Kõik said tulla. Graniidi 17 / EMTT

Graniidi 17 on aadress Tallinna Kalamajas, mida 1980. aastatel jagasid toonased muusikaõppurid Peep Pihlak ja Tõnu Timm ehk Tõun. Ka luuletaja Jüri Leesment, kellelt on ühe laulu tekst. Kõik ülejäänud sõnad ja kogu muusika on plaadile loonud Pihlak, kes mängib ansamblis saksofoni, bassi, kitarri ja klahvpilli. Tõnu Timmi osaks on laulmine, kirju valik näppepille, klahvpillid ja ühes loos ka tromboon. Kolmandaks ansambliliikmeks on Teet Velling (löökpillid, kitarr ja iiri tinavile low whistle). Ansambli muusika suurimateks voorusteks on vaheldusrikka harmoonia ja meeldivate meloodiaarendustega omalooming ning seda rikastavad kõlarohked arranžeeringud-instrumentatsioonid. Õhustikult on muusika melanhoolne ja nostalgiline, elu ja inimsuhete tõsiasju nentiv, kuid neisse tõsiasjadesse kaugeltki mitte alati tõsiselt suhtuv. Avanevad romantiliselt rohtunud, pleekinud agulivaated, pigem mitte praegusest hipsterite Kalamajast, vaid aastakümnete taguse ühiselu ajast. Ava- ja nimilugu “Kõik said tulla” on vahvate detailidega instrumentaal, “Redeliga mees” mahemalbe bossanoova, “Ärklituba” mitme markantse soologa keel-põses valsiviis. Leidub svingivat jazzilikkust, kantrikõlasid ja muudki.

Tõuni ja Teet Vellingu muusikubiograafias on ka osalemine ansamblis Jäääär ja paratamatult on see kaasa toonud midagi selle kollektiivi atmosfäärist. Ometi on Graniidi 17-l oma nägu ja selle näo vormib Peep Pihlaku kujundileidlik looming. Igaüks 11 laulust kannab alapealkirjana pühendust. Siin on jada, kellele-millele lood on pühendatud: tulijatele; Ühele; vabadusele; ahvatlevatele kohtadele; Sulle; vanaonu Aleksandrile; Kuule; heale, mis jääb; huvidele; Heitile; poegadele.