_page-0001.jpg)
Olen varemgi mõelnud, et mida tähendab tänases päevas sõna “nüüdismuusika”? Ning mitmekihiline ja paljutahuline, staažikas-sisukas tänavune nüüdismuusika festival “AFEKT” tõi selle küsimuse taas meelde.
Sest on igati tänuväärne, et “AFEKTil” tulid ettekandele sellised XX sajandi helikunsti šedöövrid nagu György Ligeti (1923–2006) “Lontano” (1967), Pierre Boulezi (1925–2016) “Dèrive 1” (1984) ja Morton Feldmani (1926–1987) “The Viola in My Life II” (1970, mida mina küll šedöövriks ei pea, aga see on vaid minu arvamus) – ent kas tänavu sajandat sünniaastapäeva tähistanud helilooja (Ligeti) enam kui poole sajandi vanune kompositsioon ikka kuulub mõiste “nüüdismuusika” konteksti? Kas see on tagasivaatav aspekt?
Ma ei taha olla tähenärija, kuid mulle tundub miskipärast, et nüüdismuusika üks määratlustest on ehk natuke liiga jäigalt kinni muusikalise modernismi traditsioonis, mis teadupärast algas Schönbergi dodekafooniaga, liikus sealt edasi läbi Boulezi serialismi ja Stockhauseni-Cage’i aleatoorika tänapäevase uuskompleksse väljenduseni välja. See on kahtlemata üks võimas suundumus, kus Eestit esindavad sellised rahvusvahelised nimed nagu Erkki-Sven Tüür ja Helena Tulve. Aga teadaolevalt on (ja on viimase poolsajandi jooksul olnud) ka teine lähenemine nüüdisaegsele muusikaparadigmale, kui me vaatame viiekümne aasta distantsilt. Ma pean silmas postmodernismi laiemalt; mitte ainult ameerikalikku minimalismi (Steve Reich jt), vaid ka uusromantismi (nt Krzysztof Penderecki, meil Tõnu Kõrvits) ja nn uuslihtsuse (Pärt, Tavener) positsioonilt. See on põnevalt dissoneerivate ja huvitavalt konsoneerivate kooskõlade “vastasseis” (mitte et üks oleks parem kui teine, eks nad põimuvad ju ka maailma nüüdismuusikas).
Siinkohal, et seda “vastasseisu” paremini kirjeldada, meenutaksin üht kõnelust Steve Reichiga, mil mul õnnestus paar kümnendit tagasi temaga vestelda, kui ta Tallinnas “NYYD”-festivalil käis. Kui temalt toona küsisin, et kuidas ta kuuekümnendatel aastatel heliloojana alustades jõudis oma heakõlalise minimalismini, vastas ta (mälu järgi vabas tõlkes) niiviisi: “Tolleaegne nüüdismuusika tundus mulle oma dissonantsidega esteetilises mõttes kohutav. Milleks kuulata “halba” Schönbergi, kui võib kuulata “head” Bachi või Mozartit. Samas leidsin, et tavaline kolmkõla heliseb ju imeliselt!” Nii lihtne see valik Steve Reichi jaoks oligi.
“AFEKTil” võis neid samu modernismi-postmodernismi piirialasid jälgida. Ehkki teemaks võetud “Piiririik / Border State” pidas silmas hoopis Euroopa idapiiri riikide kaasaegset muusikat laiemas plaanis, kui festivali bukletti lugeda. Kontserte oli palju ja väga mitmekesistes esinemispaikades, aga esimeseks rõõmustavaks tähelepanekuks kiirkorras kavasid vaadates oli Helena Tulve teoste esituste arvukus. On ka aeg, sest muidu kõlavad tema esiettekanded sealpool “Border State’i”. Nüüd siis õnneks ka “Piiririigis”!
Kui peaksin kuuldu põhjal tegema mingi edetabeli top 10 stiilis, siis mu esimene valik oleks kindlasti Jüri Reinvere “Ööpilt magava Cupidoga” esiettekanne ansambel U: esituses Estonias nende juubelikontserdil. Mentaalselt võimas lugu, meditatiivne, aga samas vaimselt edasivaatav ja muusikaliselt avardav mõtlemine.
“Esikoha” vääriline võiks sel festivalil samahästi olla ka Helena Tulve “Südamaa” oma kumulatiivsete pingete ja orkestraalse kõlamüstikaga ERSO õhtul. Igaks juhuks täpsustan, et Tulve “Südamaa” on sisuliselt klaverikontsert, kus solistiks oli kõlanüansside esiletooja Michael Wendeberg Saksamaalt.
Nüüd vastukaaluks ka bad-10 nominatsioon, mis on mõistagi väga subjektiivne. Aga siiski – kui väikese kammeransambli (kõlava nimega) Harmonic Space Orchestra (Saksamaa) esituses pidi Rootsi-Mihkli kirikus kuulama pikki minuteid keelpillide undavaid pikki toone kvintintervallis, siis järgmiseks pikki minuteid unisoonis jne – see oli ikka kohutavalt tüütu! Olgem ausad, kui muusika eeldab millegi väljendamist musitseerimise mõttes ja kui mitte midagi ühe pika noodi hoidmisega ei väljendata, siis on seda raske kunstisündmuseks nimetada. Samahästi võiks siinkirjutaja teha orelikontserdi niiviisi, et paneb kontserdi alguses oreli klahvidele telliskivi ja kümne minuti pärast tõstab sama telliskivi klahvidel teise kohta. Kuid õnneks kõlasid samal kontserdil siiski ka Liisa Hirschi fantaasiaküllased klaveriminiatuurid. Nii et päris pettunult ei pidanudki õnneks koju minema!
Lõpetuseks toonitagem, et tänavune “AFEKT” oli hästi huvitav festival nii esinejate ja kavavaliku kui ka nüüdismuusika tagasi- ja edasivaate perspektiivide mõttes.