• Sander Udikas, muusik

To Be! Mingo Rajandi Quintet / Mingo Rajandi


Mingo Rajandi on taas võtnud luulekatked oma lemmikutelt (Fernando Pessoa, William Blake jt) ning sünnitanud neid endas kandes albumijagu palu. Enamasti on ta jätnud alles vaid mõned read, mida korratakse – nii saab verbaalinfo ruttu kätte ning teksti ja seda kujustava, sügavamalt avava loomingu koosmõjus sündivad allusioonid saavad segamatumalt kerkida. Muusika kõneleb ilmekalt, parajalt karakteerselt, paiguti ka humoorikalt. Karikeerivat kõrvalpilku on eksplitsiitsemalt tunda estraadilikus, tõsisema puändiga päädivas slow-rock’is “Armu kestus”, mille sisule leitud koomiline rüü laseb tajuda muusikute mõnuga itsitamist. “Sirelid” (Jan Kausi tekst) väljendab usku inimese tuuma püsivusse ka läbi eluteekäändude, samuti igatsust vanade, heade-armsate asjade järele, mis ei kao ka siis, kui lapsepõlvemaastikud on laastatud. Igatsuse teema kõrval sisaldab see oma kohati jõulises dissonantsuses ka mõjuvat muusikalist kriitikat vana maailma hoolimatult lõhkuvate uue ehitajate aadressil.

Maa- ja ingliskeelsed laulud on segiläbi, mis pole kontseptuaalalbumi mõistes ehk eeskujulikeim lahendus. Kuid album võib (tänapäeval) olla ka visiitkaart või fotoalbum, kus on pilte, pöördeid ja vinjette mitmeks puhuks – saab vaadata järjest või valikuliselt. Noorem publik ilmselt kakskeelsust ei võõrista. Muus osas (sõnaliselt, kõlaliselt, stilistilistelt) mõjub “To Be!” igati tervikliku albumina. Eesti uuema jazzi üks pioneere, helilooja ja kontrabassist Rajandi on oma kvintetti koondanud tundlikuma rütmimuusika tipud: Ahto Abner, Marek Talts, Joel-Rasmus Remmel. Ja alles nüüd jõuan lauljani – ehkki tegu on lauludega, olgugi instrumentaalirikastega, sulab Liisi Koikson ansamblisse väga tagasihoidlikult ja isetult. Ta ei eksponeeri oma (lava)isikut, vaid on truult Rajandi muusika teenistuses, justkui meeldivakõlaline pill, mis skulptureerib hoolsalt, nutikalt ja värviliselt tekstide mõtteid. Mõnetine lisadimensioon artisti kohalolekut suurendava mängitsemisena lisaks mu arvates veel isiklikkust. Olen Koiksoni bravuursemat külge aeg-ajalt kohanud, veidi ka Rajandi kvinteti kontserdil NO-teatri jazziklubis. Plaadil võluvad muu hulgas põnevad vokaalsed värvid, näiteks laulu “I Want” keskpaigaks justkui väsima hakkava hääle kantileeni ilmuv ja loo mõtet geniaalselt kujustav metalselt tremoleeriv kaeblik tämber. Artistlikkust on tunda ka hingelistes, jõulisemates palades nagu “Sirelid”, “Pappel linnuga” ning kriipiv ja suitsune “Armu kestus”.