Marianne Leibur: kui saan muusikast energiat, rahu, tuge või vastuseid, siis on see muusika mulle

 FOTO SUSANN KÕOMÄGI

Eelmise aasta lõpul debüütalbumi välja andnud laulja, viiuldaja ning laulukirjutaja Marianne Leibur pärjati aprillis 2020. aasta noore jazzitalendi auhinnaga. Eesti ühest silmapaistvamast muusikute dünastiast pärit noore muusiku tähelend on viimastel aastatel olnud tähelepanuväärne ja ta on artistina jõudnud laiema publiku südamesse. 

 

Kas pead ennast jazzmuusikuks ja kas stiilimääratlused on sinu jaoks olulised? Õigem oleks vist öelda, et jazz pole ainus valdkond, millega tegeled. Mida jazzi all tänapäeval üldse mõista?

Pean ennast lauljaks, pillimängijaks, muusikaloojaks – muusikuks! Mulle meeldib pigem mõelda nii, et olen artist, kelle loomingus ja repertuaaris on kindel koht ka jazzmuusikal. Igal stiilil on oma taust ja saamislugu, traditsioonid ja muusikaline keel. Need on nimetajad, mis aitavad muusikat stiililiselt liigitada, kuid mida aeg edasi, seda rohkem võimalusi, võtteid, värve ja katsetusi loomingus kuuleme ja seda keerulisemaks võib osutuda kuuldud muusikat mõne konkreetse stiili alla paigutada. Kui näiteks juba Miles Davis andis XX sajandi teisel poolel oma albumitega mõista, et jazzis on mänguruumi palju, siis julgen väita, et jazz oli ja on ka praegu päris kirju. Kui ma saadaksin muusikakauge sõbra esimest korda meie hubase džässiklubi Philly Joe’s uksest sisse kontserti kuulama, siis peaksin seda mitu korda veel tegema, sest kindlasti oleks kuulatu seas mõni super elamus ka nendel, kes arvavad, et jazz pole küll “minu muusika”. Kuulaja ei pea jazzi üheselt mõistma, kuid kindel on see, et laval olev jazzmuusik peaks olema kursis selle stiili alustega. Kuulajale võiks jätta avastamist ja üllatusmomente improvisatsiooni, mänglevuse ja muusikalise koosmängu vabaduse näol. Arvan, et muusikul ei tasuks ennast nimme mõne stiili raamidesse mahutada, vaid tuleks luua ja esitada muusikat, mis ennast kõnetab ja loodetavasti jõuab see sel juhul ausa viljana ka kuulajani.  

  

Muusikaarmastus ja -harrastus ulatub teie suguvõsas nii ema- kui isaliini pidi üsna kaugele tagasi. Sinu isa on viiuldaja, ERSO kontsertmeister Arvo Leibur, ema löökpillimängija Terje Terasmaa. Milliseid nõuandeid on sulle andnud vanaisa Kalju Terasmaa ja mida oled temalt kõige rohkem õppinud?

Jah, pole kindlasti juhuslik, et ka mina olen oma sammud muusikuteele seadnud. Kodus, kus toetust ja ausat tagasisidet annavad inimesed, kes lisaks lapsevanemaks olemisele on mulle eeskujud ja õpetajad, on muusikuna olnud küllaltki hea ja turvaline selle alaga tegelda ja areneda. Kui ma olin väike, siis lahendasime vanaisa Kaljuga ristsõnu, mängisime malet ja musitseerisime klaveril. Praegu vestleme temaga tihti muusikast ja äratasime hiljuti koos ellu ühe tema 1954. aastal kirja pandud meloodia, mis nüüd minu sõnadega kannab pealkirja “Kaunid hetked”. Ta on mulle ikka toonitanud, kui oluline on laulude kirjutamisel harmooniale toetuv kandev meloodia ja löökpillimängijana on ta tähelepanelik loo pulsi ja fraseerimise täpsuses. Teda köidab, kui laulja oskab lisaks muusika ettekandmisele teksti jutustavalt edastada, mängides ka tämbri ja maitsekate nüanssidega. Kuulates vanaisa laulmas, taban neid omadusi ka tema sametises hääles ning ka seda, et lihtsuses peitub võlu. Kalju on muusikuna olnud ülimalt töökas, mitmekesine ja alati armastanud seda, mida ta teeb. Nii temast kui ka tema esitustest peegeldub härrasmehelikkust, viisakust ja soojust.    

 

 

Mis hetkel muusika sinus emotsioone tekitama hakkas ja mis andis tõuke tõsisema huvi tekkeks? Üks asi on ilmselt kodune eeskuju ja võibolla esimesed sammud muusikas ei ole alati päris vabatahtlikud, lõplikult on määrav ju endal tekkiv tahe asjaga tegeleda.

Mäletan, kui umbes viieaastaselt hakkasin vanemate proove pealt kuulates ühe veidi kurvema loo saatel alati nutma. Minu esimesed lemmiklaulud olid ilmselt “Eurovisiooni” hitid, nii et ühel aastal tellisin ligi 200 krooni eest neid lugusid omale telefonihelinateks. Nende saatel vihtusime sõbrannaga õues tantsu. Kui tantsutrennides käima hakkasin, siis tundsin, kuidas muusika suudab liikumise emotsiooni võimendada.     

Pillimängu õppimist alustasin lapsena. Mulle anti kätte viiul ja esimene viiulitund oli koos isaga. Kuid mind ei pandud ega ärgitatud ainult muusikat õppima, võisin tegelda ikka sellega, mis endale meeldis. Õnneks on viiul minuga tänaseni kaasas, lõpetasin Nõmme muusikakooli viiuli erialal, gümnaasiumi ajal hakkasin tegelema ka laulmisega. Tänaseks on kujunenud nii, et eelkõige tegutsen lauljana, kuid õnneks leian end vahel viiuldamas ka mõnes projektorkestris või koosseisus nimega Pillikud, kellega andsime maikuus välja oma albumi “Metsaunelm”. Viiul on kaaslaseks olnud ka minu enda ansambli debüütalbumi muusika loomisel ja arranžeerimisel, kus lisaks jazzkvartetile on kaasatud ka keelpillikvartett.

  

 Ema Terje Terasmaa, isa Arvo Leiburi ja vend Henrikuga Hollandis. FOTO ERAKOGUST

 

Varase lapsepõlve veetsid perega Hollandis, kus sinu vanemad töötasid. Mida sellest ajast mäletad?

Mäletan, kuidas sel ajal sai mu vanem vend Henrik isa käest esimesed viiulitunnid. Mina pikutasin samal ajal teleka ees ja mõtlesin, et küll mul on ikka mõnus. Hollandis kuulasime kassettidelt “Onu Remuse jutte” ja Eesti Raadio meeskvarteti laule ning vahel lindistasime hoopis vennaga ise omad laulud ja jutusaated kassetile. Üsna selgelt on meeles elutuba, mis päeva lõpuks oli alati meie mänguasju täis. Vanematel oli töö nii Amsterdamis kui ka Haarlemis. Kui vahel vennaga kaasas olime, siis käisime pärast juustuturul, kanalitel sõitmas ja vahvates lasteparkides. Meeles on Haarlemi võimsa kiriku Grote kerki kellamäng ja Zandvoorti mereäärsed “kuldsed liivad”.  

  

Kas on olnud ka midagi muusikavälist, millega oled mõelnud tegeleda?

Vanemad meid Henrikuga otseselt muusikuteele ei suunanud. Põhikooli lõpetasin Tallinna inglise kolledžis ja edasi läksin õppima Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatika-füüsika klassi. See valik tekitas kodus parasjagu elevust – vanemad naersid, et õppetöös nad mind nüüd küll enam aidata ei saa. Laulmisega hakkasin aktiivsemalt tegelema alles gümnaasiumi ajal. Meie koolis toimus tollase direktori Hendrik Aguri eestvedamisel mitmeid projekte, kus sain ka kaasa teha, alustades Led Zeppelini austamise kontserdist ja lõpetades kooli juubeliks loodud rockooperiga. Olin XII klassis käies täiesti kindel, et tahan edasi õppida muusikat. Ja sel ajal oli endale selge, et erialainstrumendiks on edaspidi mu hääl. Tegelesin üle kümne aasta ka tänavatantsuga (stiilideks hip-hop ja vogue). Paar aastat andsin lastele trenne JJ-Street tantsukoolis, kuid ühel hetkel sain aru, et tahan rohkem pühenduda muusikale. Noortega tegelen tänagi Gustav Adolfi muusikakoolis, kus olen laulu- ja solfedžoõpetaja.     

 

Millal hakkasid ise muusikat kirjutama?

Kõige esimese laulu kirjutasin X klassis, kui osalesin rahvusvahelisel muusikaolümpiaadil. See pala “Follow Your Dreams” sai koguni omaloomingu eripreemia läti heliloojalt Ēriks Ešenvaldsilt. Mõni lühem pala viiulil võis sündida ka põhikooli ajal. Rohkem hakkasin omaloominguga tegelema õpingute ajal Otsa koolis ja Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Ideede pagas suureneb, kontserdid inspireerivad, koolis on võimalus küsida õpetajatelt nõu ning saada häid kontakte teiste muusikutega, kellega koos võikski oma muusikat mängida. 

 

Sinu detsembris ilmunud debüütalbum “Marianne Leibur & Ansambel” pälvis nominatsiooni Eesti Muusikaauhindadel. Plaadil olev muusika on emakeeles. Mida soovid, et album endas edasi kannaks? Kuidas plaadi tegemine kulges ja on sul ka oma lemmiklugu? 

Läksin sügisest aastaks Rootsi õppima, osalesin Eestis telesaates ja tegelesin plaadi väljaandmisega. Endal oli kogu aeg põnev ja sabin sees, kas kõik läheb plaanipäraselt, katsusin ennast jagada kahe riigi vahel. Suurema osa muusikast salvestasime sügisel ja plaat ilmus detsembri alguses. Minu üks lemmiklaul plaadilt on “Eile, täna, homme”, mille lõin Ellen Niidu tekstile. See on üks esimesi lugusid, mille ma oma ansamblile kirjutasin ning seda ilustab ka muusikavideo. Tean, et see lugu on läinud paljudele korda, seda on tore teada, sest esialgu tundsin, et jätan selle võibolla omale sahtlisse. On jäänud mulje, et publiku lemmikuteks on ka “Aeg” ja Joel Remmeli kirjutatud lugu minu sõnadel “Kallis pilt”. 

Meie ümber on ka praegu närvilisust ja segadust. Ma sisimas loodan, et selle albumi muusika aitab viia unistavasse meeleollu ja mõjuda rahustavalt. Lauljana on tähtis kanda ja edastada ka sõnalist osa. Minu suur soov oli esimene album välja anda just emakeelse muusikaga. Mäletan, kui lapsena Hollandis elades teadvustasin, et kõik inimesed ei suhtlegi eesti keeles ja kui mingi aja jooksul tekkis võrdlusmoment teiste keeltega, tegin enda jaoks järelduse, et eesti keele kõla on meeldiv, helisev ja puhas. Arvan sedasama ka praegu, kuid see ei välista, et mu sulest ei võiks kunagi tulla ka võõrkeelseid laule. Laulutekste meeldib mulle siiani teha rohkem eesti keeles, sest emakeelel lihtsalt on minu jaoks tugevam jõud ja tähendus, sõnad paigutuvad sügavamale südamesse. Mulle meeldib, kui loos on moment või meloodia, mis võib jääda kõrvu kauemaks helisema. Loodan, et minu albumil on mõni selline lugu, mis on jäänud kuulajat “kummitama”.   

 

Plaadiesitluskontsert “Jazzkaarel”: Joel Remmel, Heikko Remmel, Ramuel Tafenau, Kalle Pilli, Marianne Leibur, Arvo Leibur, Linda-Anette Verte, Ann Mäekivi ja Andreas Lend. FOTO RENE JAKOBSON

 

Eelmisel aastal võitsid Uno Naissoo konkursi looga “Tinasõdur”, samuti läks sul edukalt konkurss “Riga Jazz Stage”. Kas selline võistlusmoment muusikas on sulle juba varasemast tuttav?

Ma olen osalenud üksikutel konkurssidel, kahel korral olnud auhinnalisel kohal viiuldajana ning nüüd eelmisel aastal lauljana ka rahvusvahelisel konkursil “Riga Jazz Stage”, kus sain esikoha ja Raimonds Paulsi eripreemia. See oli esimene ja seni ainukene jazzmuusikute konkurss, kus ma osalenud olen. Eelvoorus oli 56 muusikut (lauljad ja pianistid), kelle seast valiti kohapeal poolfinaali 26 võistlejat, eestlastest ka pianist Joel Remmel. Lauljaid pääses finaali kuus ning minu jaoks oli see juba täiesti piisav saavutus. Osalemine sellises formaadis tekitab närvikõdi ja on enesearengule kindlasti kasuks. Sellised tunnustused ja saavutused on väga julgustavad ja endale heaks tagasisideks. Kuid lõpuks sõltub muusik väga palju kuulajast ja publikust, seega on mul ennekõike hea meel, et minu muusika on jõudnud inimesteni.     

 

Meie ümber on väga palju muusikat. Mis teeb sinu jaoks muusika huvitavaks ja kuulamisväärseks ja kui õpetad muusikat kellelegi teisele, siis mida pead kõige olulisemaks? 

Vahel on ka lihtsalt nii, et mõni pala või laul vajab toimimiseks oma kohta ja oma publikut. Mulle meeldib väga kontsertidel käia – kaks suve tagasi lugesin kokku, et olin aasta jooksul käinud 120 kontserdil ehk olin kontserdikülastaja igal kolmandal päeval. Kontserdil köidavad mind eelkõige interpreedid ja vahetu esitus. Kui laval toimuv on veenev, siis ettekantav muusika on juba iseenesest huvitav ja kuulamisväärne. Ma hindan mis tahes muusikastiili ja esituse juures emotsionaalset väärtust ja siirust. Kui kuulates saan energiat, rahu, tuge, vastuseid või mis tahes hea tunde, siis paigutub see muusika kindlasti lahtrisse “see on midagi mulle”.  

Muusika õpetamise juures on minu suurimaks sooviks see, et õpilasel säiliks ja kasvaks huvi ning püsiks säde ja rõõm. Kindlasti ei tohi segamini ajada lapse küpsust ja võimekust. Üleüldises mõttes tahaksin õpetamise juures näha rohkem seda, et antaks aega ka neile, kellel ei pruugi kohe olla neid oskusi ja eeliseid, mida oodatakse. Mõnel on vedanud mitmete juhuste ja võimalustega ning tal on seetõttu edumaa. Sotsioloog Robert Merton on nimetanud eeliste kuhjumisel tekkinud edumaad Matteuse efektiks Uues Testamendis sisalduva kirjakoha järgi: “Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on.”  

 

Noore jazzitalendi auhinnaga selle aasta aprillis.FOTO SIIRI PADAR

 

Me elame kummalisel ajal ja keegi ei tea, milliseks kujuneb maailm, kui pandeemiakriis lõpeb, aga selge on see, et midagi on kapitaalselt muutumas nii meie ümber kui ka meis endis. On siit ka midagi õppida ja äkki siiski on hetke negatiivse kõrval kultuuri- ja muusikavaldkonnas midagi positiivset?

Aga positiivne on ju see, millega soovitatakse inimestel tegeleda praegusel kriisiajal, et mitte kaotada meeleolu: lugege raamatuid, vaadake filme, kuulake muusikat! Kui meil poleks loomeinimesi, kes nende aladega tegeleks, kust siis seda võtta? Loodan, et selline äkkpidurdus on pannud inimesed olukorda, kus saab rahulikult pühenduda mõnele ideele või projektile. Paljud on ilmselt jõudnud korrastada peale kappide ka oma mõtteid ning saanud teha iseendaga arenguvestluse ja tagasiside vooru. Ka praegusel ajal peab jääma alles julgus unistada! 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload