70 aastat eesti kromaatilist kannelt. Intervjuu Els Roodega


Els Roode 2009. aastal laulu- ja tantsupeo proovis. FOTO SCANPIX / ANTS LIIGUS

Käesoleval aastal möödub Eesti esimese kandleõpetaja Eik Toivi (1903–1993) ja pillimeister Väino Maala (1914–1987) koostöös välja töötatud lõikuvate keeltega kromaatilise kandle sünnist 70 aastat (1952). Ühtlasi saab Eesti muusika- ja teatriakadeemia kandleklass 20-aastaseks. Kandle eriala loomisest 1949. aastal Tallinna lastemuusikakoolis kuni selle eriala avamiseni EMTAs 2002. aastal ning ka oma eluteest ja põhimõtetest kõneleb eesti kandle ema Els Roode.


Sinu vanemad – kes nad olid ja kus nad kohtusid?

Els Roode: Minu ema oli kooliõpetaja, ta oli lõpetanud õpetajate seminari. Ta jäi väga varakult orvuks, üks kauge sugulane kasvatas ta üles. Isa oli pärit Lohusuust. Isa üks vendi oli õppinud meieriks. Isa, kes oli kingsepp, läks oma vennale, kes elas Käru lähedal, külla. Ema aga oli seal õpetaja. Tol ajal oli väga arenenud taidlus, Kärus lavastati isegi operette. Isal oli väga hea kuulmine, ta laulis väga ilusti ja mängis ka mandoliini, mis oli tol ajal väga moes. Ema oli seminaris õppinud klaverimängu ja ka laulis hästi. Nii nad siis küla simmanitel kokku saidki.


Räägi palun, kuidas algas sinu koolitee ja kuidas kulgesid õpingud?

Mina sündisin 1934. aastal Tallinnas. Nii minu vend kui mina läksime Rahumäe koolis kohe teise klassi, kuna me oskasime lugeda, kirjutada ja arvutada. Käisime mõlemad ka klaveritunnis, aga nagu tol ajal oli – kõik need klaveriõpetajad kadusid kuskile ära, kas sõitsid kuhugi vmt, nii et kaua ühe õpetaja juures ei saanud käia. Ja kuna ma ei olnud just eriti hoolas harjutaja, siis kui jälle uus õpetaja tuli, ütlesin talle, et ma ei ole midagi õppinud. Aga tänu sellele sain ma lehest lugemise päris hästi selgeks. Nii et kui ma lõpuks kandleklassi sattusin, oli mul see eelis.


Aga kuidas sa kandle juurde jõudsid? Ütlesid, et see oli puhas juhus, kuulutuse lugemise peale. Palju sa enne kandle kohta üldse teadsid?

Oli jah! Üks pühapäev isa luges ajalehte ja küsis, et kas sa ei taha proovida, avatakse uus klass. Ja mina hooletult viskasin, et olgu jah. Ka kandlest ei teadnud ma midagi. Ema ütles, et tal peaks kuskil kuuris üks pill olema – seal oli igasugust kraami – tuleb ainult tuhnida.

Ma arvan, et minust sai muusik tänu üldklaveri õpetajatele. Otsa koolis (siis Tallinna muusikakool – Toim.) oli üks suurepärane üldklaveri õpetaja Susanna Taggo. Ma nii mäletan, kui ta ükskord vihastas mu peale, lõi noodid kokku ja ütles: mine koju ja õpi noodid selgeks, mina seda solki ei kuula! Ma siiamaani pean temast väga lugu, sest tõesti, mis sa tuled tundi, kui sa mitte midagi ei oska! Aga ükskord ta tegi mulle minu elu ühe parima komplimendi, öeldes: mul on kaks andekat õpilast, teie ja Kalju Terasmaa. No mida veel tahta! Terasmaa on olnud niivõrd mitmekülgne ja hea muusik! Ta lõpetas Otsa kooli aasta enne mind.

Aga kui vaadata, kes sinna (kandle erialale – Toim.) algul astusid – tuntumatest nt Olev Hõlpus, Raivo Laikre – neist läks suurem osa kohe teistele erialadele, nt koorijuhtimisse, sest ega keegi nii “loll” ei olnud, et oleks kannelt edasi õppinud. Nagu ka üks minu isa sõber ütles: kulla laps, millal sa midagi asjalikku õpid, sest ega sa sellega ju ometi leiba ei hakka teenima!


Kuidas sa kirjeldaksid enda kandletunde nii Toivi juures kui hiljem Riias? Mis te seal tegite? Ja kuidas arenes kandle mängutehnika? Seda ei olnud ju ka kusagilt õppida.

Toivi juures oli kõige ehtsam taidlus! Eks Toivi püüdis meile kõike anda, aga see oli ikka selline naerukoht. Evi Terasega me lausa keeldusime, kui ta tõi meile Beethoveni “Kuupaiste sonaadi” ja ütles, et mängige seda! Siis me hakkasime lihtsalt vastu. Aga ega meil ei olnud ju repertuaari, E. Kapi “Karjala-Soome tants” oli üks kõige õnnestunumaid lugusid. Ma olen kõigile oma õpilastele alati öelnud: sa pead olema veendunud, et õpilane tuleb looga toime, mitte ei vaata, kas ta saab pala mängitud või ei saa. Ernesaksa ooperis “Käsikäes” oli üks 5/4 taktimõõdus tants. Läksime kolmekesi Estoniasse, aga kohapeal selgus, et me ei kosta orkestriaugust üldse. Toodi mikrofonid. Aga mida need sisse võtsid? Loomulikult meie taga mängivaid fagotte, aga mitte meid! Kui Toivi vihastas, hakkasid tal silmad pöörlema. Ja kas me muutusime sellest julgemaks? Ikka vastupidi! Me oleks sealt hea meelega kadunud nagu tuul. Estonia orkestrandid vaatasid meid, kes põlastusega, kes haletsusega – mul tulevad siiamaani judinad peale – ja nende naeru saatel pakkisime oma pillid kokku ja lahkusime Estoniast nagu peksa saanud koerad. Ja sellepärast ma ütlengi, et õpetaja peab teadma, milleks tema õpilased on võimelised. Üks asi on see, nagu Taggo ütles: mina seda solki ei kuula! Aga teine asi on see, kas ta üldse on võimeline mängima. Meie ei olnud!

Riia konservatooriumis õppimise kõige suurem teene oli, et minu õpetaja (Tamara Vainovska – Toim.) õpetas mind keeli haarama. Enne me ju kõik vajutasime keeli. Muide, ka soomlased suuremalt jaolt vajutavad. See annab paksema, tugevama tooni, aga tehniliselt piirab, sest selleks, et kõla kustutada, pead ju sõrme tagasi panema. Tähendab, sa haarad kandle keele – see on üks liigutus. Mis nüüd edasi saab? Kui käe tagasi keeltele paned, saad järgmise kõla jaoks sõrmedega n.ö vale harmoonia juba katta. Aga kui sa vajutad, siis tõstad käe, vajutad uuesti, et katta, ja alles siis paned käe järgmise akordi tarvis keeltele – see tähendab, et haaramise tehnikaga võidame ühe liigutuse võrra aega.


Kirjelda palun oma esimest pilli, Harald Kristali kannelt (s.o kromaatiline kannel, mille peal õpiti kandlemängu Tallinna lastemuusikakoolis aastatel 1949–1952, hiljem jätkati õpinguid V. Maala lõikuvate keeltega kromaatilistel kanneldel – Toim.).

Ma olen isegi mõelnud, et kuidas ma seda küll mängisin. Sest diatoonilised keeled olid üle kandle, aga nende vahel olid puust kõrgendused ja sinna peale toetusid pooltoonid. Nad olid ju kõrgemad! Kuidas ma seda siis mängisin – vaat ei tea! See oli suur kunsttükk. Ja mõttetu.

Aga Maalale (Väino Maala – 1952. aastal kromaatilise kandle välja töötanud pillimeister – Toim.) andis selle lõikuvate keelte mõtte Eik Toivi. Maailmas on ju palju igasuguseid asju ja ta oli kuskil midagi seesugust näinud. Nii et selles osas Toivi ees müts maha!


Kui sa tulid Lätist tagasi Eestisse, mis sind siin ees ootas?

Lage plats. Nõmmel tegi kandletunde Evi Teras (Kasu), kes aga jäi vajutamise tehnika juurde. Tatjana Tallerma Jõhvis oli väga tubli, võttis minult üle ka haaramise tehnika, ehkki ta ise oli kogu aeg vajutades mänginud. Ta sai aru, miks ma seda räägin ja miks mulle seda õpetati. Tema õpilased on Kaarin Karja (Aamer), Külli Org jne. Aga Nõmmel oldi põhimõtteliselt kandle vastu. Kui mina läksin Riiga õppima, siis Evi jäi Nõmme muusikakooli õpetajaks. Mul on alles üks kiri, kus ta mulle kirjutas, kuidas direktor ütles talle: jäta see jama, ma panen niikuinii selle osakonna kinni! (Kandleklass Nõmme muusikakoolis suleti 1964. aastal, kui lõpetasid viimased selle pilli õpilased Õie Kutser ja Igor Tõnurist – Toim.)


Ent sinu usk kandlesse ja äratundmine, et pillil on potentsiaali – millal sa said aru, et see on nii suurte võimalustega instrument?

Eik Toivi nägi omal ajal ikka palju vaeva, ta ka orkestreeris väga huvitavalt, nii et kui teda poleks olnud, poleks ka mind, ja edasi – poleks ka järgmisi mängijaid, sest see on nagu ahel.

Kõik on kuidagi iseenesest, justkui kogemata tulnud. Tol ajal oli meil sõprusühing, kus moodustati gruppe välismaale saatmiseks ja oli loosung: kunst olgu sisult sotsialistlik, aga vormilt rahvuslik! Mina mängisin siis väikesi palakesi, suurt kunstmuusikat pakkus Kalle Randalu; mängisime samades gruppides. Mul oli temast kahju, sest kohtades, kus me esinesime, ei olnud häid klavereid. Minul oli oma pill ja kõik oli hästi, aga temale toodi “vana pann”. Laenasin talle kandle võtit, et ta paar kõige hullemat keelt saaks õigeks keerata.

Aga ma ei ole kannelt mänginud selleks, et Pariisi saada – ma ei tulnud tol ajal selle pealegi! Samuti ei osanud ma unistada, et mul on siin lõpuks doktorandid reas ja et seda pilli võib mängida nii, nagu nüüd teeb seda Kristi Mühling, Hedi Viisma või Anna-Liisa Eller ja ka teised noored – seda ma ei osanud ette kujutada. See ei tulnud tol ajal pähegi! Mina lihtsalt tegin seda, mis mulle meeldis ja mind hakkas üha rohkem vihastama, et võetakse sõna niisuguse asja kohta, mida ise ei tunta. Ma lihtsalt mängisin, ajasin jonni ja ei arva, et ma sellega kellelegi kurja oleksin teinud. Igal pool maailmas, kus ma olen käinud ja kannelt mänginud – see instrument meeldis väga. Mitte pill ei ole süüdi, vaid inimene, kes mängida ei oska. Kui palju on krigistavaid viiulimängijaid, aga viiuli kohta ei öelda midagi halba. Aga kandle kohta ollakse kohe varmad ütlema, et see pole ju mitte mingi pill. On küll!


Sa oled rääkinud teekonnast, kuidas kannel muusikaakadeemiasse jõudis. Sul läks ilmselt aastaid, et sind üldse jutule võetaks.

Nojah, eks ma olin õppejõudude ringkonnas heas kirjas, ma tundsin paljusid, ja teinekord on ka teretutvusest kasu. Nad juba teadsid, et see on üks hull kandlemängija. Aga vastuseisu on küll kummaliselt palju olnud. Kas või omaaegne Otsa kooli õppealajuhataja, kes ütles mulle: “Nii kaua kui mina selle tooli peal istun, ei astu ühegi kandlemängija jalg üle selle kooli läve!” Miks? Ma ei saanudki seda tema käest küsida.

See oli suur õnn, et ma omal ajal Riiga sattusin, kuna Riia konservatooriumi maine oli meil kõrge. Kui Peep Lassmann oli viimaseid aastaid rektor ja meil oli vaidlus, kas avada EMTAs kandle osakond või mitte, siis arutelu käigus ta imestas: “Ah te olete Riias õppinud?” Eino tere hommikust, eksole. “No see on ju hea kool!” Veel toredam! Nii et see oli põhimõtteline vastu olek – kannel ei saa ju pill olla!

Kunagine koolimuusika instituudi juhataja püüdis mind ka õpetada, kuidas peaks olema ja õigesti tegema. Nagu ta ütles mulle: noh, koolimuusika osakonnas võiks ju seda kannelt veidi õpetada, aga ma ei tea, kas on mõtet. Mina ütlesin, et ei või, sest selles osakonnas saab ainult natuke õpetada, aga ei jää aega harjutada, sest koormus on nii suur. “Harjutada? Kannelt? Milleks?” Novat, kannelt pole justkui vaja harjutada, see tuleb niisama, varrukast! Ja ega ta ainuke ei ole, kes nii arvas.


Mis on meie erialal veel tegemata?

Jätkake samas vaimus ja ärge laske seda välja surra, mida mina siin 60 aastat olen ehitanud! Pidage vastu!


Lühendatult üles kirjutanud Virge Joamets




Els Roode (s 1934) on kromaatilise kandle koolkonna ja professionaalse kandleõpetuse rajaja Eestis. Ta alustas kandle õpingutega 1949. aastal Eik Toivi juhendamisel, kui Tallinna lastemuusikakoolis avati rahvapilli klassi juures esmakordselt kromaatilise kandle eriala. 1955. aastal lõpetas ta samal erialal Tallinna muusikakooli (nüüdne Otsa kool) ning 1960. aastal Läti riikliku konservatooriumi. Seejärel alustas ta tööd kandleõpetajana Tallinna lastemuusikakoolis, Otsa koolis õpetas ta aastatel 1979–1998. 1975. aastal asutas ta samal kevadel lõpetanud 7 vilistlasega kandleansambli Kukulind, mida juhatas 2005. aastani. Els Roode tuntumad õpilased on: Tuule Kann, Kristi Mühling, Külli Org, Malle Vihul, Hedi Viisma, Ruth Kuhi jt.


187 views