• Kai Taal, muusikaajakirjanik

Georg Ots ja tänapäev


Pole vist väga palju inimesi Eestimaal, kellele Georg Otsa nimi tundmatu oleks. Samas enamus neist teda ooperi- ja kontserdilaval näinud pole, sest legendaarse laulja surmast möödub tuleval sügisel juba 45 aastat. Kuidas kõnetab ta inimesi aastal 2020 ning kas oleks ta populaarne ka tänapäeval?

Paar kuud tagasi, kui koroonapandeemia juba täies hoos oli, tähistati Eestis Georg Otsa 100. sünniaastapäeva. Küll mõnevõrra tagasihoidlikumalt, kui algselt plaanitud, kuid siiski – nii raadio- kui ka televisiooniprogrammides sai nautida armastatud laulja esinemisi nii kontsertidel kui ooperis ning kirsiks tordil oli Karmel Killandi ja Margit Kilumetsa äsjavalminud saade maestrost “Tavaline inimene”. Kirjutati mitmeid artikleid nii lehtedes kui ka ajakirjades, ka Muusika märtsinumbris oli kaks lugu talle pühendatud, sh Jüri Kruusi kui tema kaasaegse meenutused. Huvi korral pole ilmselt keeruline saada pilti temast kui inimesest ja kunstnikust, ka salvestusi on Otsaga päris palju säilinud. Kui loeme või kuulame kellegi mälestusi, siis mis tähendus sel õigupoolest on?

Veel mõned kuud tagasi uskusin, et saan muusikut tõeliselt iseloomustada alles siis, kui teda kontserdil või teatris oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud olen. Plaadid ja internet on vaid abivahendiks, täiesti asendamatu nende väga paljude huvitavate artistide puhul, kes juba taevastesse kontserdisaalidesse kolinud. Hiljuti maailmas toimuv on pannud asjadele teistmoodi vaatama. Mis siis, kui tuleviku kultuurielu põhiliselt netis aset leidma hakkabki ning reaalsus vaid erandiks jääb? Koroonapandeemia saab kunagi läbi, kuid mismoodi siis maailm välja näeb? Kui palju on tegutsevaid muusikuid, milline on nende tase? Räägitakse kahest aastast, mil kultuurielu võib toimida n-ö vähendatud kujul – vähem inimesi kontsertidel ja hajutatult, esinetakse väiksemates koosseisudes, teatrite ja kooride tegevus on eriti komplitseeritud. Koroonapandeemiast rohkemgi võib maailma muuta hirmuepideemia. Kui kergesti ja kiiresti võib maailm muutuda, kogevad praegu ilmselt kõik.

Georg Otsast on kõnelenud paljud tema kolleegid ja sõbrad, kuid kui palju seletab see tema fenomeni? Oma eluajal oli Ots tuhandete inimeste lemmik, ülipopulaarne nii Eestis kui terves Nõukogude Liidus. Miks? Mis teeb artisti kütkestavaks? Ja kas sellele küsimusele leiab vastuse, kui pole temaga isiklikult kohtunud? On artiste, keda olen käinud palju kuulamas ning neid, keda oleks tahtnud käia palju kuulamas. Tean, et dirigent Claudio Abbadol olid fännid, kes reisisid temaga kaasa maailma ühest punktist teise, kuulates nii palju kontserte kui vähegi võimalik – oleks ma vanem, oleksin ilmselt olnud üks neist. Mul on sõber, kes üht teist dirigenti käib kuulamas mitmeid kordi kuu jooksul: küll Euroopas, küll Venemaal, küll Ameerikas. Kuulata sama programmi ikka ja uuesti, küll enamasti teises linnas ja saalis – see võib näida arutu ja samas ka arukas. Hea meelega jutleksin selliste fännidega pikemalt, sest neil on muljeid, mis paljudel n-ö normaalsetel inimestel puuduvad. Ühe kontserdi põhjal ei saa langetada põhjapanevat otsust artisti kohta, isegi paari-kolme põhjal mitte. Ka artistidel on paremaid ja halvemaid päevi, ka paremaid ja halvemaid eluperioode. Olen näinud, kuidas muusik mõne aasta või lausa kuudega muutub, kuidas maagilised kontserdid muutuvad tavapärasteks ja vastupidi; et on algusest lõpuni lummavaid kontserdiõhtuid, on üksikute valguslaikudega muusikasündmusi ja on “ameerika mägesid”. Niimoodi üht artisti ajas ja päris reaalsuses (mitte arvutis!) jälgida on erakordselt huvitav, muusiku karismast saab tegelikult aimu alles temaga samas ruumis olles, teda loomeprotsessis jälgides. Seetõttu oli väga huvitav kuulata ja lugeda Georg Otsa austajate muljeid, see kõnetab palju rohkem kui minu meelest ülepaisutatud tähelepanu tema õnnetule abielule, väidetavale biseksuaalsusele ja koostööle KGB-ga. Mulle jäi meelde Arne Miku ütlus, et ühtki etendust, kus Georg Ots laulis, pole ju tervikuna üles võetud; on vaid katked, ning ka need mitte etendustest lõigatud, vaid eraldi lavastatud. Ja tema kahetsus, kuivõrd teistsugune mulje Otsast niimoodi jääb. Mina ei saa võrrelda, mul on ainult plaadid ja videod selle lauljaga tutvumiseks. Ometi pean tunnistama, et olen tema kunsti kogu oma teadliku elu armastanud. On see too Ots, keda inimesed 60–70 aastat tagasi laval nägid? Kas see, mis vaimustab mind teda vaadates ja kuulates, on sama, mis lummas tema kaasaegseid?

Georg Otsa õde meenutas, kuis nende isa laitis maha tema ja ta venna tulevikuunistused – mõlemad tahtsid siduda oma töö teatriga. Õde loobuski oma unistusest saada balletitantsijaks, kuid Georg ei lasknud end ümber veenda, ehkki ta isa tema võimeid väga kõrgelt ei hinnanud. Ometi ei saanud isa vastuseis olla tähtsusetu, eriti kuna Karl Ots oli samuti laulja. Võibolla on siia peidetud üks põhjus, miks Georg Ots elu lõpuni nii tagasihoidlikuks inimeseks jäi – tundub lausa uskumatu, et tema peadpööritav edu ja lugematud austajad talle üldse korda ei läinud. Olid tal omad kriteeriumid (või isa kriteeriumid?), mis ei lasknud kuulsusel teda hullutada? Kui kuulan Otsa salvestusi, siis tunnetan nagu mingit võõrutusmomenti, mingi osa temast jääb justkui vaatlejaks, esitatavast eemale ning see mõjub kütkestava ja intrigeerivana, ka kättesaamatu, tabamatu, hoomamatuna. Tema rollid on tugevalt tema nägu, nii sulavad minu jaoks pisut kokku kõik Mozartid (Figaro, Papageno, Don Giovanni) – (elu)targad, pisut melanhoolse alatooniga, väärikad. Minu kogemuste põhjal on see üks joon, mis publikut vaimustab ja samas kriitikuid vahest ärritab – artisti tugev omapära kütkestab rohkem kui kameeleonivõime.

Meenub ühe Otsa fänni meenutus, kes ütles, et maestro laulis oma verega. Saan sellest aru ja kirjutan kahe käega alla. On väga palju erinevat suhtlust maailmas: virtuaalne ja reaalne, sõnaline ja kirjalik jne. Kõige erilisem on see, kui vaatad kellegi silmadesse ja tunned paari sekundi jooksul teda valdavaid tundeid ning parimal juhul mõistad täielikult, miks ta selline on ning millest see tuleb. Just sama kogen siis, kui kuulan Georg Otsa laulmist – tema väga erilises ja varjundirohkes tämbris on samasugune informatsioon. Ta on siiras, avatud, südamlik ja teisi respekteeriv, rikka sisemaailmaga ja tundliku loomuga. Selle mõistmiseks pole vaja lugeda tema kaasaegsete mälestusi, piisab, kui kuulata minuti jagu tema laulmist.

On midagi ääretult kütkestavat selles, kui keegi, kellele on nii palju antud, on samas inimesena väga lihtne ja tagasihoidlik. Muusika- ja kunstianne, hea välimus, tugev sportlane jne, jne – jumal oli Georg Otsa luues helde. Ja loomulikult töökus, ilma milleta poleks andest kasu. Kuid mis tegelikult laulja häälde jõuab, on tema isiksuse suurus ja hinge sügavus. Laulmine on kõige ausam interpretatsiooniliik, hing või hingetus on seal eriliselt alasti. See, kui keegi on suurem oma ajast, saatusest, võimetest, on kütkestanud vist alati ning nii saab olema ka tulevikus. Mõtlemine Georg Otsa elu peale “Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes” on palju jõudu andnud ning mind tugevalt inspireerinud. Eriti praegusel ajal, kus elu ümberringi nii kangesti minevikus valitsenud totalitaarset süsteemi meenutab. Ajalugu näitab, et suurelt ja mõjuvalt saab luua igal ajal, sõltumata oludest. Iseasi, mis hinnaga.

Vist kõige rohkem olen Georg Otsa esituses kuulanud Pali Raczi laulu Imre Kálmáni operetist “Mustlaspriimaš”, kontserdisalvestust, mis tehtud Otsa surma-aastal Eesti Televisioonis koos Eesti Raadio estraadiorkestriga Peeter Sauli juhatusel. See jäi ta viimaseks esinemiseks ning tundub, et nii ta ise, dirigent kui orkestrandid teadsid seda. Kui palju tähelepanelikkust, tundlikkust, kurbust, aga eelkõige armastust on selles esituses! See südantlõhestav videosalvestis on saatnud mind palju aastaid. Laulu tekst räägib sellest, kuidas vana mustlane meenutab oma noorust, armastust ja õnnelikke päevi, mis nüüdseks on möödanik, selle tähendusrikkalt sümboolse tekstiga samastub Ots üks-üheselt. Maestro oli juba aastaid kannatanud piinava haiguse käes, käinud operatsioonidel ning veetnud kuid haiglas. Kuid millise väärikuse ja vabadusega ta laulab! Ei jälgegi kibestumisest, solvumisest, ahastusest, ehkki elu on lõppemas kõigest 55-aastasena. Taustal näeme seinal suurte tähtedega laotud loosungit “Kaalul on rohkem kui elu”... Olen seda videot viimastel kuudel ikka ja jälle vaadanud – kõigest selle lühikese muusikanumbriga kõneleb Ots, et igasugustes oludes on võimalik elada oma elu väärikalt, teistest lugu pidades ja neid hästi koheldes, oma tööd hästi ja südamega tehes. Kaalul on rohkem kui elu – elu iga hinna eest säilitamisest tähtsam on jääda inimlikuks. Et säiliks soojus, mõistvus ja kaastundlikkus, mida kõike kuuleb Otsa hääles selles esituses. Loodan, et see ei unune.


#GEORGOTS