Ununema kippuva lähiajaloo jäädvustus

 

Tõnu Soosõrv “Ja pasunad hakkasivad hüüdma ...”. Eesti vaskpillimängu õpetamise lugu. Toimetamiskolleegium: Sirly Illak-Oluvere, Pille Kirsimäe ja Harry Illak, kujundaja Piret Frey. Tallinn, 2019, 326 lk.

 

 

Meie kõige viljakamal puhkpillimuusika uurijal Tõnu Soosõrvel on jõudnud kaante vahele järjekordne oopus, mis pakub rohkesti teavet kõigile muusika- ja ajaloohuvilistele, eelkõige aga puhkpillimängijatele, -õpetajatele ja -õpilastele. 

 

Pika ja hoolika uurimustöö tulemusel valminud raamatu põhirõhk – sellest ka vastav alapealkiri – langeb kaasaegsete vaskpillide õpetamisele muusikakoolides ja konservatooriumis alates 1919. aastast kuni 1970-ndateni. Vaatamata küllaltki lünklikult säilinud arhiivimaterjalile on autoril õnnestunud anda erialaklasside kujunemisest erinevates õppeasutustes sisukas ülevaade: analüüsitud on õppekavu, pedagoogilist repertuaari, õppejõudude koosseise, kirjeldatud metoodikat. Kirjutis on varustatud tabelite ja diagrammidega, mis näitavad vaatlusaluse perioodi õpilaste hulka, nende esinemisi osakonnakontsertidel, õpilaste/üliõpilaste väljalangevust jne. Materjal on loogiliselt korrastatud ja eri lõigud varustatud lugemist hõlbustava pealkirjaga. Pikematele tekstiosadele või olulisematele teemadele järgneb kokkuvõte, kuhu on koondatud esitatud materjalide põhjal tehtud järeldused. Allikate ja kirjanduse loetelu ning lisad on informatiivsed ja korrektselt vormistatud.  

 

Tubli kolmandiku raamatu mahust võtab enda alla sissejuhatav osa, mis keskendub omamaise professionaalsel tasemel muusikahariduse eelsele perioodile Eesti ajaloos. Olles küll mõeldud eelloona järgnevale teemale, mõjub see osa oma ulatuslikkuses ning pikkade teemaarenduste ja ülevaadete rohkuses laialivalguva ja hoolikalt välja otsitud faktidest ülekoormatuna. Näiteks otsides põhjusi, mis võisid mõjutada puhkpillimuusika arengu kulgu Eestis, esitab autor varem ilmunud kirjandusele tuginedes ülevaate kõikidest teadaolevatest sündmustest ja paikadest, kus eestlastel oli võimalik näha mõnd läänelikku puhkpilli või kuulda võõrapärast muusikat. Kuid kõigel sellel ei saanud olla määravat rolli uudse pillimänguoskuse levikul Eesti aladel, sest üks asi on kuulda muusikat kellegi teise (võõra) esituses, teine seda ise teha. Meie rahvamuusikas puudus koosmängutraditsioon. Mitmehäälse laulu ja pillimuusika tarbimisele andis otsese tõuke vennastekoguduste liikumine XIX sajand algul. Esimesed eestlaste pillikoorid tekkisid just vennastekogudustes ja nende mõjupiirkonnas. See oli murdepunkt, millele järgnes eruroopalike kunstmuusika instrumentide laialdane kasutuselevõtt, õppimine/iseõppimine ja õpetamine. Orkestrimänguharrastus laienes oluliselt XIX sajandi lõpukümnenditel ja aastal 1910 tegutses Eestis teadaolevalt 248 orkestrit-ansamblit (maal 186 ja linnades 62). Orkestriliikumise tekkeaegadest alates on  instrumentaalkollektiivid olnud omamoodi muusikakoolideks, mille kaudu levis nooditundmine ja pillimänguoskus, mis on moodustanud olulise osa omamaise muusikahariduse püramiidi aluspõhjast. 

 

Lisan siinkohal mõne täpsustava märkuse. Näiteks ei ole täpne väide, et “algselt vennastekoguduste juures asutatud orkestrid levisid peagi ilmalikesse seltsidesse” (lk 116), sest seltsiliikumine hoogustus hiljem ja paljud orkestrid olid iseseisvad või moodustasid ise seltse. Samal leheküljel on öeldud, et “maal arenes puhkpilliliikumine, linnades sümfooniline ja kammermuusika”, ent kõikidest maal tegutsenud koosseisudest moodustasid u 40% sega- või keelpilliorkestrid ning linnadeski oli arvukalt pasunakoore. Usun, et noormehed pääsesid sõjaväeorkestritesse ikkagi eeskätt tänu kodukandi pillikooris omandatud mänguoskusele, mitte koolist saadud üldisele muusikaharidusele. Otseselt kooliorkestreid on teada arvuliselt väga vähe. Leheküljel 44 kasutatud termin “trostpillid” on russitsism, eesti keeles olnuks korrektsem nimetada vastavalt ühe- ja kahekordse lesthuulikuga pillid (antud tekstilõigus on loetletud keskaegseid kahekordse lesthuulikuga pille).

 

Kui iseloomustada raamatut tervikuna, siis eellugu on pigem üldhariv (võinuks olla vormistatud eraldi artiklina), muusikakoolide osa aga spetsiifilise teema hinnatav käsitlus, mineviku ja ununema kippuva lähiajaloo jäädvustamine, kummardus eelkäijatele. Kui säilitatavaid arhiivimaterjale on võimalik tagantjärele korduvalt uurida, siis mälestused kaovad koos järgneva põlvkonnaga, jäävad ainult legendid. Olen korduvalt kogenud, et õpetajate töömeetodite kirjeldamisel jäävad hätta isegi nende õpilased, rääkimata siis kõrvalseisjatest. Kauaaegse pedagoogi ja kogenud uurijana on Tõnu Soosõrv üksikute mälestuskildude ja kaudsete materjalide (eksamilehed, kavad, repertuaar jms) põhjal suutnud anda sisu sellele, mis toimus klassiseinte vahel. Kahju ainult, et autor piiras ennast üksnes vaskpillidega – veel natukene lisaaega ja (kaas)tööd ning oleksime saanud tervikpildi.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload