Kes teeb, see jõuab. Intervjuu Alo Põldmäega

Alo Põldmäe fanaatilisest tööst Eesti klavereid otsides, leides ja vaatamiseks välja pannes on ilmselt kuulnud iga vähegi kultuurieluga kursis olev inimene, aga olen märganud, et sellest teavad needki, kes tegevad hoopis muus valdkonnas. Ent sära silmis käib ta igal pool ning pulbitseb energiast ja ideedest, kui temaga kusagil kokku trehvad ja kasvõi mõne sõna vahetad. Helilooja-Alo on samuti vormis ja ideedest tulvil. Selle üks eriti õnnelik õis puhkes soodsate asjaolude kokkulangemisel ja Emajõe ööbikute kaasabil möödunud suvel Tartus.

Lubatagu siinkohal ka üks isiklik emotsionaalne mälestus. Alo looming on mind korra täiesti tummaks löönud. Nimelt oli veel konservatooriumis õppides Merike Vaitmaa muusikakriitika aines tarvis ükskord midagi kirjutada Põldmäe balletist “Merineitsi”. Kogu see sädelev ilu ja helisev maailm (ning Tukla võrratus keeles novell veel takkapihta) lõi algajal kirjaneitsil suu lukku ja sõrmed sahtli vahele. Niisuguse fantaasiaküllase kõlapillerkaari iseloomustamiseks lihtsalt ei leidunud sõnu. (Õppejõud õnneks andestas selle küündimatuse, kuna ühte ja teist oli talle selleks ajaks ikka üle antud.) Kui hakkas sugenema plaan teha Alost kaanelugu, olin muidugi kohe käsi. Oodatud jutuajamine jäi siiski kahjuks ära ning intervjuu valmis olukorrast tulenevalt kirju vahetades.

Alo Luunja mõisas oma klaverikoguga. FOTO SCANPIX
Alo Põldmäe. Luunja mõisas oma klaverikoguga. FOTO SCANPIX

Kuidas ootamatu karantiin sinu igapäevast elu on mõjutanud?

Kõigepealt mõjutas eriolukord minu asukohta – sõitsin Tartust ära “maapakku” oma suvekodusse, mis asub Lääne-Virumaal Kadrinas. Võtsin kuulda valitsuse soovitust, et kellel vähegi võimalik, viibigu sel keerulisel ajal maal. Maal puutub inimestega vähem kokku ja saab palju olla aias ja looduses. Minul see võimalus on, sest tööl ma ei käi juba kolmandat aastat, elan üksi ja olen “vabakutseline” pensionär.

Tänavune varane kevad võimaldab juba päris palju tegeleda aiatööga. Looduses viibin siin peaaegu iga päev mitu tundi ja minu füüsiliselt küllaltki rasked rännakud kulgevad Kadrina külje all asuvates Neeruti mägedes, mida ka Kalevipoja künnivagudeks hüütakse. See sepikukujuliste järsunõlvaliste oosidega väga lainetav maastik pakub palju erakordset. Metsikut ürgmetsa meenutavates tihnikutes leidub palju omapärase kujuga puid. Siit leidsingi endale 13 aastat tagasi puudepildistamise hobi. Tänaseks on Neeruti puude fotodest saanud kuus erinevat näitust, millest populaarsem on olnud “Neeruti muusikalised puud”. Fotonäitused on väljas olnud enam kui sajas kohas, neist kaugemad paigad Kopenhaagen ja St Peterburg.

Mõnedki pooleliolevad asjad – helitööd ja kirjatükid – saan samuti ära teha siinsamas Kadrinas. Loomulikult on asendamatuks abiliseks arvuti. Heliloomingut olen harjunud tegema klaveri juures. Sellega ka probleemi ei ole, sest siinses elamises on mul igasuguseid klavereid alates tahvelklaverist, pianiinodest ja lõpetades otsekeelestusega tiibklaveritega. Komponeerimiseks kasutan oma vana head sõpra, 1927. aastal Tallinnas valmistatud eesti pianiinot “K. Saar”, mille ostsin 1975. aastal tunnustatud klaverimeistri Artur Kurmeti soovitusel.

Kadrina häärberi tüüpi maja ehitati 1912. aastal ja selle ostis endale I maailmasõja ajal minu emapoolne vanaisa Aleksander Krimm, kes oli Undla vallakirjutaja ja tegutses osanikuna “Viru” tärklisevabrikus. Ta on andnud suure panuse kohalikku ühis- ja kultuuritegevusse. Vanaisa algatusel ja eestvedamisel valmis 1930. aastal Kadrina rahvamaja – tänase päevani üks esinduslikumaid rahvamaju kogu Eestis. A. Krimmi kunagist elukohta märgib majal asetsev mälestustahvel, mille valmistamise initsiaator oli Neeruti selts. Mälestustahvel on majal ka isale-emale – kirjandusteadlastele Rudolf Põldmäele ja Aino Undla-Põldmäele, kes aastakümnete jooksul veetsid siin oma suved.

Oled pärit kultuurilooliselt väga põnevast perest. Kuidas isa-ema igapäevatöö teid omal ajal mõjutas, kui te õe ja vennaga alles kasvasite? Palju te sellest taipasite, millega nad tegelesid? Kuidas sa oma last oled kasvatanud ja kuidas see on mõjunud?

Eesti kultuuriloo uurimisega said isa ja ema taas tegelema hakata pärast Siberist koju saamist, kuhu olime küüditatud 1949. aastal. Siberis oli kirjandusteadlasest isa algul ametis inglise keele õpetajana, siis pioneeride majas nukuteatriringi ja küüditatud eestlastest rahvatantsutrupi juhina. Kirjandusteadlasest emale oli Siberis suureks abiks Tartu kõrgemast muusikakoolist saadud muusikaharidus (ema õppis laulmist) ja ta sai raske põllutöö asemel tegutseda muusikaõpetajana lastekodus. Pärast asumiselt Tartusse tagasi jõudmist seostus vanemate töö kirjandusmuuseumis ärkamisaja tegelaste tegevuse uurimisega. Vend Jaaku mõjutasid isa ja ema uurimused otseselt, temast sai samuti filoloog ja spetsialist eesti luuleteooria alal. Minu muusikuks saamise juures oli otsustav roll emal, sest tema nägi juba Siberi aastail, et mul on muusikasoont. Kuid seal polnud võimalik muusikat õppida ja kohe kui olime kodumaal tagasi, sain eraviisiliselt hakata käima klaveritundides suurte kogemustega pedagoogi Aleksandra Sarve juures, kes oli siis Tartu muusikakooli direktor.

Isa ja ema omavahelised, vahel päris ägedaks minevad kirjanduslikud arutelud keerlesid ikka Koidula, Jannseni, Hurda, Jakobsoni või Suburgi tegemiste ümber. Ema spetsialiseerus Koidulale ja Suburgile, isa Hurdale ja Jakobsonile. Kui hakkas lähenema I üldlaulupeo 100. aastapäev, keskendusid isa uurimused laulupeoraamatule (mis on tänini ainuke laulupeo põhjalik käsitlus) ja mõlema uurimisteemad ristusid väga tihedalt, nii et mitme aasta jooksul saime kõik – mina, õde Mare ja vend Jaak –, aimu laulupeo kui kultuuriloolise tähtsündmuse rollist.

Pool aastat enne Siberist äratulekut sündis meie perre õde Mare. Tema edasine elukäik käis algul minu jälgedes (ta lõpetas heliloojana Tallinna konservatooriumi), edasi õppis Tartu ülikoolis ajakirjandust ja põhitegevus möödus muusikateadlasena. Mare oli Eesti muusika infokeskuse alusepanija ja selle esimene direktor.

Minu tütre Heleni elukutsevalik läks päris loomulikku rada mööda ja valiku kujundas meie kodus valitsenud muusikaline õhustik. Ka Heleni ema, minu teatriloolasest eksabikaasa Mall Põldmäe on suhtunud muusikasse suure austusega ja nii järgnesid Heleni klaveriõpingud Tallinna muusikakeskkoolis ja hiljem kahe USA ülikooli muusikaosakonnas. Praegu töötab Helen rahvusraamatukogu muusikaosakonnas, klaverimänguoskust rakendab Tallinna muusikakeskkoolis ja mitme Tallinna koori juures.

Põldmäede pere 1957. aastal Elvas, vasakult: Alo, ema Aino, vend Jaak, isa Rudolf, õde Mare.
Põldmäede pere 1957. aastal Elvas, vasakult: Alo, ema Aino, vend Jaak, isa Rudolf, õde Mare.

Sinu viimane töökoht oli vist Elleri kool, kui ma ei eksi, olid seal heliloomingu õpetaja. Oled seda tööd teinud aastakümneid. Kuidas heliloomingu õpetamine ikkagi käib, mida te seal tunnis teete?

Heliloomingu õpetaja olin kokku 34 aastat, neist viimased kaheksa Elleri muusikakoolis, kohas, kus minu õpetaja Heino Eller oli heliloomingu õppejõud Eesti vabariigi ajal, aastail 1920–1940. See amet on mulle palju pakkunud. Kuna keskastme muusikakoolides on kompositsiooni eriala suhteliselt uus nähtus, siis pidi mitmeid asju õpetamismetoodika osas ise leiutama. See oli tõeline loominguline tegevus. Iga õpilase loovusaste on ju erinev, seepärast oli oluline igale õpilasele läheneda temale sobiva nurga alt. See tegi iga tunni originaalseks ja andis ruumi fantaasialennule. Mõnegi õpilasega olid tunnid nii huvitavad, et hakkasin mõnestki asjast rohkem huvituma või isegi paremini aru saama.

Tunni põhiline sisu on olnud õpilase loodud uue pala analüüs ja võimalikud paremad lahendused. Kuid lahenduste variante on ju piiramatu arv. Paljud õpilased toovad tundi uued teosed arvutisse sisestatult ja nii käibki nende analüüs ja läbikuulamine arvuti vahendusel. Oma aja on tundides võtnud nende pillide tutvustused, millisele õpilane parajasti muusikat kirjutama hakkab. Aega olen jätnud sellekski, et õpilastega rääkida muusikasündmustest, nende hobidest, eluprobleemidestki.

Kas hoiad oma õpilaste tegemistel ka hiljem silma peal? Kes on sinu juures õppinud?

Kõikidel õpilastel ei ole jõudnud silma peal hoida, sest neid on olnud erinevates koolides – Tallinna muusikakeskkoolis, Otsa, Elleri, Nõmme ja Saku muusikakoolis – ligi sada. Varasema aja õpilastest olen rohkem kursis Tõnu Kõrvitsa, Helena Tulve, Pärt Uusbergi, Kristjan Kõrveri, Aare Kruusimäe, Liis Viira ja Astra Susi loominguga. Elleri muusikakooli õpilaste tegemistega olen saanud rohkem kursis olla väikese ajaühiku möödumise tõttu. Neist mitmed olid ja on jätkuvalt huvitavad isiksused – Gerta Raidma, Marta-Liisa Talvet, Kaisa Kuslapuu, Johannes Vallikivi, mitmed on silma paistnud lisaks heliloomingule ka mõnel teisel alal, näiteks Anni Avi meedikuna, Karl Joosep Pihel semiootikuna, Liisa Hõbepappel (Hõbe) muusikaajakirjanikuna, Algis Pauljukaitis aktiivse pianisti ja helirežissöörina Eesti Raadios.

Kas õpetajatöö on kuidagi kandunud ka heliloomingusse või seda kuidagi mõjutanud?

Heliloominguga tegelemisele on kindlat mõjutust andnud noortega suhtlemisest saadav energia, nende avaliolek avastusteks, enesestmõistetav lähenemine heliloomingu uuendustesse. Õpilased ja nendega suhtlemine on hoidnud vaimu erksana. Mõneltki õpilaselt olen saanud ülevaate noortele enim huvi pakkuvatest heliloojatest, nende lemmikutest, kellest on eeskuju võetud. Lisaks tavapärasele klassitöö raames helitööde läbivaatamisele olen oluliseks pidanud, et noored tooksid tundi ka omal algatusel kirjutatud teoseid ja et nad oleksid aktiivsed oma uue loomingu esitamiste osas, suhtleksid interpreetidega. Rida aastaid olin Eesti muusika päevade raames noorte heliloojate kontserdi korraldaja. Seal said publiku ees ettekande kõikide keskastme muusikakoolide aktiivsemate noorheliloojate uudisteosed.

Õpetajatöö ja heliloomingu põimumisest annab omapärasel moel pildi minu kutsumine resideerivaks heliloojaks Lasnamäe muusikakooli 2017/18. õppeaastal. Selline resident-helilooja statuut muusikakoolis oli Eestis esmakordne ja kujunes päris põnevaks. Olin üheaegselt nii helilooja kui pedagoog. Mõnel puhul ka enese harija, näiteks akordioni- või eufooniumipala kirjutamisel. Kokku telliti minult üheksa helitööd ja just sellistele pillidele ning koosseisudele, millistele on vähem repertuaari. Lood kirjutasin konkreetsetele esinejatele ja käisin õpilastega koos tundides, uurisin nende mängumaneeri, võimekust, küsisin, millise temaatikaga või karakteriga pala keegi sooviks. Tutvustasin pooleliolevaid lugusid õpilaste tundides ja arutasime koos õpetajatega lugude raskusastet, vastava pilli mänguvõimalusi jm. See oli noortele mõeldud loomingu tõeline laboratoorium ja värske loominguline elamus! Kogu ettevõtmine tipnes autorikontserdiga Lasnamäe muusikakoolis, kus õpilaste esituses kõlasid esiettekandes residentuuri ajal kirjutatud helitööd. Olen Lasnamäe muusikakoolile sellise võimaluse eest väga tänulik ning eriline tänu direktor Erika Jefimovale ning õpetajatele Sirje Mõttusele ja Tiina Vurmale.

Kunas ja kuidas tekkis idee asutada klaverimuuseum? Mis seisus see praegu on?

Idee klaverimuuseumi asutamiseks tekkis 2004. aastal, kui olin stipendiaadina Saksamaal. Lübecki keskraamatukogus tutvusin 2000. aastal ilmunud saksa klaverileksikoniga, kus oli andmeid maailma ligi 12 000 klaverimargi kohta. Meie au ja uhkuse, “Estonia” tiibklaveri valmistamise kohaks oli seal märgitud “Moskau–Russland”! Siit saingi algtõuke klaverimuuseumi loomiseks. Võib öelda, et muuseum sai loodud kiusu pärast ja soovisin selle kaudu tõestada ja teadvustada võimalikult suurelt, et Eesti on väljapaistev klaveriehituse maa, kus lisaks “Estonia” tiibklaverile on 240 aasta jooksul valmistatud (tänase seisuga) 93 erineva nimetusega klaverimudelit.

Eesti rahvuslik klaverimuuseum sai juriidilise kinnituse 2005. aastal ja seni on muuseum tegelnud põhiliselt eksponaatide muretsemise ja klaverinäituste korraldamisega. Helme mõisa plaanitud püsiekspositsiooni pole õnnestunud avada, küll aga saime avada 2013. aastal Tartumaal Ernst Hiisi sünnikohas Luunjas klaverimuuseumi Hiisi-nimelise filiaali.

Praegune seis on selline, et Lõuna-Eesti ühte renoveeritavasse mõisa on suur lootus saada klaverimuuseumile uus pidepunkt (mõisa nime ei avalikusta enne, kui juriidilised asjad on joones). Loodetavasti saame välja praegusest patiseisust, mis on tekkinud seetõttu, et Helme mõisahoone renoveerimiseks EAS-i kaudu taotletud raha ei eraldatud ja et hiljutise haldusreformi käigus liideti neli valda ning uue, ühendatud Tõrva valla huviorbiiti klaverimuuseum enam ei kuulu. Klaverimuuseumi ühe asutaja ja muuseumi juhatuse liikmena koostangi praegu “maapaos” uut klaverite ekspositsiooni kava.

Sinu klaverinäituste väga värvikas osa on olnud klaverite leidmisega seotud seigad, samuti pilli enda lugu, tema seisundit puudutavad küsimused jne. Kas sellest tööst ja ei ole plaanis raamatut kokku panna, et väärtuslik materjal kaotsi ei läheks?

Tõepoolest, klaverite otsimise ja põnevate eksemplaride leidmisega seostub mitmeid haruldasi lugusid, mis vääriksid kirjapanemist. Klaverilugude lühikokkuvõtted kannan küll klaverite andmepanka, kus tänase seisuga on andmeid ligi 1000 klaveri kohta.

Klaverite leidmisi ma võrdlen arheoloogi tööga – kus aga labida maasse lööd, seal võib midagi leida. Kõik sõltub enda aktiivsusest ja ka konkreetsest vajadusest või isegi soovist midagi põnevat leida. Aastas kahe-kolme senitundmatu eesti klaveri leidmine on kujunenud päris tavaliseks nähtuseks. Mõnikord on klaveritega kohtumine seotud parajate üllatuste või isegi ehmatustega. Nii juhtus tiibklaveriga “Hermann Koch”, kui selgus, et sellel on mehhanism tagurpidi – keeled kõlalaua all, mitte kõlalaua kohal nagu tavaliselt. Tuli välja, et see on eksperimentaaleksemplar, et katsetada kõla liikumist, sest heli põrkub kõigepealt vastu põrandat ja alles siis lakke.

Või XVIII sajandi lõpust pärineva tundmatu meistri haamerklaveri leidmine Räpina lähedal asuvast talust. Pikk, puuraami ja nelja jalaga tiibklaver oli nii kerge, et tõstsime selle kaubikusse kahe mehega – autojuht ja mina!

Omaette maailma kujutavad endast nn nimelised klaverid. Muuseumil on näiteks: renoveeritud tiibklaver “J. Becker”, mis kuulunud Tartu ülikooli rektorile, peapiiskop Johan Kõpule (annetaja Mari Kõpp); vene tsaaride Aleksander II ja Nikolai I eestlasest ihuarstile Philipp Karelli perele ja hiljem teatrikunstnik Mari-Liis Külale kuulunud tiibklaver “Bechstein”; Artur Kurmeti käsitsi valmistatud portatiivne klaver-klavessiin (Maire Kurmeti annetus); helilooja Eduard Ojale ja hiljem Arbo Valdmale kuulunud eesti tahvelklaver “Hasse”; Ernst Hiisi Peterburis ca 1910. aastal valmistatud pianiino “Ihse”, mis on kuulunud Aurora ja Johannes Semperile ning nende pianistist tütrele Lilian Semperile (perekond Kiviste annetus) jpm. Ka deponeeritud klaverite hulgas on haruldusi: 1855 Tartus valmistatud tiibklaver “O. D. Wenzel”; kaunis ampiirstiilis tiibklaver “Bechstein”, mille omanik oli akadeemik Harald Keres; tiibklaver “Stehling”, mis oli Rudolf Tobiase pill ja millel ta lõi oma suurteose, oratooriumi “Joonase lähetamine”.

Kuidas näiteks Karelli klaver siis Eestisse jõudis, või kuidas sai Oja klaver Valdma valdusse? Missugune on omale kõige huvitavam või armsam leid?

Saksa tiibklaver “J. Bechstein” kuulus 1880. aastail Philipp Karelli perele Peterburis. Kuna Mari-Liis Küla pärineb Karellide suguvõsast, siis tema vanemad said Eesti vabariigi algaastail toimetada klaveri Tallinnasse ja pill oli kuni viimase ajani M.-L. Küla omand. Klaveri annetas klaverimuuseumile tema poeg Ivar Ojalo.

Tartu klaverimeistri Friedrich Wilhelm Hasse ca 1840. aastail valmistatud tahvelklaveri müüs Eduard Oja 1930. aastate keskel Arved Valdmale, pianist Arbo Valdma isale. Klaver oli Pärnus Arbo harjutuspilliks aastani 1958, kuni tema õppima asumiseni Tallinnasse. Aastast 1972 on A. Valdma elanud välismaal, viimastel aastakümnetel Saksamaal ning töötanud klaveriprofessorina Kölnis, klaver jäi aga Eestisse. Neli aastat tagasi otsustas Arbo Valdma annetada selle klaverimuuseumile.

Oma klaverileidudest huvitavaimaks pean Ernst Hiisi 1934. aastal valmistatud pianiinot “J. Becker”. Sellise Peterburi kuulsa klaverifirma nime kasutamine oma klaverite juures onüks põnevamaid saladusi (või ärilisi trikke), mis eesti klaveriehituses kasutatud.Minu üks lemmikpille on pianiino “A. Öeberg”, mis on valmistatud Tallinnas ca 1923. aastal.Meistriks Aleksander Öeberg junior, kes valmistas klavereid kuni 1917. aastani Moskvas. Taoli oma isa, Tallinnas sündinud ja Venemaal klavereid valmistanud Aleksander Öebergsenior’i mantlipärija. Kuna nõukogude võim lõpetas eraklaveritootmised, tuli A. Öebergjunior äsja väljakuulutatud Eesti vabariiki ja asutas siin taas oma klaveritööstuse. Pianiinoannetas muuseumile Pärnus tegutsev klaverimeister Paul Jõgi.

Minu üks lemmikpille on pianiino “A. Öeberg”, mis on valmistatud Tallinnas ca 1923. aastal. Meistriks Aleksander Öeberg junior, kes valmistas klavereid kuni 1917. aastani Moskvas. Ta oli oma isa, Tallinnas sündinud ja Venemaal klavereid valmistanud Aleksander Öeberg senior’i mantlipärija. Kuna nõukogude võim lõpetas eraklaveritootmised, tuli A. Öeberg junior äsja väljakuulutatud Eesti vabariiki ja asutas siin taas oma klaveritööstuse. Pianiino annetas muuseumile Pärnus tegutsev klaverimeister Paul Jõgi.

Kust sai alguse huvi Ludvig Juhti vastu? Oled temast palju kirjutanud ja kuuldavasti hakkab nüüd trükki minema lausa raamat.

See on olnud minu kui muusikaloolase suurim töö, mis sai alguse tänu kauaaegsele töötamisele Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Raamat “Kalevipoeg kontrabassiga” käsitleb kuulsa eesti kontrabassikunstniku Ludvig Juhti (1894–1957) elu- ja loominguteed. Mul vedas, et enne Kadrinasse tulekut jõudsin Tallinnas kohtuda raamatu toimetaja, muusikateadlase Aare Tooliga. Nüüd saame koos arvuti teel raamatu finišisse viia.

Siberis oldud ajal polnud mul võimalik muusikaõpinguid alustada ja nii olin kaotanud mitu aastat. Et aega tasa teha ja mind innustada, seadis ema eeskujuks kahte Ludvigit – Ludwig van Beethovenit ja Ludvig Juhti. Beethovenist teadsin juba varem, aga Juhtist polnud aimugi.

Juhti tõi ema eeskujuks kui eriliste sihiseadmistega muusikut, kes saavutas kontrabassiga maailmataseme tänu visale tööle ja järjekindlusele. Ema mälestused Juhtist pärinesid õpinguajast Tartu kõrgemas muusikakoolis ja 1935. aasta kontserdist Vanemuises. Juht oli aasta varem asunud elama USA-sse ja külastas suvise puhkuse ajal kodumaad.

Sattusin tööle muuseumisse ajal, kui oli tulemas L. Juhti 100. sünniaastapäev. Minu peale jäi Juhti helitööde kontserdi korraldamine. Sellega seoses võtsin ühendust paljude väliseesti muusikute ja kultuurisfääri töötajatega, kelle kaudu hakkas muuseumisse kogunema väärtuslikku materjali maailmas palju laineid löönud eesti muusikust, kelle elutööst ei teatud Eestis kuigi palju, sest nõukogude režiim võrdsustas väliseestlasi kodumaa reetjatega. Pärast seda, kui USA-st Eestisse elama asunud Aino Järvesoo annetas muuseumile L. Juhti enda koostatud kaks suurt, ligi 1000-leheküljelist albumit, scrape-book’i, kus oli arvukalt kontserdikavu, arvustusi ja fotosid, sündiski otsus, et Juhtist pean kirjutama elulooraamatu. Tulevasele raamatule jõudsin 1996. aastal tellida sissejuhatava kaaskirja Juhti sõbralt ja võitluskaaslaselt, Eesti peakonsulilt saadiku ülesannetes USA-s Ernst Jaaksonilt (Jaakson suri 1998).

Möödunud juubelilaulupeo liginedes avaldasid peamiselt Tartu Postimehes, aga ka mujal üle tosina põneva kultuuriloolise artikli laulupidude traditsiooni tekkest ja kujunemisest – kokku lausa mahukas uurimus. Kuidas selle teemani jõudsid? Missugused teemad eesti kultuuriloos veel eriliselt köidavad ja kas millestki oleks veel mõeldav samas mahus kirjutada?

Laulupeo teema on huvi pakkunud mulle aastakümneid. Esimesed mõjutused sain isalt, eriti tema raamatu “I Eesti üldlaulupidu” ilmumise järel 1969. aastal. Muusikamuuseumis töötades huvi süvenes ja nüüd, laulupeo 150. tähtpäevaga seotult tuli see selgemalt pinnale nii artiklite kui ooperi näol.

Köitvaid teemasid uurimusteks on eesti kultuuriloos palju. Mulle on praegu lähedasem meie klaveriehitus ja sellega seonduv. Hea võimalus tähtsustada seda teemat on aastal 2022, kui on meie klaveriehituse grand old man’i Ernst Hiisi 150. sünniaastapäev.

Millised tegevusi on sinu igapäevane elu viimastel aastatel veel sisaldanud?

Minu senine Tartu viimaste aastate igapäevaelu on kulgenud üsna aktiivselt heliloomingu ja reisimise lainel. Viimase aja loomingus on rõhk olnud klaverimuusikal, eriti seotuna Tartu huvitavamate objektide ja Eesti maastikega. Kümneosaline klaveritsükkel “Tartu pildid” ilmus 2019. a lõpus ka trükisena kirjastuses SP Muusika. Klaveritsüklist “Eesti maastikud” on seni valminud kaheksa osa, neist kolm viimast (“Suure-Taevaskoja kajad”, “Hüpassaare rabas” ja “Ööbikuorg”) valmisid jaapani pianisti Yuko Yoshioka tellimusel ja olid esiettekandel Tokios 13. juulil 2018 Eesti vabariigi 100. aastapäeva tähistaval pidulikul eesti muusika kontserdil.

Peaaegu aasta kulus kammerooperi “Emajõe ööbikud” komponeerimisele ja oli suur rõõm selle väljatoomisel töötada koos Tartu Uue Teatri ja lavastaja Ivar Põlluga.

Stseen Alo ooperist “Emajõe ööbikud” FOTO GABRIELA LIIVAMÄGI
Stseen Alo ooperist “Emajõe ööbikud”. FOTO GABRIELA LIIVAMÄGI

Saite lavastaja Ivar Põlluga selle ooperi eest – igati ärateenitult – ka auhinna. Räägi palun sellest tööst. Ja kuidas on käinud sinu teiste lavateoste käsi?

Jah, saime Ivar Põlluga Eesti rahvuskultuuri fondi Siim ja Kristi Kallase allfondi stipendiumi, millega tunnustatakse lavateoseid, mis tähtsustavad eesti kultuurisündmusi või eesti kultuuri olulisi tegelasi.

Laulupeoteemalise ooperi sünd on mõtteliselt seotud minu ema ja Gustav Ernesaksa ning ilmselt Vanemuise teatri koostöös algatatud laulupeo-ooperiga, mille kavandamist alustati ca 1965. aastal ja see pidi seostuma läheneva I üldlaulupeo 100. aastapäevaga 1969. aastal. Ema ülesandeks jäi kirjutada libreto. Töö algas, aga jäi pooleli. Üheks põhjuseks oli tõenäoliselt erinevad arusaamad laulupeoloo kontseptsioonist. Ooperit lõpetava ja üldistava lõpuaaria pidi esitama Carl Robert Jakobson. Tänasel päeval teame, et I laulupeo peakorraldus oli Jannseni ja Koidula õlgadel. Jakobson oli laulupeoga hoopiski opositsioonis ja tegi kõik selleks, et pidu ära jääks. Nõukogude ideoloogia seisukohalt pidi aga Jakobsoni roll igal juhul juhtiv olema. Küllap sellised ideoloogilised momendid said töö lõpetamata jäämise juures otsustavaks (need täpsustatud andmed tööst libretoga ilmnesid siin “maapaos” suvekodu raamatukogu korrastades, leidsin need just neil päevil ühest ema päevikust).

Kui lähenes I üldlaulupeo 150 aasta juubel, tuli eredalt meelde ema ja Ernesaksa kunagi alustatud töö. Otsustasingi selle teema taas käsile võtta. Toredasti haakusid libretistidena Leelo Tungal ja Rein Veidemann. Pakkusin ooperit Vanemuisele, aga kuna teatri plaan oli kaugele ette ära seatud, laulupeo juubel aga peagi ukse ees, siis sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui Tartu Uuelt Teatrilt tuli kiri, et ooper on võetud tööplaani ja peab välja tulema enne Tartu laulupidu. Nii läkski.

Algas kibekiire komponeerimine. Tore koostöö oli Tartu Noortekooriga ja selle dirigendi Markus Leppojaga, kes oli kogu etenduse dirigent ja kunstiline juht. Algusest peale mõtlesin Lydia Koidulaks Maria Listrat, kes võttis seda osatäitmist eriliselt sooja südamega ja tegi imetoreda rolli. Laulma sai pandud kõik olulisemad I laulupeoga seotud tegelased: Jannsen ja tema pere, Kunileid, Hurt, Wirkhaus, Jakobson ...

Olen ooperilainel jätkuvaltki ning mõtted ja kavandivariandid keerlevad praegu mitme süžeevaliku vahel.

Lisaks “Emajõe ööbikutele” olen varem loonud veel kolm kammerooperit. Neist on mõndagi meenutada. Näiteks “Raeooperi” lavastas Estonias Arne Mikk ja libreto kirjutas Jaan Kross. Ooper lavastati Tallinna raekojas, seal, kus selle keskaegne tegevus toimuski. Tükk käis ka ringreisil mööda Eestit ja seda mängiti mitmes vanas raekojas, näiteks Tartus ja Kuressaares.