Filmiheliloojad ja nende uued valikud

Arenev audiovisuaalne tehnoloogia ja meedia tähendab uusi suundumusi ka heliloomingus. Suured striimimisplatvormid nagu Netflix, Amazon või Disney+ tahavad võita tarbija tähelepanu omatoodanguga, püüdes troonilt kukutada traditsioonilist kinotööstust; videomängud kolivad uutele platvormidele, seades eesmärgiks kättesaadavuse ka väikestel taskuekraanidel; reklaamitööstus peab end tõestama muutuvas meediatarbimise keskkonnas ja olema nutikas, et mahtuda kas sotsiaalmeedia säutsudesse või nädalavahetuse bing-watching’usse. See turg on sedavõrd uus ja haaramatu, et seda ei kajasta ka traditsiooniline muusikatööstuse statistika. Seal liikuvatest summadest aitab ettekujutust saada kasvõi see, kui avada korra Netflixi portaal. Kogu see audiovisuaalne toodang vajab saatemuusikat, mille loomisel tuleb lähtuda hoopis teistest reeglitest kui klassikalise haridusega helilooja on harjunud. 

 

Heliloojad vahetavad kogemusi: Richard Harvey ja Ardo Ran Varres. FOTO VIVIAN AVENT

 

PÖFFi raames toimunud kolmepäevane seminar “Music Meets Film” (“Muusika kohtub filmiga”), mida juba mitu aastat kureerib Michael Pärt, käsitleski mõningaid aspekte olukorrast, kus tänapäeva heliloojate ees on tõsised väljakutsed. Olulisemaks kui varem muutub see, kas helilooja kohaneb uute nõudmistega ja saab end ka muutuvas maailmas teostada. Filmihelilooja ja produtsent Richard Harvey rääkis kokkutulnutele sellisest turule sisenemise viisist nagu production music (eesti keeles sobiks vasteks “produktsioonimuusika”, mis väljendab ka filmi või audiovisuaalteose tegemise protsessi ehk produktsiooni). See tähendab, et helilooja on loonud muusika kujuteldavale filmile ja kui see leiab kasutamist, saab helilooja vastutasuks tasapisi tiksuva sissetuleku või ka ühekordse suurema honorari. Kasutada võib ka termineid library music või stock music, mis sisuliselt tähendab heliloomingu ladustamist mõne kompanii katuse alla. Harvey esindas Londoni kompaniid West One Music, millel on stuudiod 42 riigis. Ta kutsus heliloojaid üles oma töödest üle jäävad “laastud” kokku koguma ja koostama neist nii-öelda albumeid, mida West One Musicu tüüpi produktsioonifirmad levitavad. Klientideks võivad olla suurkorporatsioonid, mis kasutavad seda tüüpi muusikat filme või sarju tutvustavates treilerites, või ka sõltumatud režissöörid, produtsendid või filmikoolid, mis tegutsevad madala eelarve raamides. Produktsioonimuusikale spetsialiseerunud ettevõte finantseerib ka partituuri kirjutamist ja orkestrisalvestust, tingimusel, et see muusika ei lähe filmi tootjate omandusse igaveseks ja mõne aja pärast antakse õigused vabaks. 

Ligi poolesajale filmile, lavastusele ja sarjale muusika kirjutanud helilooja ning näitleja Ardo Ran Varres ütles, et helilooja seisukohalt on tore, et sinu lugu kasutavad mitmed, teisalt häiriks teda kui loojat, kui ta teeb filmi või teatrimuusikat ja tal pole kontrolli selle saatuse üle. Varrese sõnul on igal loodud helil oma infoväli ja kui see kandub vastandtähendusega projekti, võib tekkida ebakõla. Varres võrdleb heliloomingut filmile või lavastusele rätsepatööga, mis valmib kliendi mõõtude järgi ja istub nagu valatult, vastandina masstoodangule, mida peab selga sobitama ja mida kannavad paljud. See ei tähenda aga, et uut heliloomingu turustamise võimalust peaks uhkelt eirama.  

 

Euroopa ühe suurema muusikakirjastuse Roba Music Publishing esindaja Christian Baierle rääkis samuti sünkroonmuusika tõusvast turuosast – produktsioonimuusika nõudlus kasvab tema hinnangul lähema viie aasta jooksul üheksa protsendi võrra. Nagu Varres, tõdes ka Baierle, et kõige paremini istub filmile või lavastusele nn custom music ehk “rätsepamuusika”. Selle tellimine on tavapäraselt kõige kallim, aga kui produtsent otsustab valida mõne edetabelihiti, võib juhtuda, et selle hind kujuneb veelgi kallimaks, sest oma osa soovivad saada lisaks artistile ka plaadifirma ja produtsent ning autoreid võib ühe loo puhul olla isegi kümmekond, kes ka kõik teavad selle loo väärtust. Seega võib kõige soodsamaks variandiks jääda produktsioonimuusika. See võib mõjuda ka helilooja visiitkaardina, juhtides edasi tema nn rätsepamuusika juurde. Tavalise Saksa mängufilmi saatemuusika jaguneb keskeltläbi järgmise skeemi alusel: kaks minutit teemamuusikat, mõni hitt ja üheksa kuni kümme produktsioonimuusika tükki, rääkis Baierle. Just tükki, sest produktsioonimuusika peaks ideaalis olema nagu vorst, millest võib lõigata selliseid juppe, mida parasjagu tarvis. Küsimus ongi valmisolekus toota ka sellist muusikat, tagades sellega endale hea õnne korral n-ö passiivne sissetulek. 

 

Muusika- ja heliraamatukogud või varamud on Eesti filmiloojatele tuttavad, ehkki eelistatakse muusika tellimist heliloojalt. Ainult varamumuusikale (odavatele klassikalise muusika CDdele) toetudes lõi Rasmus Merivoo intrigeeriva helitausta oma menufilmile “Tulnukas ehk Valdise päästmine” (2006). Filmiprodutsent Aet Laigu seletab, et mängufilmis kasutatav muusika ei hõlma ainult mingi konkreetse emotsiooni esiletoomiseks loodud heliloomingut, vaid tihti ka diegeetilist muusikat, mis on loo reaalsuse osa ja mida filmi tegelased kuulevad filmis mängivast raadiost, telekast või telefonist. Selline helilooming pärineb väga tihti just stock music-varamutest. Mis puudutab aga mingi spetsiaalse toimingu kommenteerimiseks või tundmuse esiletoomiseks mõeldud filmimuusikat (ehk mitte-diegeetilist muusikat), on režissööride käekirjad väga erinevad ja produtsendid püüavad üldjuhul režissööre nende nägemuses toetada. Kadri Kõusaar, kelle filmide produtsent on Laigu olnud aastast 2006, eelistab kasutada helikujunduses hoolikalt valitud Eesti ja rahvusvaheliste autorite valmisteoseid ning neid oma teoste helipildis miksida. 

 

Rahvusvahelises plaanis on oluline oma kirjastaja, kes helilooja teoseid aktiivselt vahendab. Samas võimaldab digiajastu oma asja ajada ka kodust väljumata. Nii vahendab Hiiumaal elav Rain Ventsel üle maailma helitaustade loojaid, keda klassikalises mõistes heliloojaks pidada ei saa ning kelle erialast haridust asendab tahtmine, hea arvuti ja tarkvara. Tihti palub Rain neil oma lugu produtsendi soovile vastu tulles kümneid kordi ümber kirjutada. Tema firma Giantapes klientide hulka kuuluvad sellised gigandid nagu Amazon, Walt Disney Pictures ja 20th Century Fox, kelle tootmiseelarve ületab Eesti riigieelarvet ning kui raha räägib, on koduarvutis helisid looval entusiastil raske sellele vastu panna. Heliloojate liitu kuuluv Ardo Ran Varres aga leiab, et parema meelega kirjutab ta ühe kontsertloo, mida vaid üks kord ette kantakse, kui nõustub tegema 50 varianti juba kirjutatud loost. Ka siin on valikute ja läbirääkimiste koht.  

 

Muusikaekspordiagentuuri Music Estonia produtsent Virgo Sillamaa tõdeb, et filmihelilooja kui tüüp on Eestis alles kujunemas. Noorte hulgas on huvi igatahes suur, mida näitab ka käputäie entusiastide asutatud filmimuusika blogi filmus.ee, kus ilmuvad aeg-ajalt sisukad intervjuud heliloojate ja produtsentidega. Samuti on kujunemas Eesti muusikaprodutsentide võrgustik. Music Estonia veab Otsa koolis pilootõppekava, kus osaleb 15 inimest. Sillamaa leiab, et meediamuusika loomise õpe võiks ka meil kiiremini areneda, tuleks vaid kaaluda, kas seda teha EMTAs, BFMis või koolide koostöös. Mida rutem uued suunad meie kõrgkoolide suhteliselt akadeemilisse muusikahariduskorraldusse jõuavad, seda suuremad on ka noorte heliloojate šansid end laiemalt näidata. See ei tähenda aga, et produktsioonimuusika peaks jääma vaid noorte heliloojate ja filmientusiastide valdkonnaks. Juba tegutsevad heliloojad saaksid soovi korral kasutada olemasolevaid võrgustikke ja võimalusi, et Eesti helilooming maailma audiovisuaaltoodangut ilmestaks. 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload