentaaridega. 

Muusikahuvilisele tähendab see, et peagi on ilmumas valik seni teadmata või vähetuntud eesti muusikat, mille tulemusel jääb järjest vähemaks valgeid laike eesti muusikaloos. Interpreetidele annab see võimaluse esiettekanneteks, lisaks leidub projekti seni uuritud ja avaldamisele minevate teoste hulgas ka töid, mis rikastavad pedagoogilist repertuaari. Mulluse poolaasta projektis olid uurimisel Eduard Oja, Evald Aava ja Rudolf Tobiase klaveriminiatuurid, mõned kooriteosed ning Oja “Aja triloogia” orkestriversioon. Tänavu uuritakse põhjalikumalt Evald Aava, Artur Kapi ja Eduard Oja kammermuusikat ning jätkatakse Oja sümfoonilise loominguga.

Võiks arvata, et kui initsiatiiv tuleb kultuuriministeeriumist, siis polegi uurijatel mingit muret – tuleb lihtsalt võrrelda käsikirjade erinevaid versioone, need toimetada, asetada helilooja elu kontekstis õigesse raamistusse. Töö käigus selgus, et tegelikult kõik muidugi nii sujuvalt ei kulge ja jagub ka lahendust vajavaid probleeme. Näiteks juba töö algetapis tekib fundamentaalne küsimus: millest lähtuda teoste valimisel? Isegi kui võtta filtriks mingi konkreetne žanr, jääb uurijale lõpuks oma subjektiivne otsus, mida eelistada, mida välja jätta. Muidugi kitsendavad valikut näiteks sellised tingimused, kas teos on lõpetatud või mitte, ent helitöö kunstilise väärtuse hindamine on miski, mis pole kuidagi lõpuni mõõdetav. Isegi see, kas teos on varem kirjastatud, ei ole kõige tähtsam – näiteks on Tobiase mitme varem ilmunud klaveripala väljaanded kas vananenud või ebatäpsed.

Sedasorti uurimistöö veelgi keerulisemaid “tupikuid” leiab näiteks Evald Aava klaveriminiatuuridest. Teame Evald Aava (1900–1939) kui eesti esimese professionaalse ooperi “Vikerlased” autorit, ent nagu paljud teisedki heliloojad, alustas temagi komponeerimist klaveripaladega. Tegelikult oli Aaval lausa ambitsioon saada pianistiks, ent tema õpetaja Helmi Viitol-Mohrfeldti hinnang noore muusiku pianistlike võimete kohta oli karm: “Ei võtnud palju aega ja ma veendusin, et Aaval pole raasugi pianistlikku annet. Tema haruldaselt peened pikad sõrmed komistasid kummaliselt üksteise otsa ja ei tahtnud sõna kuulda. [---] Ta jäi kuni lõpuni saamatuks komistajaks klaveri tastatuuril.” Siiski oli Aavas musikaalsust ning oma tee leidis ta heliloomingus. Lühikeseks jäänud elu jooksul kirjutas Aav 20 klaveriteost, kusjuures neist mitmest on visandlikke või erinevaid versioone. Juba selline olukord tõstatab esimese küsimuse: kuidas olla kindel, milline versioon on parim? Kui käsikirjad on dateeritud, võiks justkui eeldada, et kasutada tuleks ajaliselt kõige hiljem valminut? Ent asi pole nii lihtne – nii nagu kirjanikud parandavad tekste hiljem halvemaks, ei ole ka garantiid, et heliteose viimane versioon on kunstilise väärtuse poolest kõrgeim. 

Aava klaveripalade puhul tuleb mängu ka petlikke lisanüansse, mis justkui suunavad arvama, et mõned teosed on teistest “üle”. Aav suri vaid 39-aastasena, kuid oli oma elu jooksul lasknud tolleaegses “noodigraafikas” mõned teosed puhtandiks kirjutada. Nii on tema klaveripaladest kaks prelüüdi (lisapealkirjaga “Kaks plastilist tantsu”), “Mälestusleht”, “Ballaad” ja kaks eesti tantsu käinud läbi XX sajandi kolme- ja neljakümnendatel aktiivse tšellistist noodigraafiku August Villbergi käe alt. Villberg oli 1940. aastaks teinud esialgu rondoo-, hiljem ise valmistatud puusulega üle tuhande tellimustöö, sealhulgas oli üks tema püsikliente Soome Ringhääling. Aav palus Villbergilt isegi “Vikerlaste” terve partituuri “maalimist”, ent töö teostamiseks jäetud aeg oli ebamõistlikult lühike. Toonasest noodigraafikast läbi käinud teosed ei tähenda ilmtingimata, et need on just parimad Aava loomingu hulgas, ent siiski on see mingikski lakmuspaberiks – trükitud noodid annavad aimdust selle kohta, milliseid teoseid Aav ise hindas ja mida levitada soovis.

Võiks arvata, et Villbergi käe alt läbi käinud teosed ei vaja parandusi, et need ongi kasutamiseks valmis. Siiski on mitme klaveripala käsikirja tiitellehel või ääre peal märge Aava õelt Frida Rukkilt, et teose on kirjastamiseks “moorinud” Artur Kapp 1942. aastal. Mõned Kapi läbi vaadatud teosed on ka sellised, mis on Evald Aava enda käekirjaga, mitte August Villbergi poolt ümber kirjutatud – ehk juba siin tuleb taaskord mängu otsustaja subjektiivsus – isegi helilooja ise ja tema õppejõud on soovinud erinevaid teoseid levitada. Ilmselt oli Kapi valiku taga 1940-ndate alguses tõesti riiklik tellimus eesti muusika kirjastamiseks, ent võimuvahetuste pärast jäid plaanid soiku. Võiks arvata, et Kapi valikut tuleb usaldada – tema eelistused on justkui eeltöö, mille tulemusena on professionaali pilgu läbi juba Aava teoste paremik valitud. Küll aga üllatab Aava käsikirjades Kapi julgus, vahel isegi jultumus. Kapp oli küll olnud Aava erialaõppejõud, ent mitmesse käsikirja on ta jätnud oma täiendused: enamik neist puudutavad mängutehnikat (legato-kaari ja staccato’sid, tenuto’sid) ja dünaamikat, ent kohtati on Kapp lausa noote lisanud. Oletuste radadel ekseldes võiks ju mõtiskleda, et ehk olid Aav ja Kapp tõesti neid teoseid kunagi kompositsioonitundides lahanud ning sellised täiendused koos läbi arutanud, ent paratamatult jääb siiski õhku ka variant, et Kapp kasutas ära oma autoriteetset rolli. Võib üsna kindlalt öelda, et ta käis Aava originaalmaterjaliga liiga loominguliselt ümber ning ei tajunud oma positsiooni teoste kirjastamiseks ettevalmistamisel neutraalselt.

Kõigest hoolimata on kahju, et selline väärtuslik osa Aava muusikast on jäänud seni tundmatuks – isegi kui Aava klaveripalad oleksid ilmunud Kapi täiendustega, oleksid need väärtuslikuks lisanduseks eesti muusikaloole. Artur Kapi kommentaare võib ju käsitleda ka leebemalt: nii kaua, kuni tema täiendused ei riiva nooditeksti, jäädes vaid artikulatsiooni, tempode ja dünaamika valda, võiks need avaldada koos nooditekstiga, küll originaaltekstist selgelt eraldatuna. 

Täiesti realistlik on ka variant, et Aava klaverimuusika pole lihtsalt piisavalt klaveripärane, mistõttu seda pole aastakümnete jooksul kirjastatud, ent tõenäolisem on siiski, et Aava looming oli liialt isamaaline, et olla nõukogude okupatsiooni ajal soosingus. Isegi järelhüüetes on toonitatud tema patriotismi: “E. Aava koguloomingu üldine laad on säärane, mis vastab eesti rahvuslikule omapärale. See on samuti pärit siit, nagu kõik muugi meie kodupinnast võrsuv. Selles tunneme oma mulla ja õhu lõhnu, oma iseloomu tasakaalu, puhast otsekohesust ning üle eneste karget põhjamaa taevast. Siin loodus ei pilla peenutsemistega ega soojenda lõdvaks sentimente. Meie elu peab olema suur ja võimas oma lihtsuses.” Aava aatelisust kinnitavad ka tema viimased sõnad, mis ta lausus oma õele Frida Rukkile: “Ütle mo rahvale, mul on kahju, et olen saanud talle nii vähe kirjutada, kuid mis olen kirjutanud, olen püüdnud eestipäraselt põhjamaa muusikat luua.”

Käsikirjade projekt võimaldab kild-killult luua heliloojate loomingust tervikpilti, ent kui mõtiskleda pikemas perspektiivis, võiks sedasorti algatuse lõppeesmärk olla ikkagi teatud heliloojate kogu loomingu väljaandmine. Sellise tulemuseni on eesti heliloojate kirjastamisel jõutud näiteks Eduard Tubina puhul. Käsikirju uurides on aga paratamatu, et aeg-ajalt meenutab uurimine pigem detektiivitööd ning mõni probleem ei leiagi lahendust, vaid tähendatakse üles oletusliku kommentaarina. Heliloojate käsikirjadesse jäetud kommentaarid näitlikustavad ka, kuidas mitte käia ümber originaalnooditekstiga – kuigi on hägune, millal lõpeb ära ühe toimetaja pärusmaa ning kus kulgeb piir originaaltekstile truuks jäämise ja liigse interpretatsiooni vahel, on veidi ka südametunnistuse küsimus, kas toimetaja võtab endale justkui kaasautori rolli. 

Huvilistele lisainfoks: kuigi sedasorti projekt, et käsikirjadega tegelevad ja neid valmistavad avaldamiseks ette mitu uurijat, on esmakordne, võivad teatri- ja muusikamuuseumi arhiivis leiduvate materjalidega tutvuda kõik, kel uudishimu ja uurimissoovi. Veelgi enam, paljud muusikakäsikirjad on digiteeritud ning vabalt kättesaadavad muuseumide veebiväravas, nii et kõrge kvaliteediga PDF-i saab endale alla laadida lausa kodust lahkumata.