Veebiõpetaja tragikoomilised pihtimused

FOTO SHUTTERSTOCK

 

“Pane ühte majja korraga nii taevas kui põrgu, seda sa vist peaksid oskama,” soovitas “kallis Peremees” Punapeale kultusfilmis “Siin me oleme”. 12. märtsil tegid selle töö ära poliitikud, kui suunasid mind muusikaõpetajana distantsiõpet andma. Ma armastan lapsi õpetada, kuid ei kannata veebisuhtlust. Kuu aega on möödunud, “aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa”.

 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et arvutimaailm pole kunagi minu tugevaim külg olnud. Enne 16. märtsi, kui kõik Eesti koolid kolisid internetti, polnud ma teinud ühtegi veebikõnet. Kuna mulle meeldivad väljakutsed, lähenesin tekkinud olukorrale uljalt ja optimistlikult. Esimest nädalat võiks iseloomustada sõnadega “julge hunt arvab, et ta rind on rasvane”. Tegin “koroonatiigrihüppe” nagu tuhanded minu kolleegid Eestimaal, püüdes end kiirkorras kurssi viia veebis muusikaõpetuse andmise võimalustega. Õnneks loodi Facebooki peagi selline tänuväärne lehekülg nagu “Pilliõpe distantsilt”, kus teadjamad kolleegid väärtuslikke nõuandeid jagasid. Räägiti erinevatest programmidest, mille nimed mulle midagi ei öelnud. Informatsiooni hulk oli tohutu, juba erinevate arvamuste lugemisele läks üüratu aeg. Entusiasmi ja energiat oli aga palju ning nii mina kui õpilased täis huvi avastada uut maailma.

 

Kõik algab kui muinasjutus, tunnen ennast nagu raamatus “Alice imedemaal”. Esiteks, kõigest nädala jooksul näen seda, millistes tingimustes kõik mu õpilased pidevalt harjutavad. See on väga silmiavav ning selgitab paljutki selle kohta, miks tulemused on siiani olnud just sellised nagu on olnud. Selgub, et “päris” klavereid pole liiga palju ja neist ainult paar on hääles. Tihtipeale on kodudes elektriklaverid ja süntesaatorid, mis minu meelest akustilisele pillile konkurentsi ei paku. Õiget klaveri taga istumist ja sobivat käehoidu ma ei tähelda, see saab kohe ka korrigeeritud. Ja tuleb välja, et mõni noor interpreet lausa seisab oma elektriklaveri taga! Mitte küll suurest austusest muusika vastu, vaid ilmselt teadmatusest, kuidas see võib mängu mõjutada. Kõige selle nägemine ja võimalus lause-paariga olukorda muuta on kahtlemata hindamatu tähtsusega. 

 

Musitseerimisele tagasiside andmine on samas teine teema. Proovin veebikõnesid Skype’s, Facebooki Messengeris, Discordis ja Zoomis ning ei saa tükk aega aru, miks näiteks mõni Zoomi kõne on suurepärase kvaliteediga ning teinekord kuulen samas kanalis midagi ähmast ja üldse mitte muusikasarnast. Võibolla ongi selline kogemus paslik Beethoveni-aastale – et saaks aimu, kuis kurdistuv helilooja maailma tajus? Nuta või naera, aga arvutist kuulduv kõlab tihtipeale ebameeldivalt ja on hakitud ning nõuab suurt pingutust, et säilitada teispool ekraani rõõmus meel ja positiivne suhtumine – ma ju tunnen oma õpilasi, reaalsuses, nende toas peab see kindlasti palju paremini kõlama! Sellesse sõgedalt uskudes töötan justkui millegagi, mida reaalselt pole olemas, kuid on vaja minu poolt luua. Mustkunst? Fantaasia? Või lihtsalt ajaraiskamine?

 

Umbes teise nädala alguses saan aru, et kolleegide kogemusi veebiõppest olen juba küllalt lugenud ning ega see info eriti edasi vii. Esiteks tundub olevat väga erinev ühehäälse (nt keel- või puhkpillid) ja mitmehäälse (nt klaver) pilli helikvaliteet veebikõnes, esimeste heli sarnaneb rohkem inimhäälele, milleks ju netikõned loodud on. Kõiksuguste võimaluste ja soovituste rägastikku võib ennast sootuks ära kaotada ning palju siis aega reaalse õpetamise jaoks jääks? Olen ka mõistnud, et väga palju sõltub arvuti vanusest ja interneti kiirusest ning isegi kui teispool ekraani on asi “uus ja kiire”, jääb minupoolseks vastuseks ikkagi “vana ja aeglane” ning seda ma muuta ei saa. Ka pole heast veebikeskkonnast kasu, kui see on ülekoormatud ajal, kui soovin seda kasutada. Vaatan üllatusega, kuidas kolleegid postitavad Facebooki soovitusi külastada virtuaalseid kontserdisaale, ooperimaju ja muuseume. Võimalusi oma ohtra vaba aja sisustamiseks pakuvad samuti igasugused muud vähem või rohkem kultuuriga seotud saidid. Tunnen ennast täieliku luuserina, sest pole kunagi varem tööga nii hõivatud olnud; ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et veebiõpetamise kõrvalt veel vaba aega jääb. Õpilaste ja nende vanematega suhtlust on oluliselt rohkem kui varem (sellel on loomulikult ka omad väga head küljed!), samuti lisab tööd laste salvestuste kuulamine (sest mõnikord on veebikõne kvaliteet nii kehv, et midagi muud ei jää üle, kui tahta paremat heli kuulata). Adun, et veebis õpetamine on palju töö- ja ajamahukam kui reaalsuses ning loodan, et kohanen olukorraga. Kuid ainuüksi mõte pärast “tööd” veel internetti vaba aega sisustama minna tundub võõrastav.

 

Kolmanda nädala märksõna on “taustajõud”. Mõistan sügava tänutundega, kui palju võlgnen antud olukorras kõigi oma õpilaste emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele, õdedele-vendadele. Võtan mõttes maha kõik oma mütsid nende ees. Esiteks juba veebikõnede läbiviimine – ega 7-8-aastane mudilane ikka ise Zoomi kõnet tee, ka Skaibis ja Messengeris mitte. Enamik vanemaid kuulab tunde ning vajadusel abistab, samuti filmib videosid laste mängust ja saadab salvestusi. Ning neil on ju samuti lisaks oma töö teha! Vanemad vennad-õed pole samuti ainult moraalne tugi, vaid suureks abiks, kui samuti muusikaga sina peal. Jälgin imetlusega, kuidas vanem vend nooremal heliredelit aitab omandada, vaheldumisi rahulikult parandades ja kiidusõnu lausudes. Ning perede ja kodude kohta saan nii palju olulist teada, olen seal ju nüüd iganädalane külaline. Suur kokkuhoidmistunne ja üksteise toetamine teeb südame soojaks.

 

Samal nädalal kogen ka midagi, mida arvasin võimatuks – nimelt teen veebi kaudu muusikalist tööd. Siiani olen rahuldunud sellega, kui suudan noote ja sõrmestust muuta ning näen, et töö mingil kombel toimib. Kuid siis saabub hetk, kui Schuberti “Muusikaline moment” ühes veebitunnis erakordselt kaunilt kõlama hakkab. Läbi hakitud ühenduse on siiski tekkinud seesugune teineteisemõistmine minu ja õpilase vahel, millist senini ainult reaalsuses võimalikuks pidasin. Lemmikloom Lexy, kes õpilase kodus oma teravate koerakõrvadega toimuvat jälgib, haugatab tunnustavalt. Ainus kord tunni jooksul! Ja kas on seegi juhus, et ühes teises kodus teise tunni ajal kass klaviatuurile õpilase käte peale jalutab just siis, kui heliredeli sõrmestus eriti valeks läheb? Olukord nii veebiõppes kui ka maailmas tervikuna tundub sürreaalne ning võibolla tõesti pole sellised “abistamised” juhuslikud? Samas, kui keegi oleks mulle nii pool aastat tagasi öelnud, et kaasan klaveriõpetusse koduloomade abi, oleks ma teda üsna pika pilguga vaadanud. 

 

Kolmanda nädala lõpus diagnoosin endal seisundi, mille nimetan arvutimürgituseks. Kuna mul on tavaliselt haruharva valusid ja kehv enesetunne, olen nüüd eriti abitu seisundis, kus päevade viisi piinavad tugevad peavalud ning peapööritus. Jätan ära kõik veebitunnid ja palun selle asemel saata audio- ja videofaile, lubades omakorda tagasisidet meili või telefoni teel. Õpilased on enamasti kurvad, neile on veebitunnid meeldima hakanud. Väiksem arvuti- ja telefonikiirgus mõjub tervisele kosutavalt, kuid õpetamine kannatab. Suuremate õpilaste salvestuste laekumist tuleb kaua oodata ning tuleb saata korduvaid meeldetuletusi. Olukord on kurnav kõigile ning võibolla on see lihtsalt üks madalpunkt. Jooksvad uudised, mis ennustavad eriolukorra kestmist vähemalt mai lõpuni, kahtlemata tuju ei tõsta.

 

Ma pole seesuguse muusikaõpetuse jätkusuutlikkuse osas optimistlik. Loomevaldkonnas on inimlik kontakt hädavajalik, ma ei kujuta kultuuri arenemist ja kestmist ilma selleta. Ka muretsen õpilaste motiveerituse pärast – kui distantsiõpe kunstivaldkonnas ei toimi ning samas mingite teiste asjade õppimine veebis erilisi probleeme ei tekita, võime juba seesuguse eriolukorra tõttu tulevasi kultuuriinimesi kaotada. Ma ei julge öelda, kas niisugused piirangud ja meetmed Eesti ühiskonnas on praegu hädavajalikud. Palju on hirmu, teadmatust, paanikatki – reaalse kultuurielu jätkumine ja kvaliteet pole ilmselgelt praegu prioriteet. 

 

“See liigutav usk, et on võimalik tarastada oma elu viimse mulguni iga sissemurdmise vastu saatuse poolt, kätkes kogu eluhoiaku soliidsuse ja tagasihoidlikkuse kiuste suurt ja ohtlikku kõrkust, üheksateistkümnes sajand oli oma liberalistlikus idealismis ausalt veendunud, et ta asub sirgel ja eksimatul teel “parimasse kõigist maailmadest”. Põlastusega vaadati alla varasemaile ajastuile nende sõdade, näljahädade ja mässudega kui ajale, kus inimkond lihtsalt oli veel alaealine ega olnud piisavalt valgustatud.” (Stefan Zweig, “Eilne maailm”) Pole midagi uut siin päikese all? Või ikkagi on? Õpime veel ja õpetame veel, loodetavasti varsti ka juba reaalses maailmas!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload