top of page

Ab inferno. Kontsert-mõtterännak


Helen Lokuta ja Kadri-Ann Sumera esinemas kontsert-mõtterännakul. FOTO MIINA MARTENSOO

Ühel pimedal, kõledal sügisesel õhtul otsustati valgustada meie pimedamaid, kõledamaid hingesoppe ja seda vist selle kõigis võimalikes tähendustes. Kunsti, muusikat ja analüütilist psühholoogiat ühendaval kontsert-mõtterännakul “7 surmapattu psühholoogias ja kunstiklassikas” koos nende alade meistrite Helen Lokuta (metsosopran), Kadri-Ann Sumera (pianist), Ruta Juzulenaite (psühhoanalüütik) ja Steven Hristo Evestusega (õhtujuht, jurist) sündis sisemine teekond vaatega mõistmisele ja lunastusele. Esimene kontsert ringreisist Eestis toimus 18. oktoobril Tallinnas Mustpeade majas, edasi esineti Pärnus, Paides, Viljandis, Narvas ja Tartus.

Kontserdi kunsti pool oli esindatud rikkaliku valikuga. Ekraanile projitseeriti selliseid pilte, nagu Goya “Mustad maalid”, “Nõidade sabat”, Seidmani “Gluttony”, Cabaneli “Langenud ingel”, Dali “Mälu püsivus”,Thevenini “Püha Stefanuse kividega surnuks loopimine”, Ribot’ “Püha Vincent Saragossast” jm. Maalid andsid hästi edasi ideede visuaale, näitlikustades tabavalt pärastisel arutelul välja käidud mõtet kunstist kui vahendist panna deemonid purki, seista nendega silmitsi ja vormida nad ilusse. Samas sobisid nad nii oma esteetikas kui sisus igas vanuses ja tundlikkusega kuulajale.

Helen Lokuta ja Kadri-Ann Sumera särasid ja kostitasid oma publikut meisterlike, viimistletud paladega eri stiilidest. Klassitsismi esindas Cherubino aaria Mozarti ooperist “Figaro pulm”, impressionismi Debussy “Kuuvalgus”, kõlas ka Sally laul Kanderi muusikalist “Kabaree”, Weilli/Brechti “Ballade of the Easy Life” “Kolmekrossiooperist” jm. Sooloklaveri repertuaarist jäi eriti kõrva näiteks Prokofjevi  “Montecchid ja Capuletid” balletist “Romeo ja Julia”, mis kõlas märkimisväärselt õhuliselt ja veetlevalt – kihid eristusid uskumatult hästi ega mõjunudki tohutu raskelt ja keeruliselt, mis on selle loo puhul lihtne tekkima. Vene futuristliku helilooja Mosolovi palas tsüklist “Turkmeenia ööd” kõlas rahvaviisiga kaunistatud dissonantsitulv kaunimalt kui ma kunagi varem kuulnud olen. Helen Lokuta suhtles publikuga oma erinäoliste, värvikate karakterite kaudu aktiivselt ja kaasahaaravalt. Mõnus oli ka aru saada, mida ja millest lauldi, kui laul oli keeles, mida ma oskasin. Igal hetkel oli tunda laulja vabadust ja naudingut repertuaarist kogu selle paletis.

Selle natuke üle tunni ajaga, mis kontsert kestis, ei jõuagi kõigis neis teemades nii sügavuti minna, kui psühholoogia iseenesest lubaks. Nii ka kunstis ja muusikas. Seda enam on tunnustusväärne, kuidas psühhoanalüütik Ruta Juzulenaite suutis olulisi mõtteid edasi anda kontsentreeritult ja lihtsalt mõistetavalt. Kokku käsitleti seitset teemat: avaritia (ahnus), luxuria (iha), gula (aplus), ira (viha), invidia (kadedus), acedia (laiskus) ja luxuria (uhkus).  Iga teema juures tõi Juzulenaite välja selle olemuse, kahjulikud ilmingud ning positiivsed väljundid. Märkmed, mis ma kontserdil enda jaoks tegin, jätavad nüüd peaaegu et konspekti mulje. Läbiv sõnum ehk oli, et ükski meie omadus ei ole läbinisti halb ega hea – igal meie küljel on oma funktsioon ning küsimuse kese on pigem see, kuidas neid omadusi lahti mõtestada ja suunata. Patud on sümptomid, põhjuseks on hoopis vajadused. Oluline on olla enda vastu aus ja õppida ennast targalt valitsema. Ideede jagamine vaheldumisi muusikapaladega andis aega neid seedida ja seostada.

Raske on olla täiuslik, see on loomulik. Eriti siis, kui haare on lai ja ambitsioon suur. Mulle jäi mulje, et teistsugune saalipaigutus, mis oleks pisut parandanud akustika probleeme, nagu kõne selgem kostumine kõigi kuulajateni, oleks halvendanud visuaalseid kogemusi ning tekkinud sooja, intiimset õhkkonda. Õnneks elektroonika abi siiski vaja ei olnud ja seda ka ei kasutatud, sest see oleks kahtlemata vähendanud tekkinud kontakti. Vaadates järgnenud kontserdipaiku, oli õdususe loomine esinejatele kindlasti suurem väljakutse kui akustikaga arvestamine. Huvitav oleks olnud kuulda rohkem ka õhtujuhi enda mõtteid vastuseks põnevatele esitatud küsimustele. Õhku paisatud mõtted olid õrnad ja ärgitasid end edasi arendama veel ka pärast kontserti.

Huvitav oli tähele panna, et vaatamata rikkalikule “lauale” laval, tundus kuulajaskond olevat seekord kuidagi teistsugusem ja ühetaolisem, kui ma muidu kontsertidel kohtan. Ei oskagi arvata, mis võis selle põhjus olla. Rõõmustav oli aga näha, et arutlustest ettekannete lõpus võtsid osa mitte ainult laval olijad, vaid leidus ka julgeid publikuliikmeid, kes haarasid õhtu juhi Steven Hristo Evestuse üleskutsest kinni ja esitasid küsimusi ka omalt poolt.

Selliseid sündmusi, nagu see kontsert, ei kohta just tihti. Mul on hea meel, et kontserdi korraldaja Heili Vaus-Tamm sellise stimuleeriva kogemuse ellu tõi.

61 views
bottom of page