• Kai Taal, muusikaajakirjanik

Mõeldes Mariss Jansonsile

Inimese surmaga algab tal justkui teine elu. Võibolla ka tema enda jaoks, aga seda me ei tea. Küll aga kõigi nende jaoks, kes temast siia maailma maha jäävad. Äkitselt muutub see, kuidas temast mõeldakse ja räägitakse, milline tähendus tal on teiste inimeste jaoks. See teine, surmajärgne elu on enamasti palju pikem kui oli inimese reaalne elu. Nii kaua kui on inimesi, kes temast räägivad ja mõtlevad, inimene ei sure. Nii kaua kui on salvestused ja plaadid ning inimesed, kes neid kuulavad, muusik elab.

Mariss Jansons oma Baieri Raadio sümfooniaorkestriga kontserdireisil, esinemas St Peterburgi filharmoonias 16. mail 2018. aastal.

FOTO P. Meisel (BRSO)

Eelmise aasta detsembri esimene päev oli minu jaoks magusvalus. Olin Rootsis ning ootasin järgmist nädalat, et kuulata Mahleri 3. sümfooniat – kuidas valmistatakse ette ja tuuakse ettekandele see muusikaliteratuuri üks kaunimaid teoseid. Harukordne võimalus jälgida orkestri tööprotsessi ning kaevuda sügavale Mahleri maailma. Just oli maha sadanud esimene lumi, sellega kaasnev eriline puhtuse, süütuse, uue alguse tunne teeb alati hinges justkui suurpuhastuse. Kuid see pühapäev sai kiiresti täis kurbust ja pisaraid, kui hommikul avastasin ühismeedias järelehüüded suure dirigendi lahkumisele. Erinevad solistid ja muusikud meenutasid maestro Mariss Jansonsit heade ja ilusate sõnadega. Inimese surm on eluprotsessi loomulik osa, kuid ebaloomulik tundub, et kuigi sageli ei saa inimene teada, kui paljud inimesed maailmas teda armastavad ja austavad. Või saabubki see äratundmine alles inimese surmaga? Sel juhul on see tõik palju traagilisem kui inimese surm iseenesest.

Ehkki orkestrite ja nende juhtide tegevus on mind aastaid paelunud, pole palju neid dirigente, keda olen käinud laias maailmas kuulamas. Mariss Jansons oli üks neist vähestest, kellega kohtumist väga ootasin ning 2018. aasta jaanuaris see eriline päev ka saabus. Maestro oli aasta alguses just oma 75. sünnipäeva tähistanud ning kuu lõpus tõi ta Berliini filharmoonia suures saalis Berliini filharmoonikutega ettekandele imekauni kava: kontserdi alguses kõlas Schumanni klaverikontsert Daniil Trifonovi soleerimisel ning teises pooles esitati Bruckneri 6. sümfoonia.

Berliini filharmoonikutel on kombeks mängida üht programmi kolmel järjestikusel õhtul ning enamasti lähevad need kõik täissaalile. Saatuse tahtel kuulsin tol korral teise õhtu kontserti, mis enamasti on ka kõige parem – esimesel õhtul on kava veel pisut toores ning kolmandale õhtule annab pingestatuse Digital Concert Hall’i otseülekanne, kui tuhanded inimesed üle kogu maailma saavad reaalajas osa maailma ühe parima orkestri kontserdist. Minu koht oli orkestri taga rõdul, kus suurepärane võimalus näha dirigendi kõiki näoilmeid ja žeste. Paljud dirigendid “juhatavad” silmadega, kuidas see orkestrikõlas väljendub, jääb hoomamatuks, kui istuda saalis näoga dirigendi selja poole. Need 2400 inimest, kes tol õhtul sellest kontserdist viimse kohani välja müüdud filharmoonias osa said, tekitasid terviku, kes hingas ühes rütmis ning jagas sama emotsiooni. Meie sektsioon orkestri taga oli pisarates alates Bruckneri II osast kuni sümfoonia viimaste nootideni välja; ei usu, et saatuse tahtel olid minu ümber koondunud eriliselt tundlikud inimesed, pigem oli tegemist erakordse sündmusega, mida kogenud mäletavad veel aastaid.

