• Joosep Sang

Kammerorkestri sümfooniline saabumine “Saabumissümfoonia”

Kuigi seljataha jäänud kultuurisuvi erines eelnenuist hõredama ja ettevaatlikuma sündmuste planeerimise poolest, oli õnneks ka neid, kes ei mallanud ära oodata võimalust esineda elava publiku ees. Muusiku või näitleja jaoks on kontakt kuulaja-vaatajaga eluline vajadus, aga ka vastupidi. Käänulised digikanalid ei asenda ealeski vahetut kogemust – näiteks sellist, mille osaks sain 18. juulil Tallinna Kammerorkestri kontserdil, mida jälgisin Lihula kiriku teisest pingireast (vast liigagi lähedalt, aga ju tingiski kohavaliku mainitud vajadus kaua kadunud olnud otsekontakti järele).

"Saabumissümfoonia" Paide kirikus. FOTO MARGIT TOHVER-AINTS

“Saabumissümfoonia” kujutas endast uhkelt ulatuslikku klassikalise muusika suvetuuri. Kokku kümme kontserti toimusid Tori, Lihula, Hageri, Kambja, Otepää, Paide, Kuressaare, Rakvere ja Tallinna kirikutes, samuti Arvo Pärdi keskuses. Kava kontseptuaalseks teljeks oli Joseph Haydni 45. sümfoonia ehk “Lahkumissümfoonia” peegelpildiline ümberpaigutus – sümfooniat esitati alates viimasest osast esimeseni ning ka kuulsas finaalis olid osa “koreograafilised” lõigud vastupidises järjekorras – orkestrandid mitte ei lahkunud, vaid saabusid grupiti lavale – elusa, kollektiivse musitseerimise keskkonda, pärast pikka nörritavat-närtsitavat isolatsiooni. Et sellele saabumisele eelnes Arvo Pärdi teos “Peegel peeglis” (Leho Karin (XVIII sajandi) tšellol ja Marrit Gerretz-Traksmann (elektri)klaveril), sai kontsert tõesti ka tugeva sisuseosega alguse. Edasi kulges see Haydni sümfoonia osi ja Pärdi teoseid vaheldades (Pärdilt veel “Orient & Occident”, “Mein Weg”, “Trisagion” ning heldiva-helemeelse lõpuloona “Ukuaru valss”). Tõnu Kaljuste saatesõnad kavalehel püüdsid mainitud saabumise teemalisi seoseid otsida kuni kontserdi lõpuni. Neid oleks hoopis rohkem leidnud, kui vaateväljas olnuks eri maade ja ajastute (programmiline) muusika, kust oleks vabanemise, taaskohtumise ning haigusest ja hädaohust ülesaamise sentimente küllap rohkelt avastanud. Kuid piirdumine Haydni ja Pärdiga (helilooja 85. sünnipäeva saabumise teadmises ja ootuses) lõi samuti tervikliku pildi.

Tallinna Kammerorkester, Tõnu Kaljustest rääkimata, on Pärdi muusikaga kokku kasvanud ning Viini klassika peensuste valdamine on sellise gabariidiga orkestri puhul iseenesestmõistetav. Esitus oli kõrgekvaliteediline vaatamata kontserdi “hommikusele” ajale (kl 12) ja sellele, et haigestunud Tõnu Kaljustet asendas dirigendipuldis poeg Andres. Minu jaoks oli see esimene kord Andres Kaljustet juhatamas näha ning olen selle võimaluse üle väga rõõmus. Kommunikatiivse energia kinni püüdmiseks osutus istekohaks valitud teine rida vägagi sobivaks. Dirigent paistis silma aktiivse, detailitäpse ja plastilise dirigeerimislaadiga, kus strihhid ja karakterid on selgelt välja joonistatud. Kaljuste impulsid kandusid suurepäraselt orkestri mängu, eriti eksaktselt, energiliselt ja elurõõmsalt kõlasid Haydni sümfoonia esimene ja kolmas osa. Pole aimugi, kui palju ühiseid proove õnnestus Andres Kaljustel dirigendi vahetumise tõttu teha, kuid selle üle ei tarvitsenudki pikalt mõtiskleda, sest kontsert valmistas naudingu ning pani loitma lootuse, et “päris” kontserdielu on tagasi saabunud selleks, et jäädagi.