Mis teeb Eesti suuremaks? Kultuur teeb. Kriisiaegne vestlus Meelis Kubitsaga

Kui ligi 20 aasta eest Peterburi sõpradel külas käisin ja Neevalinnas koos kontserte andsime, olin pisut imestunud, et kuidas neil see küll võimalik on. Lugu selline, et peale üht kontserti tulnud üks mees ja palunud, et nad mängiksid selles saalis iga kuu ühe kava. Kulud võtvat ta enda katta. Pisut nagu muinasjutus, kuid nii töötab see tänase päevani. Ei mingeid logosid, nimesid ega tähelepanu. Olen igal aastal ühel kontserdil kaasa teinud ja mulle on kinnitatud, et see õnneliku moega härra kolmandas reas ja hiiglasliku roosikimbuga ongi tema. Püüdsin uurida, et kes ta siis on. Pealtnäha tavaline melomaan, kel Peterburis kaks lambipoodi, ei enamat. Vastakad tunded olid. Tundsin uhkust meie fondide üle, kuid olin kindel, et Eestis midagi sellist olla ei saa. Mul on hea meel, et eksisin. Või kas siiski? Tänane, ja loodetavasti mitte ainult, peategelane on MEELIS KUBITS, tema haare on aga sootuks teine. EV 100 sünnipäevale pühendatud ERSO kontserdid Gruusias ja Armeenias, mitmete festivalide toetamine, suures koguses kultuuridiplomaatiat, Mustpeade maja Valge saali klaver, Ukraina suurima klassikalise muusika festivali “Odessa Classics” – sealne peakülaline on tänavu ERSO – kaasasutamine ja pikaajaline toetamine. Vahepeale mahtus väljumisfestival “Trampliin”, fondi Kultuuripartnerluse Sihtasutus asutamine ja benedict.televisioni sünd. Head mõtted on kahtlemata hinnas, kuid siin on tegu hoopis enamaga. 

 

Mis on see vägi, mis on suutnud selle vedru nii tugevasti üles keerata?

 

Inimlik edevus, heatahtlik egoism. Igal juhul midagi, millel ei ole mingit pistmist muusade või teadmiste, plaani või strateegiaga. Hiljem tekib selline sõltuvuslik vahekord, kus üks aktsioon või idee viib teiseni. Palju on kantud mingist ebamõistlikust võitlusest tõestamaks, et nii saab ka. Küsimuses toodud nimekiri on kujunenud perioodil, mil mul ei ole endal enam olnud võimalik liiga palju rahaliselt panustada. Peale 2013. aasta Armeenia missiooni käin PIN kalkulaator taskus, et vajadusel poes jänni ei jääks. Steinway klaveri ostu toetas näiteks 178 eraisikut ja Tallinna linn, mille omanduses klaver on. Olen 25 aastat olnud kommunikatsiooniga seotud ettevõtluses. Seega on PR aspekt samuti oluline. Mis teeb Eesti suuremaks? Kultuur teeb. Selleks  tuleb anda hoogu. 

 

Seda laadi sõltuvus on eriti tervitatav, sest vaevalt sellest enam päriselt vabaneda saab. Pealegi lisandub lootus, et mõtteviis – mis teeb Eesti suureks – ajab jõudsalt võrseid. Kuidas tundub, kas tänasel päeval on ühiskond teadlikum kui näiteks mainitud 2013. aastal?  Majandusel ei ole ees mitte kõige paremad päevad ja ka toetajad võivad väsida. Kultuuripartnerluse Sihtasutuse ambitsioonid on ju ühekordsetest suurprojektidest veelgi kõrgemad. On siis põhjust loota, et kultuurile appi tõttamisest saab uus normaalsus?

