_page-0001.jpg)
Tänu Berklee muusikakolledžis õpingute ajal kohatud tulevasele abikaasale Sofia Rubinale Eestisse kolinud Jason Hunter on juba aastaid üks kohaliku skeene silmapaistvamaid jazztrompetiste (tõsi, hõredas konkurentsis, kus improviseerivaid trompetiste saab endiselt üles lugeda ühe käe sõrmedel). Plaat sisaldab Hunteri omaloomingut ja kahte jazzistandardit (“I Hear a Rhapsody” ja Billy Strayhorni “Chelsea Bridge”). Albumil kuuleb ameerikalikku akustilist jazzi, sellist, mida meie muusikud ise ellu kutsutud omaloominguprojektide puhul pigem ei eelista. Hunter on ansamblisse kaasanud muusikud, kes tunnevad ja tunnetavad ameerika jazzi idioomi suurepäraselt. Mõtlen esmajärjekorras Aleksander Paali (alt- ja sopransaksofon, flööt) ja Holger Marjamaad (klaver), keda toetab väga hästi toimiv rütmisektsioon: Heikko Remmel kontrabassil, leedulane Augustas Baronas trummidel ja eelkõige värve lisav ameeriklasest perkussionist Brandon Mayes.
Kuuldavasti väga napi proovi- ja stuudioajaga salvestatud plaadil avaldavad muljet tugevad kompositsioonid, väga hea mängutehnikaga muusikute mobiilsus ja reaktsioonikiirus, ansamblimängu sünkroonsus ja soolomängu vaba voolavus. Mõneski loos leidub üsna keerulist materjali, ometi svingib ja gruuvib bänd väga hästi, justkui oleks tegu ammu koos mängiva ansambliga, mitte vaid selleks salvestuseks kokku kutsutud kooslusega. Kõrva püüab juba väga busy avalugu “Leaps & Bounds”, sarnaselt kõrgenergilised, aktiivse rütmika ja arranžeeringuga on ka pinevad-põnevad “Contact”, “Dolo” ja eriti huvitavana muusikalist action’it tulvil “Samba Furioso”. Vaheldust toovad paar kauni tooniga mängitud ballaadi ja souli gruuviga lood nagu “From Afar” ja “Vitamin Free” (kus torkavad küll kõrva arusaamatult paigutatud ja ajastatud tamburiinilöögid). Kui koroonasõda on võidetud ja Philly Joe’s taas uksed avanud, kuulaksin seda ansamblit meelsasti ka kontserdikeskkonnas.