• Mart Siimer, helilooja ja pedagoog

Jäi eluks ajaks meelde ja meeldib siiamaani. Eino Tamberg 90


Eino Tambergi peale mõeldes on mind tagantjärele hakanud huvitama küsimus, kuidas inimesed oma loomingut ja õpetajatööd ühendavad. Noorest peast tahaks loominguline inimene pigem ise lugusid-teoseid teha ja isegi vihje võimalikule tulevasele õpetamisele võib mõjuda kohatuna. Omaaegne harmooniaõpetaja Leo Semlek ütles meie rühmakesele, kuhu peale minu kuulusid veel Toivo Tulev, Mari Vihmand ja Tonio Tamra, et tulevikus hakkate kindlasti õpetama. Tol hetkel mõjus see äärmiselt mõttetu ja rumala arvamusena, kuid rumalad olime hoopis meie, sest pedagoogika juurde jõudsime kõik neljakesi, ja pigem vara kui hilja.

Tamberg oli tugev loovisiksus ja seda tüüpi õpetajad kalduvad andma üksikuid särtsakaid impulsse, mitte niivõrd ellu viima süstemaatilist õppeprogrammi. Sain Tambergi õpilaseks 1983, X klassi õpilasena. See juhtus tänu muusikakeskkooli suurepärasele õpetajale, pianistile, muusikateadlasele ja dissidendile Helju Taugile, ja tee Tambergi juurde heliloojate majja 4. korrusele oli avatud. Tundides ei käinud liiga tihti, sest kui noodipaberil midagi polnud, ei tahtnud minna tühjalt õpetaja-helilooja aega raiskama. Kuid aastate jooksul siiski piisavalt, et Tambergi muusikalisse maailma- ja üldse eluvaatesse natuke rohkem sisse elada, lastes neil impulssidel end üht- või teistviisi kujundada.

Ju vast otsisid peaaegu kõik loovinimesed nõukogude võimule mingit sisemist vastukaalu (kas just päris kõik, võibolla mõni tõesti mandus täiesti kollaborandiks), igatahes Tamberg mõtiskles muusika/kunsti elutähenduse üle palju ja otsis mõtlemise avarust. Üks palju kordunud sõnu oli tal “lõbu”; see oli tal vist pärit vanakreeka mõttetargalt Epikuroselt. Sõna ise kõlab labasemalt kui Tamberg seda mõtles, sest tema pidas silmas vaid ülendatud, loomingulist naudingut, kuigi kasutas just sõna “lõbu”, et kuidagigi distantseeruda helilooja tegevusega palju seostuvast – eriti nõukogude aegadel – moralistlikust paatosest. Muusika kirjutamine peab pakkuma naudingut. Kui seda ei juhtu lugu alustades, siis tuleb mingi süttimine kirjutamise ajal – tekib lõbu, ja see kandub kuidagi salapäraselt teosesse, nii et kuulaja tajub loos midagi kütkestavat. Mis saab siis, kui hakkad kirjutama, ootad lõbu, aga seda ei tulegi? Vahel juhtub ka nii, näiteks ütles Tamberg ükskord kurvapoolselt, et saksofonikontserti kirjutades lõbu ei tulnudki. Kas see tingimata teosele surmaotsust tähendab, öelgu targemad.

Armastus raamatute vastu. Tamberg armastas mitte ainult raamatuid, vaid ka inimesi, kes neid kirjutavad, kirjanikke. Mulje jäi küll, et oma kooliaegadest ja mujalt oli tal kirjanikega tihe ja lähedane kontakt. Natuke ta ehk kahtlustas muusikaüliõpilasi, et need tegelevad ainult “kitsalt” muusikaga, harjutavad ja elavad mingis helide ja harjutamise maailmas, mis raamatutest vähe teab. Seetõttu meeldisid Tambergile väga need noored, kes, talle tundus, armastasid lugeda. Hilisematest kompositsioonitudengitest meeldis talle suure lugemuse pärast näiteks Märt-Matis Lill. Mõnda raamatut Tamberg jumaldas eriti, näiteks Aldous Huxley “Loudoni kuradeid”; ta oma ballett “Joanna tentata” vist ei põhinenud küll otseselt sellel raamatul, ent on sama temaatikaga – XVII sajandi kloostri massipsühoos – Iwaszkiewiczi jutustusel. Igatahes oli “Loudoni kuradid” tal mitmel korral ilusti käe-jala juures, riiulist kohe võtta ja sellest rääkida.

Loovisiksusena ei saanud Tamberg endale lubada seda hoiakut, mis on näiteks kooli muusikaõpetajal, kes räägib õpilastele, ja peabki rääkima, kõigist Eesti heliloojatest kriitikavaba austusega ja nende loomingust ainult head esile tõstes. Nüüd tundub imelik, aga 1980-ndad oli just see aeg, kui Pärdi kolmkõlad hakkasid köitma paljude eesti noorte heliloojate meeli ja kanduma nende tudengilugudesse, ja olgem ausad, Tambergile see kohe üldse ei meeldinud. Emotsionaalne kontrast loo arenedes, teravate kõlade otsing, rütmilised murrangud – neid ta soovis. Tunnis oli meil palju klaverimängu, vahel istus Eino ise klaveri taha ja improviseeris, et sugereerida, kuidas lugu peaks voolama ja arenema. Ka (üli)õpilasel palus ta klaveril oma lugu esitada, näidata sellega loo karakterit ja põhijooni isegi siis, kui partituuris oli rohkem ridu ja (üli)õpilane protesteeris, et ta ei oska või et seda niimoodi kohe otse ei saagi klaveril mängida. Naljakas oli nende klaverimängimiste juures see, et vahel kostis läbi seina – mitte liiga tugevasti, kuid siiski kuuldavalt –, klaverimängu ka kõrvalkorterist; seal mängis oma toas Ester Mägi.

Oma muusikalistes tõekspidamistes ei kartnud Tamberg niisiis vahel ka teravam olla, eriti oma põlvkonna heliloojate suhtes, näiteks meenub paar teravamat lauset Tormise muusika aadressil. Muidugi mitte sapist, lihtsalt kõlapildi ettekujutus ilmselt oli teistsugune, ja muusikat kirjutava inimesena ei saanud sellest vaikida. Vahel oli ka sõbralikult sarkastiline, näiteks rääkides dünaamikamärkidest ja nende kasutamisest, eriti sellest, kui nüansseeritud dünaamika võiks partituuris olla. Mäletan lauset, et Eestis on sümfooniaorkestrile mõtet kirjutada ainult kahepallisüsteemis, piano ja forte, muid nüansse taga ajada on asjatu vaev. See mõjub nüüd mõeldes ekstremistlikuna, kuid eks kogemus oli talle omas ajas midagi õpetanud. Vaikselt või kõvasti, eks see ongi tähtis, seda teame juba Mozarti partituuridest, kus mezzopiano märki otsida pole vist eriti mõtet.

Eino Tamberg oli oma kompositsiooniõpilaste jaoks hea õpetaja, ta mitte ainult ei teinud tunde, vaid otsis tudengite teostele ka esitusvõimalusi, suhtles muusikute ja dirigentidega. Teame ju küll, kuidas noored heliloojad on ikka olnud hädas oma lugudele esitajate leidmisega.

Tamberg seostub paljudele, kes teda tundsid, tugeva lühinägelikkuse ja tugevate prillidega. Levis jutt, mis võis olla õige või vale, et ta oli nõukogude sõjaväest või õppustelt ära pääsenud sellega, et sihtis püssiga läbi paksude prilliklaaside kedagi ohvitseri, mille peale saadeti ta sealt ruttu minema. Meditsiiniteemadest meenub veel nohu: kas võis olla, et tal olid mingid suuremad probleemid? Igatahes ükskord, kui ütlesin mingi haigeoleku kohta, et midagi polnud, ainult nohu, muutus õpetaja Tamberg rangeks, isegi päris pahaseks ja ütles rõhutatult: “Nohu on VÄGA tõsine haigus”.

Inimestele assotsieeruvad ühe või teise heliloojaga mingid kindlad meloodiad või teosed. Kindlasti seostub Tambergiga paljudel “Aina kordan sinu nime”. Minul seostub Tambergiga lapsest peale muusikakoolis õpitud klaveripala “Jääpurikad sulavad”. Jäi eluaks ajaks meelde ja meeldib siiamaani.

Eino Tamberg oli tark, erudeeritud, kompositsiooniõpilasi armastav ja toetav õpetaja.