 

Arutleda võiks selle üle, kas on üldse vajalik kellelegi appi tulla. Kui mõlemad osapooled saavad sellest koostööst naudingut, siis see ei ole abi, tekib uus energia. Publik saalis on ju samuti tänulik ega käsitle seda kui abi või toetust. Ehk siis esimene samm kultuuri väärtustamisel on selle tarbimine. Meiegi sihtasutuse nimi viitab partnerlusele. Küsimusele: “kas toetaja on saanud teadlikumaks?” vastaksin, et teadlikumaks on selles partnerluses saanud eeskätt looja. Teine küsimus on tõepoolest see, mis saab edasi, mis saab riiklikul tasemel kultuuri finantseerimisest ja kui palju säilib erasektori võimekus. 

 

Tõsi on see, et läbi ajaloo on muusika alati peegeldanud arenguid ühiskonnas ja mitte vastupidi. Ju on suure pildi saamiseks tõesti hea vaadata asju pisut kaugemalt ja vidukil silmadega. Kuna siin takistab mind professionaalne kretinism, eelistan minna riikliku kultuurifinantseerimise ja erasektori partnerluse manu. Niipalju kui mäletan, on juba aegade algusest olnud rahulolematust. Maksusüsteem ei soosivat partnerlust. Kas ka siin on uusi tuuli?

 

See on maailmavaate küsimus, kas peab soosima või ei pea. Mina usun kodanikku, ettevõtlikku inimest ning tema võimet ise otsustada, kui palju ta oma tuludest suunab kultuuri tarbeks. Edasi on poliitiline otsus, kas me soovime, et ta seda teeks, kas tuleme vastu ja soosime annetusi, loome pinnast metseenluse tekkeks või usume, et kuskil on keegi tark, kes oskab maksumaksja raha efektiivsemalt jagada seost selle tekkega omamata. 

 

Hetkel on avanemas unikaalne ajaaken, mida peab püüdma ära kasutada. Mulle meeldiks mõelda, et kultuuriringkonnad teeksid ka ise suurema eraraha nimel lobby või vähemalt ühendaksid siin jõud. Oleks ju veider, kui see oleks vaid andja mure. Palju häid otsuseid tehakse halval ajal. Üks otsus võiks olla mitte sümboolse, vaid pika sammu tegemine, et motiveerida eraraha kultuuri juurde toomist, tavakodanikust suurettevõteteni. Heal ajal tuleb raha seina seest, raskel ajal on toetajal nimi ja nägu. Peame püüdma sinna poole, et neid nägusid oleks palju. 

 

 Väljumisfestivali “Trampliin” kontsert: Mari-Liis Uibo, Aare Tammesalu ja Ralf Taal.

 

Eesmärgina isereguleeruv seisund, kus kaunitel kunstidel on oma enesestmõistetav osa, paelub selgelt paljusid. Kultuuripartnerluse Sihtasutus teab ilmselt teed. Millised on esimesed peatuspunktid ja kuhu jõuame peale mõningast ajarännakut?

 

Kes võtab öelda, kuidas hakkab muusikaelu välja nägema aasta või paari pärast, see blufib. Nii et ainuke tee, mida me siin täna näeme, on potentsiaalselt suur nõudluse kasv koostöös erasektoriga. Järgmiseks teetähiseks võiks olla sellise fondi loomine, mille rahastamine on igale töötavale inimesele jõukohane, sada eurot aastas. Peab õnnestuma kaasata esimese aastaga tuhat panustajat ja liikuda selliste hüpetega, et neid oleks viie aasta pärast kümme korda rohkem – üks miljon eurot aastas. Kirjutan neid ridu enese distsiplineerimise tarbeks. Peame suutma panustajatele teha selle mudeli piisavalt atraktiivseks, et konkreetse inimese sada eurot hakkaks elama elu, mis aitab kaasa üheaegselt nii tema kui tema lemmiku unistuste täitumisele. Kui suudame koondada vahendeid laiapõhjaliselt, saab genereerida ka mõnes suurprojektis, kontserdimaja rajamises vms kaasalöömise võimaluse. 

 

Et meid ei süüdistataks sisuturunduses, luban endale ka hoopis teistlaadi küsimuse, lihtsalt arvan kuulvat lugejate hääli. :) Kas rahastajatel on haritust tegemaks vahet päris ja kassikullal? Viimase poleerimisest on kasu küllalt lühiajaline. Kui kultuuri rahastus oleks vaid rahvamasside otsustada, ei oleks ju enamikes riikides sümfooniaorkestrit, rääkimata ooperiteatrist. 

 

Rahastajatel, suurtel või väikestel, peab olema võimalus otsuseid mõjutada. See on oluline tingimus, mis omakorda ei tähenda, et ettevõtjad ilmtingimata sooviksid ise neid valikuid teha. See ongi kogu erafondi ideoloogia, et rahastaja delegeerib otsuse ja vabastab end valiku tegemisest. Ja see mudel hakkab tööle vaid juhul, kui fond suudab otsuseid teha lisaks operatiivsusele ja läbipaistvusele ka professionaalselt. Muidu naerab turg meid välja. 


Maksumaksjana finantseerivad nad kultuuri suures mahus nii või naa, kuid ka kõige suuremal tulumaksu maksjal puudub Eestis igasugune võimalus eelarve kaudu tehtavaid otsuseid mõjutada. Meie vestluse näitel selline variant säiliks. Meil on selles keskkonnas tegutsemiseks erakordne eelis, sest ma olen diletant. See võtab kohe pool pingest maha. Jah, muidugi peavad otsuseid tegema oma ala asjatundjad. 

 

Ilmselt võiks siis järeldada, et ühtviisi olulised on nii vahendid kui ka selle kasutamise kompetents? Kui nii, siis kas see mudel, kuidas kaks poolt peaksid kohtuma, on juba selgemat kuju võtmas, või formeerub see pigem töö käigus?


Siin on nüüd see meeldiv hetk, kus saan viivituse viiruse kaela ajada. Ehk siis jah, täna ei ole veel selget mudelit ette näidata. Vajame veidi aega, sügisel oleme targemad ja fondina loodetavasti ka jõukamad.

 

Ometi, mõneti paradoksaalseltki, oli viirus ajendiks tervele festivalile. “Trampliin” käivitus kui madalstardist. Tema edu oligi tõestuseks tema vajalikkusele. Mitte ainult et muusikud said endale väärika väljundi, vaid publik, kelle arv ju ikka veel kasvab, said sel janusel ajal lonksu vett, mis aitab edasi liikuda. Väljumisfestival läks oluliselt paremini tegelikust väljumisest. Kas võiks tulla ka seesolemise festival, või eelistate erinevate tulevikumudelite modelleerimisele pigem taju ja kiiret reageerimist? 

 

Eriolukord sundis meid asuma kontserdikorraldaja rolli, kuid nii ei peaks see olema. Raha, sh eravahendid jõuavad kultuurimaailma erinevatel viisidel, aga siinkohal peaksime suutma hoida nn tulemüüre vahel. Me ei tohiks kogutud rahaga minna korraldajate turgu rikkuma, nii nagu kevadel tegelikult juhtus. Mul on selle teemaga kümme aastat kokkupuudet, nii korraldaja, panustaja kui ka küsija rollis ning ma täiesti möönan, et eemalt vaadates võib see tekitada segadust. Katsume seekord selget vahet hoida projektidel, mis peavad teenima tulu, ja projektidel, mis toimuvad seepärast, et nad on lihtsalt ilusad. 

 

Tihti juhtub, et intervjueeritav ootab küsimust, mis jääb tulemata. Et seekord nii ei juhtuks, palun siia lisada veel mõned read, mis täpsustaksid juba jutuks olnut, või miks mitte, avaksid veel mõne uue tahu.

 

Kuna meil midagi peale ideede, plaanide ja lootuste ei ole veel ette näidata, siis ongi õige aeg joon alla tõmmata. On oluline fikseerida see ajahetk, mil stardime “Trampliinist” jäänud kerge miinusega ja tulevikuks kaasa võtta on vaid nn sotsiaalne kapital.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload