Kes teeb, see jõuab. Intervjuu Alo Põldmäega

Alo Põldmäe fanaatilisest tööst Eesti klavereid otsides, leides ja vaatamiseks välja pannes on ilmselt kuulnud iga vähegi kultuurieluga kursis olev inimene, aga olen märganud, et sellest teavad needki, kes tegevad hoopis muus valdkonnas. Ent sära silmis käib ta igal pool ning pulbitseb energiast ja ideedest, kui temaga kusagil kokku trehvad ja kasvõi mõne sõna vahetad. Helilooja-Alo on samuti vormis ja ideedest tulvil. Selle üks eriti õnnelik õis puhkes soodsate asjaolude kokkulangemisel ja Emajõe ööbikute kaasabil möödunud suvel Tartus.

Lubatagu siinkohal ka üks isiklik emotsionaalne mälestus. Alo looming on mind korra täiesti tummaks löönud. Nimelt oli veel konservatooriumis õppides Merike Vaitmaa muusikakriitika aines tarvis ükskord midagi kirjutada Põldmäe balletist “Merineitsi”. Kogu see sädelev ilu ja helisev maailm (ning Tukla võrratus keeles novell veel takkapihta) lõi algajal kirjaneitsil suu lukku ja sõrmed sahtli vahele. Niisuguse fantaasiaküllase kõlapillerkaari iseloomustamiseks lihtsalt ei leidunud sõnu. (Õppejõud õnneks andestas selle küündimatuse, kuna ühte ja teist oli talle selleks ajaks ikka üle antud.) Kui hakkas sugenema plaan teha Alost kaanelugu, olin muidugi kohe käsi. Oodatud jutuajamine jäi siiski kahjuks ära ning intervjuu valmis olukorrast tulenevalt kirju vahetades.

Alo Luunja mõisas oma klaverikoguga. FOTO SCANPIX
Alo Põldmäe. Luunja mõisas oma klaverikoguga. FOTO SCANPIX

Kuidas ootamatu karantiin sinu igapäevast elu on mõjutanud?

Kõigepealt mõjutas eriolukord minu asukohta – sõitsin Tartust ära “maapakku” oma suvekodusse, mis asub Lääne-Virumaal Kadrinas. Võtsin kuulda valitsuse soovitust, et kellel vähegi võimalik, viibigu sel keerulisel ajal maal. Maal puutub inimestega vähem kokku ja saab palju olla aias ja looduses. Minul see võimalus on, sest tööl ma ei käi juba kolmandat aastat, elan üksi ja olen “vabakutseline” pensionär.

Tänavune varane kevad võimaldab juba päris palju tegeleda aiatööga. Looduses viibin siin peaaegu iga päev mitu tundi ja minu füüsiliselt küllaltki rasked rännakud kulgevad Kadrina külje all asuvates Neeruti mägedes, mida ka Kalevipoja künnivagudeks hüütakse. See sepikukujuliste järsunõlvaliste oosidega väga lainetav maastik pakub palju erakordset. Metsikut ürgmetsa meenutavates tihnikutes leidub palju omapärase kujuga puid. Siit leidsingi endale 13 aastat tagasi puudepildistamise hobi. Tänaseks on Neeruti puude fotodest saanud kuus erinevat näitust, millest populaarsem on olnud “Neeruti muusikalised puud”. Fotonäitused on väljas olnud enam kui sajas kohas, neist kaugemad paigad Kopenhaagen ja St Peterburg.

Mõnedki pooleliolevad asjad – helitööd ja kirjatükid – saan samuti ära teha siinsamas Kadrinas. Loomulikult on asendamatuks abiliseks arvuti. Heliloomingut olen harjunud tegema klaveri juures. Sellega ka probleemi ei ole, sest siinses elamises on mul igasuguseid klavereid alates tahvelklaverist, pianiinodest ja lõpetades otsekeelestusega tiibklaveritega. Komponeerimiseks kasutan oma vana head sõpra, 1927. aastal Tallinnas valmistatud eesti pianiinot “K. Saar”, mille ostsin 1975. aastal tunnustatud klaverimeistri Artur Kurmeti soovitusel.

Kadrina häärberi tüüpi maja ehitati 1912. aastal ja selle ostis endale I maailmasõja ajal minu emapoolne vanaisa Aleksander Krimm, kes oli Undla vallakirjutaja ja tegutses osanikuna “Viru” tärklisevabrikus. Ta on andnud suure panuse kohalikku ühis- ja kultuuritegevusse. Vanaisa algatusel ja eestvedamisel valmis 1930. aastal Kadrina rahvamaja – tänase päevani üks esinduslikumaid rahvamaju kogu Eestis. A. Krimmi kunagist elukohta märgib majal asetsev mälestustahvel, mille valmistamise initsiaator oli Neeruti selts. Mälestustahvel on majal ka isale-emale – kirjandusteadlastele Rudolf Põldmäele ja Aino Undla-Põldmäele, kes aastakümnete jooksul veetsid siin oma suved.

Oled pärit kultuurilooliselt väga põnevast perest. Kuidas isa-ema igapäevatöö teid omal ajal mõjutas, kui te õe ja vennaga alles kasvasite? Palju te sellest taipasite, millega nad tegelesid? Kuidas sa oma last oled kasvatanud ja kuidas see on mõjunud?

Eesti kultuuriloo uurimisega said isa ja ema taas tegelema hakata pärast Siberist koju saamist, kuhu olime küüditatud 1949. aastal. Siberis oli kirjandusteadlasest isa algul ametis inglise keele õpetajana, siis pioneeride majas nukuteatriringi ja küüditatud eestlastest rahvatantsutrupi juhina. Kirjandusteadlasest emale oli Siberis suureks abiks Tartu kõrgemast muusikakoolist saadud muusikaharidus (ema õppis laulmist) ja ta sai raske põllutöö asemel tegutseda muusikaõpetajana lastekodus. Pärast asumiselt Tartusse tagasi jõudmist seostus vanemate töö kirjandusmuuseumis ärkamisaja tegelaste tegevuse uurimisega. Vend Jaaku mõjutasid isa ja ema uurimused otseselt, temast sai samuti filoloog ja spetsialist eesti luuleteooria alal. Minu muusikuks saamise juures oli otsustav roll emal, sest tema nägi juba Siberi aastail, et mul on muusikasoont. Kuid seal polnud võimalik muusikat õppida ja kohe kui olime kodumaal tagasi, sain eraviisiliselt hakata käima klaveritundides suurte kogemustega pedagoogi Aleksandra Sarve juures, kes oli siis Tartu muusikakooli direktor.

Isa ja ema omavahelised, vahel päris ägedaks minevad kirjanduslikud arutelud keerlesid ikka Koidula, Jannseni, Hurda, Jakobsoni või Suburgi tegemiste ümber. Ema spetsialiseerus Koidulale ja Suburgile, isa Hurdale ja Jakobsonile. Kui hakkas lähenema I üldlaulupeo 100. aastapäev, keskendusid isa uurimused laulupeoraamatule (mis on tänini ainuke laulupeo põhjalik käsitlus) ja mõlema uurimisteemad ristusid väga tihedalt, nii et mitme aasta jooksul saime kõik – mina, õde Mare ja vend Jaak –, aimu laulupeo kui kultuuriloolise tähtsündmuse rollist.

Pool aastat enne Siberist äratulekut sündis meie perre õde Mare. Tema edasine elukäik käis algul minu jälgedes (ta lõpetas heliloojana Tallinna konservatooriumi), edasi õppis Tartu ülikoolis ajakirjandust ja põhitegevus möödus muusikateadlasena. Mare oli Eesti muusika infokeskuse alusepanija ja selle esimene direktor.

Minu tütre Heleni elukutsevalik läks päris loomulikku rada mööda ja valiku kujundas meie kodus valitsenud muusikaline õhustik. Ka Heleni ema, minu teatriloolasest eksabikaasa Mall Põldmäe on suhtunud muusikasse suure austusega ja nii järgnesid Heleni klaveriõpingud Tallinna muusikakeskkoolis ja hiljem kahe USA ülikooli muusikaosakonnas. Praegu töötab Helen rahvusraamatukogu muusikaosakonnas, klaverimänguoskust rakendab Tallinna muusikakeskkoolis ja mitme Tallinna koori juures.

Põldmäede pere 1957. aastal Elvas, vasakult: Alo, ema Aino, vend Jaak, isa Rudolf, õde Mare.
Põldmäede pere 1957. aastal Elvas, vasakult: Alo, ema Aino, vend Jaak, isa Rudolf, õde Mare.

Sinu viimane töökoht oli vist Elleri kool, kui ma ei eksi, olid seal heliloomingu õpetaja. Oled seda tööd teinud aastakümneid. Kuidas heliloomingu õpetamine ikkagi käib, mida te seal tunnis teete?