Viiekümne naise meeliülendav vägi

Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor (TÜAN) oleks oma kolmveerandsajandi pikkust tegevust tähistanud piduliku kontserdiga 18. aprillil, kui loodus poleks vahele seganud ja kogu ühiskonda halvanud. Millal pidu teoks saab, ei oska praegu keegi öelda, sest repertuaar tuleb ju üles soojendada ja uuesti ühiselt esitusküpseks lihvida. Võibolla ongi peale sunnitud generaalpaus sobilik, et ajale veidi tagasi vaadata ja seni tehtust vahekokkuvõte teha. Muusika küsimustele vastasid naiskoori praegune peadirigent Triin Koch ja mõned lauljad.

Puhkenud kriisi ajal nägi Facebookis palju instrumentalistide ja ka lauljate koduvideoid ning püüdu isolatsioonist hoolimata töist ja optimistlikku meeleolu üleval hoida. Kuidas koorilauljaile koroona aeg mõjus?

Triin Koch: Muidugi on olnud tore ja positiivne Facebookist kõiki neid klippe vaadata ja sealt ka lootust koguda, et asjad ei jää päriselt seisma. Mina oma kooridega selliseid kogunemisi ei teinud, sest meie töö oli eriolukorra kehtestamise ajaks juba sellises peenhäälestusfaasis, et interneti teel poleks eriti saanud pooleli jäänud tööd jätkata. Võibolla seda ei peaks ütlema, aga ma pean tunnistama, et pandeemia tulek tõmbas minul isiklikult vaiba nii äkki alt, et piltlikult öeldes olin ma päris pikka aega pikali maas ega osanudki kuidagi normaalselt toimida. Nii et koorid toetasid sel ajal rohkem mind kui mina koore. Praegu, kus tunneli lõpus mingi väike valguskiir on, tundub mulle, et lauljatele on see aeg mõjunud kahetiselt. On neid, kes tahavad väga laulda ja on nõus kohe kokku tulema ja jätkama sealt, kust pooleli jäi ega muretse eriti. Samas on ka neid, kes on sündmuste käigust šokis ja hirmul ja kes veel niipea ei tahaks suurema seltskonnaga koguneda, kuigi laulda muidugi tahaksid.

Miks peaks laulja tulema just TÜ naiskoori? Mis on selle koori võlud ja trumbid või eelis teiste Tartu kooride ees?

See on intrigeeriv küsimus. No miks? Sellepärast, et Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor on üks Eesti parimaid koore. Selles kooris pakutakse väga head vokaalharidust ja selles kollektiivis sünnib väga palju põnevat, kastist välja mõtlemist ja n-ö tavaettekujutusest väljuvaid projekte. Sedasorti põnevust, mis erineb sellest, et koor seisab laval ja laulab oma kontserti, on naiskooril viimastel aastatel olnud väga palju. Kui rääkida eelisest teiste Tartu kooride ees, siis ... Ma arvan, et naiskoor on Tartus oma taseme ja tegevuse poolest väga silmapaistev kollektiiv. Ja lisaks, kui üks naistudeng või ka mitte-tudeng otsustab, et tahab laulda justnimelt naiskooris, mis on juba ise väga spetsiifiline otsus, siis ausalt öeldes Tartu kontekstis kuigi palju mõtlema ei pea ning otsus, kuhu koori minna, on tegelikult päris lihtne. Ja kui mõelda, et miks üks naisterahvas peaks tulema just naiskoori, siis ma arvan, et TÜ naiskoori tulles saab igaüks endale lisaks kooris laulmisele ka väga hea ja toreda pagasi elukogemuse näol tänu neile 50 naisele, kes TÜ naiskooris tema ümber on.

TÜ naiskoor on olnud aastakümneid Eesti naiskooriskeene liider. Kuidas see on saavutatud? Mida siin on tehtud ja tehakse teisiti võrreldes teiste naiskooridega?

Et viimasele küsimusele vastata, peaks ilmselt mingi tabeli koostama ja vaatama, mida ühed teevad ja mida teised teevad. Aga see liider olemine – see pole otseselt olnud kunagi eesmärk. Eesmärk on olnud võimalikult hea vokaalkultuur, lugupidav suhtumine muusikasse ja oma publikusse ning elamuslike esituste pakkumine. See võib tunduda elementaarne, aga kui käia kontserdisaalides, siis ei saa mu meelest alati öelda, et kõik need tingimused on täidetud. Ma arvan, et sellised lihtsad asjad ongi need, mis publikut puudutavad, ole sa siis kontserdilaval või konkursil. Ma loodan, et need on need näitajad, mille alusel võib meid liidriks pidada.

Kooril on 75 tegevusaasta jooksul olnud kokku ainult kolm peadirigenti. Kas on mõni joon, tava, põhimõte või mis iganes, mis on pärit veel Richard Ritsingu dirigendiks olemise ajast? Mis on senini alles Vaike Uibopuu perioodist?

Neid traditsioone, mis on väga pikalt selles kooris olemas olnud ja säilinud, on pigem palju. Ja see on hästi tore, et neid kantakse edasi ja peetakse tähtsaks. Need on sellised märgilised ja olulised asjad naiskoori elus, mis aitavad seda kollektiivi koos hoida, organiseerida, tekitada kokkukuuluvustunnet.

Ma väga täpselt ei oska öelda, mis on need asjad, mis on Richard Ritsingu ajast kandunud üle Vaike aega ja sealt veel edasi praegusesse aega – fakte mul nii täpselt ei ole, aga ma arvan, et Vaike ajast on koorielus väga palju. Tugevad ja hästi toimivad juhatused on võibolla pärit ka juba Ritsingu ajast, aga kindlasti Vaike ajast. Vaikele oli väga oluline, et koor toimiks hästi ja ladusalt ja et asjad oleksid korras ja hästi organiseeritud. Ka selles, mismoodi ma ise koori tööd korraldan ja proove üles ehitan, olen ma väga palju eeskuju võtnud Vaikelt. Kõik need hääleseadetunnid ja see, et hääleseadesse oma aja panustamine on võtmeküsimus, on kindlasti pärit Vaikelt. Lisaks sellele pärineb eelmiste dirigentide ajast loomulikult lõputul hulgal akadeemilisi traditsioone, mis käivad koorielu juurde. Nt hooaja alustamise ja lõpetamisega seotud traditsioonid pärinevad minu jaoks kõik Vaike ajast, aga võibolla on palju sellest olnud olemas juba veel varem. Või siis sellised naiskoori jaoks armsad asjad nagu sünnipäevalaulu ja sooviloo laulmine sünnipäevadel ning eriti uute lauljate koori vastuvõtmine ja nende eest hoolitsemine nende esimesel aastal, mis on kindlasti eriline ja pigem haruldane traditsioon. Nii et neid traditsioone on palju.

Üks viimaseid TÜ naiskoori proove, mis toimus täpselt koori 75. sünnipäeva päeval (3. märtsil). Proovi olid kutsutud Riho Esko Maimets, Mariliis Valkonen ja Patrik Sebastian Unt, kellelt naiskoor oma juubeliks uudisteosed tellis. Nende esiettekanne pidi toimuma 18. aprillil. Pildil naiskoor ja Triin Koch koos heliloojatega proovi lõpus ja enne kringlisöömist.  FOTO ANNIKA OPER
Üks viimaseid TÜ naiskoori proove, mis toimus täpselt koori 75. sünnipäeva päeval (3. märtsil). Proovi olid kutsutud Riho Esko Maimets, Mariliis Valkonen ja Patrik Sebastian Unt, kellelt naiskoor oma juubeliks uudisteosed tellis. Nende esiettekanne pidi toimuma 18. aprillil. Pildil naiskoor ja Triin Koch koos heliloojatega proovi lõpus ja enne kringlisöömist. FOTO ANNIKA OPER

Missugune on teie lemmikrepertuaar? Kuidas on üldse naiskooride repertuaariga – kas on piisavalt, mille hulgast valida? Kas midagi jääb ka kättesaamatuks? Millest repertuaari valides üldse lähtute?

Minu lemmikrepertuaar on kindlasti Eesti muusika. Ma isegi ei täpsustaks kuigi palju, sest mul on tõesti lemmikuid igast perioodist – nii ärkamisajast kui ka nõukogude ja praegusest ajast. Kui mõned nimed siiski nimetada, siis Tormis, Mägi, Kreek, Saar ja Kõrvits on minu absoluutsed lemmikud. Aga Eesti muusika üleüldiselt on minu lemmikrepertuaar ja ma olen täiesti Eesti koorimuusika usku.

Teisalt, kui ma mõtlen oma meele- või hingelaadi peale, siis pigem on mulle südamelähedasem romantilise helikeelega muusika. Samas see ei tähenda alati, et see peab tingimata olema pärit romantismi ajastust. Ma ütleksin pigem, et mu meeleolu ja fraseerimise tunnetus on romantilist laadi. Mulle on ülipõnev teha ka uut muusikat, ükskõik kas ekstra naiskoorile kirjutatut või mitte. Ma pean silmas just muusikat, mida ei ole liiga palju tehtud ja mis võimaldab ise leiutada ja nüansse avastada. Praegu ongi mul järjest suurem soov teha ja laulda kooriga täiesti uut muusikat.

Kui rääkida naiskoori repertuaarist ja Eesti muusikast, siis väga palju naiskooridele varem kirjutatud muusikast on TÜ naiskooril ära lauldud ja uut repertuaari niisama juurde ei tule. Uue naiskoori repertuaariga on praegu ikkagi ainult nii, et kui sa tellid teose, siis sa saad selle. See on küll väga põnev, aga väga kallis lõbu, nii et ei jõua endale igal aastal nii palju teoseid juurde tellida, et oleks kogu aeg väga huvitav. Seega ei saa öelda, et Eesti muusika hulgast oleks naiskooril väga palju valida. Aga siis tuleb võtta appi naabrid ja maailmamuusikast on loomulikult valikuid väga palju ja pigem on seal küsimus selles, kuidas õiged asjad üles leida.

Kas midagi jääb kättesaamatuks? Jah, kindlasti jääb. Mingid asjad raskusastme tõttu ja midagi ka võibolla teadmatuse tõttu. Samas kui mõelda, et TÜ naiskoor laulis aasta tagasi Jüri Reinvere teost, mis ei olnud üldse mitte lihtne, siis tegelikult on nii, et kui ikkagi tahta ja pingutada, saab kätte kõiksugused asjad.

Repertuaari valides on väga vähe selliseid olukordi, et saad vabalt mõelda, mida nüüd valida, sest enamus valikuid tekib lähtuvalt vajadusest. Nt tead juba ette, et aasta pärast toimub selline ja selline kontsert või siis juubelikontsert – see hakkab juba ise suunama ja tingima repertuaarivalikuid. Nii et üldiselt valik kujuneb vastavalt sellele, missuguse sisuga kontsert või huvitav ettevõtmine on tulemas.