_page-0001.jpg)
Kui nüüdishelilooja mainib sõna “sümfoonia”, siis ikka selleks, et suhestada end mingi varasema väljendustraditsiooniga. Juba ainuüksi selle määratluse kasutamine mõjub kuulajale kui üleskutse otsida sõnumit ja seoseid – sümfoonia pole lihtsalt pikemat sorti orkestriteos, vaid loojutustus ja seisukohavõtt, helilooja enesemääratlus žanriloolisel teljel. Või nagu on sõnanud Erkki-Sven Tüür seoses oma 9. sümfooniaga “Mythos”: “Sümfoonia kirjutamine tähendab mulle mingis mõttes kompleksse ja tervikliku maailma loomist kogu tema mitmekesisuses.” Samal ajal käib sümfoonia žanri juurde siiski teatav abstraktsus või ütlemata jätmine, tõlgendusvõimaluste paljusus. Sümfoonia jutustagu “lugu”, aga üksnes temale omasel tinglikul ja kaudsel moel.
Tüüri sümfoonia on loodud vabariigi 100. aastapäevaks ja kutsub seetõttu eriti reflekteerima mineviku üle. Sõna “müüt” tähendus on aja jooksul palju muutunud. Kunagi seostus see eepilise mütoloogilisusega, vanade saagade ja legendidega, milles tunti ära omaenda muistne minevik ja identiteet. Uuema aja kriitilisele meelele tähendab see sõna aga pettekujutelma või illusiooni, mis mitte ei vahenda, vaid pigem varjutab tõde. Müütilisus oli meelisteema Eesti muusikas 1920. ja 1930. aastatel, kui Heino Eller kirjutas “Sümfoonilise legendi” ja Eduard Tubin 2. sümfoonia, mis tuntud ka kui “Legendaarne”. Tüür vaatab müütilisusele muidugi hoopis teistsuguse, (post)modernistlikult kainenenud pilguga – müüt on sümfoonias nagu kolmainsus, kus sarnaselt Tüüri varasemagi loominguga on üheskoos aktsioon, passioon ja illusioon.
Veidi rohkem kui pool tundi kestva sümfoonia esitavad Eesti Festivaliorkester ja dirigent Paavo Järvi. Peale selle on plaadil neljaminutine “Tormiloits” (2014, austusavaldus Veljo Tormisele) ja hävingu eelaimdusest tulvil kahekümneminutine “Külva tuult ...” (2015), mis, kandmata küll sümfoonia nimetust, paigutub oma aktiivse väljenduslaadiga igati Tüüri sümfooniate kõrvale.