Teekond Tambergini. Mõtteid helilooja 90. sünniaastapäeva eel

Küllap ei leidu tõsist eesti muusika huvilist, kellele kõlaks võõralt reibas trompetihüüd Eino Tambergi “Concerto grosso” (1956) algustaktidest. Võib ju seda pidada sümboolseks avafanfaariks ühe söaka põlvkonna tulekule meie muusikasse (Tamberg, Tormis, Mägi, Rääts, Pärt, Sink). Vähe pole vahest neidki, kes mäletavad elamuslikke hetki oratooriumist “Amores” (1981), mis on – öelgem see kindlameelselt välja – 1980. aastate kodumaise vokaalmuusika kroonijuveel. Mitme mandri trompetistide seas tuntakse Tambergi 1. trompetikontserti (1972), rahvusooperil oli plaan juuni hakul mängida ooperit “Cyrano de Bergerac” (esietendus 1975, nüüdne lavastus on aastast 1995, taastatud 2005). Eelneva põhjal võiks vist rahus mõelda: Eino Tambergi muusika positsioon on helilooja 90. sünniaastapäeva künnisel küllalt kindel, ta loomingut osatakse hinnata.

Ent mida me teame Eino Tambergist? Millisena mäletame teda helilooja ja isiksusena? Trükis avaldatud usutluste ning mitmesuguste raadio- ja telesaadete hulk on sedavõrd mahukas, et materjali siin-seal kordumisest kujunevad refräänid: mälestused aktiivsest vaimsest õhkkonnast keskkooli päevil, sõprus suurvaimudega (Lennart Meri, Jaan Kross, Endel Lippmaa jne), kirjanduse ning draamateatri tugev mõju, armastus ja elu loomingu ainena. Püüdkem siin läbi mõne peatuse mõtiskleda Eino Tambergi nende joonte üle, mida rõhutatakse vähem, möödaminnes, või mis kumavad ridade vahelt.

Tamberg ja laiskus

Küllalt arvuka hulga teoseid kirjutanud helilooja puhul näib ehk paradoksaalne kõnelda laiskusest, ometi leiame sellele loomuomadusele viiteid nii Tambergi enese kui ka õpilaste mälestustes. Näiteks helilooja Mari Vihmand sõnastas metafoorselt: “Tamberg ei kipu oma aias umbrohtu kitkuma. Võibolla on see ka laiskus. Teatud annus laiskust on kindlasti positiivne omadus. Virkadel jääb mõndagi kahe silma vahele.”1

Oma õpilastest kõneldes on Tamberg vihjanud, et tunneb lausa mingit hirmu nende ees, kes hästi püüdlikult kõik nõutu ära teevad ja iga nõuande kriitikameeleta omaks võtavad. Siit kumab läbi vaimne vastandumine ülipüüdlikkusele, konformistlikule ja agaralt noogutavale korralikkusele, liialt toimeka tormlemise tuhmistavale jõule.

Toreda ilmekusega esildub laiskuse teema raadiovestluses muusikateadlase Ofelia Tuisuga:

-Mida te olete teinud selleks, et ennast muusikaliselt arendada?

-Mina ei ole midagi teinud.

-Miks?

-Laiskusest.

-Miks te laisk olete?

-Inimesi on mitmesugusi, mina olen laisk.

-Laiskus on ju niisugune asi, millest ei ole võimalik lahti saada!

-Laiskadel inimestel küll.2

Eino Tamberg ise on sedastanud, et tal pole iial tekkinud harjumust (ega õigupoolest ka vajadust) kell 9 kusagile minna ja kell 6 õhtul tagasi tulla, ning ta lisab: “Ja kui ma oleksin seda pidanud tegema, siis ma vist ei oleks saanud üldse luua.” Võib üksnes kujutleda, kuidas mõni kibestunum protestantliku tööeetika jutlustaja võiks seepeale mõrkja grimassiga pobiseda, et on lubamatu, kui kellelegi on töö puhas rõõm ja eneseteostus. Põrkub see ju valusalt (luterliku?) arusaamaga tööst kui raskest vaevast.3

Mäng ja äng

Tambergi siiras huvi filosoofia ja kirjanduse vastu ei ajetanud teda kuigivõrd kaelamurdvate metafüüsiliste probleemidega maadlema, ka ei varisenud ta “elu mõtte” otsingute põhjata sügavikku. Pigem paistab tema huvi mänglev, avarusi ihaldav, vaatepunktide paljusust nautiv. Juba teismeea lõpul kujunes Tambergi elufilosoofia oma põhijoontes nii kindlaks, et hiljem selles drastilisi pöördeid ei toimunud. Uskudes helilooja mälestusi ja kaasteeliste pajatusi, võiksime ehk möönda, et Tambergi hoiakute kooskõla tema tegeliku käitumisega lubab temast kõnelda kui harmoonilisest isiksusest. Aga inimkäitumise üllatusist tulvil keerdkäigud pakkusid talle küllalt mängulist huvi, isegi lõbu.

Mängu elus ja loomingus pidas Tamberg väga oluliseks: “Looming on üks elus mängimise võimalusi. Me tõesti peaksime elus julgema mõnikord mängida, vigurdada. Peaasi, et seda pahaks ei pandaks.” Küsimusele mänglevat sorti kunsti kohta vastas ta: “Mäng on üldse väga oluline ja mängida võib ka tõsiste asjadega. Kui tuleb idee mingi mängleva asja suhtes, siis ma olen eriti õnnelik. Aga ma olen ka siis õnnelik, kui leian mingi väga lihtsa viisikese, mida saab ära peita millegi väga keerulise sisse, mis sealt hakkab aegapidi välja kostma.”

Tõsi, Tambergi lustlikust “päikesepoisi” kuvandist võib vaevata jõuda lihtsustava eelarvamuseni, justkui olnuks tegu läbinisti helge või lausa naiivse isiksusega. Laiem vaade loomingule kujundab arvamust aga sootuks teises suunas. Ballett “Joanna tentata” (1970), Tambergi süngeim helitöö, pole oma ekspressionistliku ängiga ju ometi vähem siiras eneseväljendus kui looja helgemad heliviivud. Mõned aastad balletist varem valminud orkestriteos “Toccata” (1967) aitas läbi dodekafoonilise keele ning konfliktselt kihilise mõttelennu end vabaks kirjutada kriisi ilmet võtvast loomeseisakust.

Ka kõigis neljas sümfoonias esineb mingit tundejõudude kuhjumist ja kasvamist ängiks või valuks. Vahel aitab ängi leevendada mäng, nagu 4. sümfoonias, kuhu Tamberg lisas mänglemisi viisijupi Verdi “Traviata” kuulsast “Joogilaulust”. Siin ei tulevat helilooja arvates otsida sügavat vihjet või peidetud sõnumit: “Tuleb osata lõbutseda asjadega, mis nii kenasti ennast sulle kätte pakuvad. Üldse tuleb osata lõbutseda.” Lõpuks ei jäta Tamberg siiski lisamata, et valu on rõõmu üks tähtsaid elemente.

Tamberg ja aeg

Teatav ängisegune kärsitus vaatab vastu Tambergi ajakäsituseski. Ta läheneb aja mõõtmele mingi omalaadse kannatamatusega, mis tiivustab teda muusikalisi mõtteid kokku võtma, tihendama ja mitte laotama hilisromantikute kombel tohutu kestusega helipannoole.

Näiteks on Tambergi neli sümfooniat kestuselt parajalt nii napid, et näivad avamänguks liiga pikad, kuid klassikalise sümfooniakontserdi teist poolt täitma liialt lüheldased. (Omasse aegruumi asetatuna pole selles tõigas küll midagi haruldast, on ju üsna paljud XX ja XXI sajandi sümfooniad samavõrra või enamgi vormitihedad.)

Vastutustundlikku suhtumist kuulajate aega pidas Tamberg lausa eetiliseks imperatiiviks: “Muusika on üks riskantne kunst – ta toimib ajas. Heliloojal on suur vastutus, kui ta kasutab inimese aega. Kui ta kasutab seda pikalt ja ebaotstarbekalt, siis on see natuk