Pandeemia lageraie

Andrea Solario maal Salomest Ristija Johannese peaga – loodud ajal, mil katk möllas Läänemere ruumis 1505-1509. METROPOLITANI MUUSEUM, NEW YORK

 

See oli samamoodi, nagu FaceAppi ilmumise ajal umbes paar aastat tagasi, kui inimesed oma näotuvastamise õiguse väidetavasti Vene salaluurele vabatahtlikult üle andsid. Lihtne, väike, moodne äpp, süütu pealekauba, kus su näolapp paljundati neljaks, ühele küljele pilt vanana ja teisele küljele pilt vastassugupoolena. Euroopas ja Ameerikas postitati seda massiliselt, et end sotsiaalmeedias promoda – teadmata, tundmata või isegi suuremalt hoolimata, kelle loodud äpiga on tegemist ja kas sellel võib kunagi tähtsust olla, et näiteks Moskvas võidakse iga su sammu läbi metrootunnelite labürindi jälgida veel ühe rakenduse kaudu. 

 

Inimesel on tavaliselt raske mõista, et nii kaua, kui ollakse tardunud ühte kindlasse olukorda, tekib illusioon, et see kestab igavesti. Raske on mõista, kuidas samad olukorra ainesosad ühes teises olukorras täpselt vastupidiseks pöörduda võivad ja sulle automaatselt kahju tegema hakkavad. Selleks on vaja tohutus koguses kainet mõistust, palju kogemusi ja kõige lõpuks maailma mõistmist, mis lähtuks globaalsetest faktidest, mitte ei oleks omaenda ruumi võimendus – “kajakamber”, nagu seda saksakeelses meediauuringus on hakatud nimetama – kus inimesed ei kuule ega näe enam ümbritsevat maailma selgesti, vaid näevad ja kuulevad vaid omaenda ruumi võimendust, mis sotsiaalmeedias logaritmiliselt paisub. 

 

Ja mis sellest johtub ning on kõige hullem – see vabadus antakse käest ära vabatahtlikult, nagu vene salaluurele, nagu lind peibutuspardi juurde lennates ja puutükiga paaritudes. Peaasi, et saab täidetud see väike moment igapäevasest sotsiaalmeedia eksistentsist, magus ja kibe ühekorraga, nagu Salome armastus Johannese maharaiutud pea vastu. Sellel tegevusel nagu polekski tagajärgi – nagu ilmselt pole tulevikkugi; on vaid siin ja praegu.  

 

Võitlus ellujäämise eest

 

Interpreetide ringkond Euroopas jagunes koroonaviiruse puhkemise järel valdavalt kaheks: need, kes hoolisid vaid endast, ja need, kellel see võimalus puudus või olid neil teised arusaamad. Üks osa interpreetidest ei osanud elu väljaspool rambivalgust üldse ette kujutada – nagu oleks nad oma identiteedi lausa ära kaotanud; teine osa leidis endale mingi asendustegevuse. Jagati toetusi, mis on maailma pandeemiate pikas ajaloos ennekuulmatu, kuid üldiselt oli nende ümber parajalt segadust. Üks osa rahvast oskas ära kasutada ootamatult sülle langenud puhkuse, teised kaotasid pinna jalge alt. Ühed sai raha kätte, kuid ei julgenud seda bürokraatia segaste klauslite peale oma pangaarvel puudutadagi, teised ei saanud rahast unistadagi ja jäeti omaette muretsema, kas sügisest alates oma erialal enam tegevustki on, töökohast rääkimata. 

 

Aga igas riigis on omad eripärad. Eestis vaimustuti digitaalkontsertidest, justkui poleks CD-plaate, vanu ülesvõtteid, raamatuid ja filme olemaski; Soomes hakati ruttu muretsema tulevaste plaanide pärast ning kui näiteks Kemi linnavalitsus avalikustas juba aprillis tulevased sügisesed eelarvekärped, nende hulgas plaani likvideerida linnas tegutsev orkester ja teater, siis seda võeti kui üldist maatriksit selle kohta, mis sügisel lahti läheb. Saksamaal, riigis, kus kultuuri kesksus on sisse kodeeritud riigi püsistruktuuridesse, asuti kiiresti jagama toetusi, mis ka sulasid nagu kevadine lumi päikese käes. Agentuuride pealikud kurtsid kontsertide ja festivalide ärajäämise pärast, hoolimata millestki muust, peale oma sissetuleku. 

 

Oleks äärmiselt naiivne mõelda, et maailm funktsioneerib nii, nagu ta väidab end funktsioneerivat: et agentuur hoolitseb oma kunstnike karjääri eest, et riigiaparaat muretseb oma elanikkonna heaolu pärast ning parajasti digikontserti andev kunstnik annab üle võrgu õhtul veel ka koduse kontserdi, sest ta ei saa enam muusikat tegemata olla ja tahab vaid olla ühenduses oma publikuga. Tõde igasuguste liigutuste taga on paraku palju süngem ja depressiivsem: agentuuridel on oma kunstnikest ja nende karjäärist kama, peaasi, et nad õhtuse kassa kokku löövad; riigiaparaat, mis sõltub valijate heitlikest tujudest, katsub nelja aasta jooksul saada maksimumkasumit ning digikontserdi taga on vaid kunstniku ekshibitsionism, sest tal on puudu oma õhtused laigid. Vaadake ise: maailma kõige suuremate digilõvide musitseerimisest peaaegu ei räägitagi, digilõvide osa on pahatihti vaid seesama digitaalsuse fakt – ja muust nende puhul ei olegi nagu midagi rääkida, kindlasti mitte kuigi palju muusikast. 

 

Eks Eestis oli see kõik muidugi kordades süütum kui laias, saastunud maailmas, sest Eestis ei saa teha seda kassat ja eestlased ei mängi kahjuks rahvana maailma laval mingit suuremat rolli. Meie omapära on pea alati olnud, et meil on mõningaid tugevaid iseseisvaid tegelasi, kuid rahvana kipume me laiali valguma ja üksteist neutraliseerima – sama asi ka maailmalaval selles osas, mis trumbid eestlastel kui rahval on ja mida ei ole. Ette rutates võib öelda, et eestlased on valdavalt trumbid oma käest maha mänginud: suures osas kontrollivad meie asju – ka neid, kuhu on “eesti” omadussõnana juurde kirjutatud – teised. Natuke nii, nagu nende äppidega. Meie ülesanne on vaid rumal olla ja asju käest ära anda – teistel on tarkust neid reguleerida ja neid üksteise vastu välja mängida. Ja kiiresti reageerida, kui selleks peaks põhjust olema. 

 

Hispaania gripi epideemia aegu. FOTO Otis Historical Archives, National Museum of Health and Medicine

 

Koroonaviirus pole maailma esimene pandeemia

 

Sest ega pandeemiagi pole inimkonna ajaloos esimene, kuid praeguse pandeemiaga on esmakordne nähtus see, et inimene katsub seda ülemaailmselt endale kasulikumasse suunda tüürida. Siiani on inimene pandeemiatele pidanud alluma nagu loodusõnnetustele, olles võimetu neid peatama või muutma. Hispaania gripp, mis pühkis üle maakera kolme lainena aastatel 1918–1920, vahetult pärast Esimest maailmasõda, mille teine laine oli kõige surmavam ja tappis just noori, teovõimelisi inimesi, peatas igasuguse kontserdi- ja kultuurielu ning kellelegi ei tulnud pähegi protesteerida. Mida sa ikka protesteerid, kui su ümber inimesed surevad nagu kärbsed. Sel hetkel muutub oluliseks hoopis see, mida oled harjunud pidama enesestmõistetavaks, kuigi see seda ei ole – kas sul on näiteks ligipääs puhtale veele (Tšaikovskil Peterburis näiteks koolera ajal ei olnud ja nii ta surigi, juues klaasist saastunud vett), kas sul on võimalik oma peret toita (suuremal osal arenenud maailmast enam ei ole, sest agraarsüsteemid, peale üksikute riikide, on purustatud), kas sul on üldse koht, kus elada. Muusika on pidanud nendel aegadel vaikima ning muusikutel on olnud hoopis teistlaadi mured kui see, kas ma end sel õhtul ka näidata saan. 

 

Ma ei väsi kordamast, kui oluliseks ma seda pean, et sellises olukorras oleks selge nägemus toimuvast. Seda on aga väga raske saavutada, kui ühel riigil või rahval on liiga vähe inimesi globaalses maailmas liikvel ning kes eviksid tõest informatsiooni, mitte viisakate tervituskõnede kaudu tekkinud väärinformatsiooni. Et see aga tekiks, on vaja laiema rinde ühistegevust, üksikute radikaalide ettevõtmistest siin-seal juhuslikes rahvusvahelistes ringkondades ei piisa. Selle järele peab olema teatav rahvuslik vajadus, nii nagu seda on lätlastel või soomlastel ja kes on selletõttu ka laiemal rindel meist kordi edukamad. 

 

Millal õpib Eesti oma väärtusi hindama?

 

Eestiga on see kummaline lugu, et meil on tegelikult väga palju asju, mida meil on kombeks mitte märgata või neist üle astuda. Tegelikult on meil selles vallas üks väga haruldane kogemus: Eesti kunstiringkond on – ja seda korduvalt – suutnud peatada ja mõjutada poliitikat ning seda küllalt lihtsate, kuid sihikindlalt funktsioneerivate loomeliitude ühisrindega. Mitte üheski teises riigis ma ei tea, et kunstnikud oleksid poliitikale sellist mõju osutanud. Võibolla on selle taga mingi intuitiivne tunnetus Eesti riigiaparaadi sügavamal selgroos – et tegelikult pole meil peale kultuuri rahvusvaheliselt eriti millegagi silma paista ning lömastades kultuurielu Eestis, riskime kogu oma eksistentsiga. 

 

Võibolla selletõttu kuulatakse Eestis kunstnikke ka siis, kui nad ei räägi kunstist –asjaolu, mis mujal maailmas on praktiliselt kadunud. Kunst ei ole suutnud Eestis veel nii tähtsusetuks muutuda, nagu ta seda juba ammu pea kõikjal mujal on, kui Venemaa ehk välja arvata. Isegi väga suures osas Saksamaal. Teiseks – meil on kogemusi, mida tähendab teha kunsti murduvate ühiskonnastruktuuride ajal. Olen siiani alati eestlasi pidanud rahvaks, kellel on suurepärased kogemused, kuid järjest rohkem, eriti nüüd pandeemia ajal, lööb välja ilming, et need kogemused ollakse nagu ära unustatud. Meenutagem näiteks seda, kui hullu olukorda kukkus terve põlvkond muusikuid, kes olid sündinud 1960. aastate lõpus ja kes lõpetasid konservatooriumi just laulva revolutsiooni paiku. Neil kõigil oli erakordselt hea haridus – Tallinna muusikakeskkooli ning konservatooriumi muusikahariduse tase oli sel hetkel väga paljude arvates maailma esimeste hulgas; paljudel veel erakordselt viljakates tingimustes kasvanud anne keset 1980. aastate valulisi eneseotsinguid – ning siis paisati nad muutunud maailma, kus Moskvasse aspirantuuri enam ei saadud ja välismaale minemiseks ja seal karjääri ehitamiseks polnud raha. Kogu see põlvkond pidi kiiresti ümber orienteeruma, kusjuures nii mõnigi ujus edukalt kaldale. Ja nii, nagu eestlastel on valdavalt ikka kuskil olemas aiamaa ja toiduga varustamine pole nii sõltuv Poolast ja Hollandist nagu Soomes või Saksamaal – nii kompenseeris see põlvkond oma erialased takistused mitmete teistsuguste töökohtade kaudu tulnud valdkondadevahelise kompetentsiga. 

 

 

Praeguses olukorras peab iga kultuurrahvas end ümber häälestama, nii ka eestlased ja Eesti kultuur. Oleks kahju, kui seda tehakse uisapäisa ja pimesi, sest ega keegi teine meid ka aitama ei tule. Ainult omaenda tarkusest sõltub, kui palju on võimalik uues olukorras säästa ja kehtestada. Aga seda on meil kõige vähem vaja, et me end salaluurele või agentide ahnuse või õhtuste klikkide hulgale täismahus maha müüme, et siis uues olukorras end leida jälle sealt, kellel on hiilgava kunsti ja kontsertide asemel välja pakkuda vaid omavaheline lõputu seletamine – ja väga vähe sellest midagi rohkemat. 

 

Seda kõike ei ole üldse vähe, kuigi see on osalt traagiline, ning oleks äärmiselt rumal jääda ootama, et teised seda meile tulevad ütlema, enne kui me need oskused ja kogemused oma riikliku kultuuripoliitika etteotsa oskame rakendada. Selleks peaks kuidagi suutma mööda hiilida nendest tontidest, mis eestlased ise oma seinale on maalinud: alavääristada oma lähiajalugu, eitada oma tõelust, sulgeda silmad reaalsuse ees ning asendada nad soovkujutelmaga, kasvõi näiteks napoleonlike edusammudega rahvusvahelises poliitikas – fakt, mida momendi poliitiline narratiiv iga hinna eest eestlastele kaela määrida katsub. See narrus meie omaenda olemuse ees on viinud nii kaugele, et kõige väärtuslikematest asjadest, mis meil on – haruldane ajalugu ja kogemustepagas – on teised rahvad maailmakultuuri menuteoseid loonud, meie aga pole suutnud silmast silma endale otsagi vaadata.  

 

Loomeliitude pleenum 1982. aastal. FOTO SCANPIX / Erich Norman / ETA / Õhtuleht arhiiv

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload