_page-0001.jpg)
Sarja “Beethoven 250” kontsert 7. märtsil Kadrioru lossis: Triin Ruubel-Lilleberg (viiul), Theodor Sink (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver).
Olnud juba mitu korda alustanud selle arvustuse kirjutamist, jõudsin järjest selgemale äratundmisele, et maailmas toimuvat ei ole võimalik maha salata. Tol õhtul ei oleks ealeski osanud ette kujutada, et vaid loetud päevad hiljem igapäevane elu muutub ja eriti kardinaalselt sotsiaalne läbikäimine. On huvitav mõelda, et avalik kontserdielu sai alguse just selle helilooja eluajal, kelle sünnist möödumise 250. aastapäeva tähistamine oli kõikjal nii pidulikult plaanis. Tahtmatult kerkib küsimus, kas see esitajatele ja kuulajatele tähtis akt on nüüd pöördumatult minevik ... Siiski peab lootma, et see ilmselt millekski vajalik väljakutse annab piisava tõuke millegi seninägematu-kogematu sünniks. (Loomulikult jääb meile virtuaalsus, kuid selle “päriseks” tunnistamine võtab veel aega.) Vähemalt oli see reaalne meeldetuletus, et iga hetke tuleks (rohkem) väärtustada. Ja omamoodi on see olemuselt väga sarnane mõte ka esituskunstides toimuvale.
Kontserdisarja “Beethoven 250” üheks tõeliseks õnnestumiseks võib pidada pianist Lauri Väinmaa väga ülevaatlikke, kuid samas detailitäpseid sissejuhatusi iga teose eel. Erilisena jäi õhku seik, et kõikide kavas olnud teoste esiettekannetel mängis klaveripartiid helilooja isiklikult. Olles ise suurepärane pianist, kirjutas autor eelkõige enda pianistlikke võimeid silmas pidades. Osalt seetõttu, osalt ajaloolise situatsiooni tõttu – tema sonaatide nimes on klaver ju veel esikohal – näeb klaveripartii ette tohutus koguses noodimaterjali. Ainuüksi juba selle äramängimine on pianistile suur tunnustus, aga loomulikult kaasneb ka suurem vastutus.
Tagantjärele tunduski kõige nauditavam kontserdi avaloona kõlanud tšellosonaat g-moll op. 5 nr 2. Tšellist Theodor Sink, kes on vaieldamatult praeguse aja Eesti üks huvitavamaid interpreete, pakkus kuulajatele tabavalt kujundatud karaktereid ja laulvat tooni. Kindlasti oli oma osa ka Kärt Ruubeli suurepärasel ansamblimängul, sest selle teose esitamisel tänapäevaste instrumentidega on klaveril väga suur oht keelpilli üle mängida. Kuid kohati tundus, et tšello võinuks isegi vaiksemalt mängida.
Seejärel kõlanud viiulisonaat D-duur op. 12 nr 1 tundus ansamblilise tasakaalu mõttes isegi usutavam, kuid üldmuljes tekitas kõige rohkem küsimusi tempode valik. Võibolla mängisid siin rolli kuulamisharjumusest tingitud ootused, kuid järjest enam kasvas tunne, et aeglasemad tempod võidaksid natuke kiiremast esitusest ja vastupidi, kiirem muusika natuke aeglasemast. Viiuldaja Triin Ruubel-Lillebergi mäng pakkus kuulajale muu hulgas ilusat tooni, kuid jäi mingitel hetkedel võrreldes klaveripartii käredusega ehk isegi liiga lüüriliseks.
Kontserdi teises pooles kavas olnud klaveritrio B-duur op. 97 hüüdnimega “Ertshertsog” äratas juba enne kõlama hakkamist teatud ootusärevust. Puudub statistika, kuid tegemist on tõeliselt suursuguse meistriteosega, mis oma ulatuslikkuse tõttu ei kõla siinmail elavas ettekandes just liiga tihti. Esitust iseloomustas väga kiirete tempode valik, millest johtuvalt ei saanud (vähemalt selles akustikas) osad muusikalised pöörded nii suurt tähendust kui võinuks. Üha enam andis tunda, et klaver võinuks olla peendetailides briljantsem (mitte tugevam), kuid saali pill oligi liiga väike. Kindlasti oleks abi olnud ka täiesti avatud kaanest, sest paraku süvenes järjest mulje, et võrreldes klahvpilliga on keelpillid väga eredad. Samas jäi kõrva keelpillide suurepärane sulandumine. Seega ei tulekski kriitikat sõna-sõnalt võtta, kahtlemata oli tegu kõrgel tasemel interpreetidega ning jääb vaid loota, et mõnes teises kontekstis õnnestub esitust veelkord kuulata.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et vaatamata soliidsele vanusele paneb Beethoveni muusika tänu oma leidlikkusele endiselt vaimustuma.