Mis tingib selle, kui kontsert liigutab pisarateni? Kui täpset vastust teaks, kas kahandaks see sündmuse erilisust? Berliini filharmoonikuid olen kuulnud nende kodusaalis tosin korda ning viie erineva dirigendi juhatusel. See suurepärane ja iseteadev orkester oskab suurepäraselt “dirigendi väljalülitamise kunsti” – olen näinud korduvalt, kui dirigent neid ei inspireeri. Kuid tol õhtul avanes mu ees justkui võlumaailm. “Orkester mängis dirigendile oma hinge välja,” ütlevad selle kohta muusikud. Viiulite õhkõrn pianissimo, vaevukuuldav, kuid siiski nii kandev, igatsev ja nukker. Kontrabasside uskumatult meisterlik ja väljendusrikas mäng – kui helid ei kostaks nii madalalt, oleksin kindel, et tegu on viiulitega. Puupillide üksteisesse sulanduvad soolod ja täielik üksmeel nii karakteris kui emotsioonis. Seda kirjeldust võiks jätkata pikalt-pikalt, Bruckneri kuues on mu kõrvus nii eredalt, nagu oleks too kontsert lõppenud alles äsja. Kui sageli olen kuulnud seda orkestrit ja kahjatsenud mõttes: “Milline potentsiaali raiskamine!”. Teades, milleks need muusikud on suutelised ning kui vähe nad hetkel endast annavad – selle tunnistamine kontserdisaalis kurvastab alati. Ma pole ei varem ega hiljem seda orkestrit nii hästi mängimas kuulnud, õieti ei saagi siinkohal kasutada verbi “mängima”. Maestro Jansons inspireeris ja motiveeris muusikuid sedavõrd, et ma ei tundnud neid ära, ta tõi nendes välja nende parima.

See oli viimane hooaeg, kui publikut lasti Berliini filharmoonias lava taha artiste tänama ilma küsimusi esitamata. Maestro Jansons oli ääretult sõbralik, lahke ja rõõmus. Kuuldes, et olen Eestist, tundis ta kohe huvi, kuidas meil läheb. Eestist ning ka teistest Baltimaadest me põhiliselt rääkisimegi, päris kaua. Nagu ei olekski alles lõppenud imeline kontsert, nagu polekski see midagi erilist ... Lihtsus, vahetus, inimlikkus olid kindlasti need omadused, mille tõttu orkestrandid teda armastasid. Ta lubas neil jääda endaks, usaldas neid. Temas polnud autokraatsust ega edevust, ta lõi muusikat orkestriga üheskoos. Jansonsi musitseerimislaadis oli palju vabadust, see oli nagu elu ise, liigse pingestatuse ja kontsentratsioonita, vabalt voolav. Tema plaadid ja kontserdisalvestused on haaravad, kuid mitte vangistavad, nad jätavad hingamisruumi ja erinevaid tõlgendusvariante. Tema muusika aitab, kuid ei suru ennast peale.

Teine kord kuulsin Jansonsit samas kohas sama orkestrit juhatamas täpselt aasta hiljem. Solistiks oli seekord Jevgeni Kissin, kes esitas Liszti 1. klaverikontserti. Seda programmi kuulsin kahel õhtul, nii orkestri tagant rõdult kui ka saalist. Jansonsi ja Kissini koostöö oli harukordselt nauditav ja täis elektrit, Liszt kõlas uhkelt ja säravalt, saali paiskuv energialaeng tekitas kananaha ihule. Inspireeritud olid nii solist, dirigent kui ka orkester ning publik juubeldas. Kontserdi teises pooles kõlanud Richard Straussi sümfooniline poeem “Nii kõneles Zarathustra” oma vaimustava kõlakujundusega ei unune mul vist iial. Olen Jansonsi esituses nautinud väga erinevate heliloojate tõlgendusi, olen olnud lummatud nii Tšaikovski, Mahleri kui Brahmsi esitustest, kuid tema suhe Straussiga on midagi erilist. Ma ei mäleta “Zarathustra” kontseptsiooni, kuid mäletan lummavat helidemaailma, mis üllatas, vaimustas ja liigutas. Meenuvad mõtted ja emotsioonid, mis valdasid mind nendel kahel õhtul kontserte kuulates – see muusika suhestus minu ja mu eluga nii tugevalt, et mõju kestab siiani. Ka siis õnnestus mul maestroga kohtuda, sest Jevgeni Kissini fännklubi liikmena oli mind kantud nn guestlist’i, mis andis pääsu lava taha. Ehkki ta tervis polnud siis väga hea, oli ta endiselt väga sõbralik ning tundis jällegi huvi väikese Eesti vastu. Soovis meie riigile jõudu, edu ja õnne edaspidiseks.

Eelmise aasta maikuu viimasel päeval kohtusin ma Viini kontserdimajas esimest korda Viini filharmoonikutega ja viimast korda Mariss Jansonsiga, nad esitasid Schumanni “Kevadsümfoonia” ja Berliozi “Fantastilise sümfoonia”. Maestro tervis oli siis juba väga nõrk ja ta dirigeeris üpris nappide liigutustega. Mul oli õnn istuda lavale väga lähedal ning püüdsin mällu talletada suure meistri tõlgendust. Oktoobri keskel kuulasin veel otseülekannet Münchenist, pärast pikka haigusest tingitud pausi pöördus ta tagasi oma Baieri Raadio orkestri juurde, tuues ettekandele Straussi ja Brahmsi teoseid. Oli lootust, et maestro tervis paraneb, oli jällenägemisrõõmu, oli väga palju armastust Jansonsi ja tema orkestri vahel. Oli väga kaunis kontsert ja plaane tulevikuks. Kuid saatus tahtis teisiti.

Kui pärast maestro kontsertide kuulamist ühismeedias oma vaimustust jagasin, ei leidnud ma kahjuks eriti palju mõttekaaslasi. Pärast tema lahkumist seda probleemi enam pole ... Tundub, et see suurepärane dirigent on ellu ärganud ka nende jaoks, kes temast varem ei teadnud. Jõulude aegu Berliinis plaadipoodides käies nägin, et Jansonsi salvestused olid ilusasti eksponeeritud. See rõõmustas ja kurvastas üheaegselt. Miks alles nüüd? Tema muusikuelus pole ju midagi muutunud.

Metropolides on üsna tihti kombeks, et publik aplodeerib interpreetidele püsti seistes; nii käitusin ka Viinis, kui viimane kord Jansonsi kontserdil olin. Aplausi ajal tõusin austuse ja tänu märgiks püsti, kuid pälvisin sellega minu taga istuvate inimeste pahameele – kontsert polnud väga menukas ning enamus publikust püsti ei tõusnud. Mind paluti istuda, sest ma varjavat nähtavust. Muusika oli lõppenud ning ma seisin vahekäigus, kuid see ei lugenud. Kuna mõisteti, et olen välismaalane, kahtlustati, et ma ei saa nende etteheidetest aru. Võeti appi käed ja üritati mind tagasi istuma suruda. Jäin endale kindlaks ega täitnud nende soovi, püüdes üle olla minu suunas lennanud krõbedatest sõnadest. Ma teadsin, et see on viimane kord, kui Jansonsit kontserdil kuulen, tegelikult olin selles lausa kindel. Elu on lühike ja selle faktiga tuleb arvestada. Tänasin teda tol õhtul kogu selle muusika eest, mida ta on kinkinud.