_page-0001.jpg)
Dramamama liikmed on laulja Mikk Tammepõld, bassist Viljar Norman, trummar Ott Adamson ja kitarrist Laur Joamets, kes võitnud Grammy alt.country staari Sturgill Simpsoni bändi liikmena ning osaleb praegu ansamblis Drivin’ N’ Cryin’. 2008. aastal loodud Dramamama tegevust iseloomustab pikk punktiir, eelkõige põhjusel, et Joamets elab aastast 2013 USA-s ja satub Eestisse harva. Album “Uphill Battle” on salvestatud 2018. aastal Nashville’is, kvarteti varasemas diskograafias on veel plaadid “Dramamama” (2009) ja “VIP” (2012).
Sahtel-lahter, kuhu Dramamama paigutada, oli ja on eelkõige southern rock, stiil, kus on parasjagu palju bluusi stilistikat ja vanakooli hard rock’i võtteid, siin-seal ka paar sõrmkübaratäit grungelikku rajusust. See muusika ei otsi uuendusi, vaid pigem hoiab kinni traditsioonidest, mis said alguse juba 1970. aastatel ning on toiminud tänaseni USA rockmuusika (konservatiivset) keset tähistava “punase niidina”.
Mikk Tammepõld on karismaga rockilaulja ja bänd teeb väga tõhusat koostööd, eelkõige tänu Laur Joametsa esmaklassilisele kitarrimängule. Lood on hoogsad ja energilised, suurte dünaamiliste tõusudega (parimad näited kuumast “küttest” on vast plaadi nimilugu “Uphill Battle”, “Different Timings” ja “Jaded”), veidi leebemat laadi on lõpulugu “Come Along with Me” ja “If Only the Night”, mis algab mid-tempo-ballaadina, kujuneb kitarrisoolo kõlades staadionirockilikuks “välgumihklilauluks” ja kasvatab lõpus veelgi kõlamassiivi. (Muide, seda lugu kuulates tuli meelde ilus ballaad ansambli debüütplaadilt – “Words that Must Be Said”, siinse kajastuse kirjutamise hetkel vaid 25 vaatamist Youtube’is ...) Albumil on kaheksa laulu, kõik bändiliikmete omalooming. Ausa, ajatu rockmuusika austaja leiab siit palju, mida nautida.