_page-0001.jpg)
Nädalase vahega oli ERSOl Estonia kontserdisaalis kaks kontserti, kus soleeris pianist. 20. veebruaril pidanuks Paul Mägi juhatusel sümfooniaorkestri ees esinema Sven-Sander Šestakov, novembrikuise Eesti pianistide konkursi finalist, kes sai selle võimaluse ERSO eripreemiana. Paraku jäi Šestakov haigeks ja nädalase etteteatamisega astus ERSO ette samal konkursil preemiaga pärjatud leedukas Mantas Šernius. Au ja lugupidamine talle, et oli nii kiiresti valmis suurele lavale astuma. Tõsi küll, Prokofjevi 3. kontsert oli tal konkursikavas ja ERSOga esitatud, nii et selle võrra julgem. 28. veebruari kontserdil kõlas Mihkel Polli soleerimisel Eduard Tubina kontsertiino klaverile ja orkestrile Mihhail Gertsi taktikepi all. Mõlema kontserdi teise poole täitis suurteos orkestrile – Mägiga Šostakovitši 10. sümfoonia ja Gertsiga Bruckneri 8. sümfoonia (alles teist korda Eestis üldse).
Tähelepanek 1: Estonia kontserdisaal on ERSO kontsertidel publikust tulvil – see on suurepärane! Kas tuleneb see heast kavast, kõrgetasemelisest orkestrist, tuntud dirigendist ja solisti(de)st, oskuslikust reklaamist, üldisest kultuuri/muusikahuvi tõusust, muutunud hoiakutest ühiskonnas (prestiižne on olla kohal), majanduslike võimaluste kasvamisest (vaatamata küllalt kõrgetele piletihindadele)? Küllap kõik need on mõjutanud tulemust, aga tore on, nii see peabki olema. Kusjuures publiku hulgas ei domineerigi muusikud-professionaalid nagu varasematel aegadel, vaid pigem nn tavakuulajad, mittemuusikud. (Võrdluseks võibolla kohatu meenutus aastakümnete tagant, kui esindusorkestri kontserdil oli mõnikord laval rohkem inimesi kui saalis).
Tähelepanek 2: ERSO tase on väga hea! Ilus mahe toon kogu keelpillirühmal, kaunid puhkpillisoolod, täpne koosmäng ja intonatsioon, innukas musitseerimine. Lihtsalt rõõm on kuulata!
Šostakovitši 10. sümfoonia kanti ette suurendatud koosseisuga, koostöös EMTA sümfooniaorkestri mängijatega. Orkester kõlas võimsalt, ühtlaselt, väljendusjõuliselt.
Kõige rohkem olin oodanud Sven-Sander Šestakovi esinemist. Kas ta saab uue võimaluse, asenduskontserdi? Konkursil ja varemgi kuuldu lubab temalt oodata kujundlikke, emotsionaalselt laetud, sügavuti läbitunnetatud, läbimõtestatud ja fantaasiarikkaid esitusi. Nii väga tahaks neist osa saada!
Mantas Šernius on kindel ja tugev mängija, väga hea pianismiga, särtsakas ja bravuurne, karakterid veenvalt tabatud ja edasi antud. Kõla tekitamine on tal konkreetne, täpne ja sellise intensiivsusega, et kostab ka orkestrist läbi, ja mitte ainult piano-kohtades. Ma ei söanda jagada mõnede kuulajate arvamust Šerniuse interpretatsiooni teatud tavapärasuse ja ettearvatavuse kohta, sest mind tulemus veenis ja haaras. Konkursil meeldis ta mulle väga, kontserdil jäi ehk pisut ettevaatlikuks, võibolla seepärast, et Estonia saal on suurem (konkurss toimus EMTA uues saalis) ja küllap ka vastutus “päris” publiku ees esinedes tõsisem. Publik oli igatahes rahul, mida sai järeldada pikast ja entusiastlikust aplausist.
Šostakovitš väljendab oma kümnendas, vahetult pärast Stalini surma loodud sümfoonias Stalini aja süngust ja traagikat – masendust, kurbust, lootusetust, eriti ulatuslikus avaosas. Teine osa Skertso, kus helilooja kasutab materjali oma muusikast filmile “Berliini langemine” (1950), kujutab autori sõnul Stalini muusikalist portreed. Vastupidiselt filmis valitsevale, ideoloogilise surutise ajal kohustuslikule ülistavale toonile muutub see muusika sümfoonias kurjuse ja vägivalla kehastuseks. Kogu teos, nagu suur osa Šostakovitši loomingust üldse, kätkeb endas süngeid tundeid nagu äng, valu, lein, ahastus, aga ka irooniat, groteski, samuti psühholoogilist sisevaadet. Ja kummaline, see kõik on loodud nii, et tema muusika kuulajat ei masenda, vaid vastupidi – ülendab hinge, puhastab sisemiselt. See vist ongi looja geniaalsus?
Ettekanne oli heal tasemel ja veenev. Dirigent Paul Mägi – professionaalne ja kindel –, ühendas kokku ka ERSO ja EMTA erineva kogemuse ja oskustega mängijad. Kontserdil tundus mulle esialgu, et Skertso tempo ja meeleolu olid pisut närvilised, mis oleks ehk kohane tempomärgistusele Presto, aga mitte Allegro’le, nagu on autori ettekirjutus. Jäi mulje, nagu mängiksid orkestrandid suutlikkuse piiril, kuid nad said siiski hakkama. Tegelikult on asi vist tunnetuses – grammi küsimus, kuidas midagi väljendada, mis on parim vahend võimuka jõulise kurjuse kujutamiseks. Igatseva ja kurva lüürikaga kolmas osa jäi ehk veidi venima, vähe kompaktseks (maitse asi), aga Finaal toimis vägevalt! Igatahes hea kontserdielamus.
Teise kontserdi kavavalik lähtus Gertsi sõnul Tubina kontsertiinost, mille esitamine oli nii Polli kui Gertsi eriline soov. Tubina teoste ettekanne on alati seotud suure väljakutsega interpreedi intellektile: keerukad harmooniad, polütonaalsus ja -rütmia, vahelduvad taktimõõdud, tihedalt läbipõimunud soolo- ja orkestrilõigud, särav-virtuoossed passaažid – see kõik vajab ettekandel tähelepanu ja mõistust ning üleolekut materjalist. Mis olid olemas nii Pollil kui Gertsil ja ka orkestril. Koostöö oli suurepärane!
Mihkel Poll kirjeldab intervjuus Klassikaraadiole Tubina kontsertiino tunnetuslikku olemust ja laia tunnetepaletti: teoses esineb hoogsust ja dramaatikat, tantsulist ja traagilist, helgeid, melanhoolseid, igatsevaid, resigneerunud meeleolusid, ja läbivaks jooneks on mingi põhjamaine essents, mis vaatamata tumedatele värvidele on ikkagi kuidagi tulevikkuvaatav. Kõigi nende meeleoluvarjundite ja karakteripeensuste leidmine ja kuuldavale toomine ei ole sugugi kerge. Poll hiilgas temale tavapäraselt kõrgtasemel pianismiga, ta ongi kindel ja tark mängija. Hea enesekontrolliga, vaoshoitud, kõik tuleb välja, ent mõjus (vähemalt minule) veidi akadeemiliselt. Tundub, et Tubina muusika ei anna end kergelt kätte. Poll on öelnud, et iga kord leiab ta sealt veel midagi uut, mis näitab mitte ainult muusikateose sisukust, vaid ka tema kui interpreedi arenemisvõimet ja -soovi. Mul on tunne, et omades nii kindlat professionaalset baasi võiks ta ehk laval lubada endale rohkem hetkest kantud inspiratsioonivälgatusi, riskijulgust. Nagu on omal ajal öelnud Voldemar Panso: “Mõistuse tööd tuleb lugeda ikka ainult eeltööks, sest laval ei võida mitte mõistus ja loogika, vaid tundmus ja kirg”. Aga muidugi – interpreedinatuurid on erinevad ja kuulajate maitsed samuti. Saalitäis publikut näitas veenvalt oma poolehoidu pika aplausiga, mille tulemusel sai kuulda lisapala, üht Tubina klaveriprelüüdidest.
Kontserdi teises pooles kõlanud Bruckneri 8. sümfoonia on tõeline suurteos, nii mõõtmetelt (kestus u 80 min) kui oma sümfoonilise arendatuse ja orkestrikäsitluse poolest. Mihhail Gerts peab Brucknerit üldse üheks suurimaks sümfonistiks muusikaajaloos. Ta tõi ka huvitava paralleeli, et “Tubin on justkui Eesti vaste Brucknerile. Nii tekkis idee siduda kahe helilooja looming ühte kavva”; mõlemad olid eelkõige sümfooniate loojad ja mõlemal on neid (teatud mööndustega) üksteist.
Mihhail Gertsiga õnnestus pisut vestelda pärast viimast proovi, mida sain ka veidi kuulata. Oli huvitav jälgida tema väga ökonoomset tööstiili. Tal on eriliselt täpne löök ja väljendusrikas kätekeel. Prooviti läbimõeldult teatud kohti, soovitused orkestrile olid konkreetsed, tabavad ja napisõnalised. Õhkkond oli positiivne, töiselt tempokas ja energiast täidetud. Vestlusest selgus, et viimastel aastatel on ta põhiliselt Saksamaal tegutsenud vabakutselise dirigendina, mis annab küll teatud vabaduse oma ajakasutuses, ent toob kaasa vajaduse ootamatutele pakkumistele kiirelt reageerida. Ja aega ettevalmistuseks, tööks partituuriga jääb just nii palju, kui etteteatamise aeg võimaldab. Peab olema igaks juhuks suur repertuaar tagavaraks. Bruckner näib olevat hetkel tema suur lemmik, kelle sümfooniaid on tal olnud juhust ja võimalust juhatada maailma eri paikades ja mitme orkestri ees.
Vaatamata oma mammutlikule suurusele ja monumentaalsele stiilile on Bruckneri kaheksas väga selge vormi ja ülesehitusega, mis on tajutav juba ühekordselgi kuulamisel. Hilisromantilisele muusikale omaselt on kõlamaailm tonaalne, kuid tihedalt muutuva harmooniaga. Ilus muusikaline materjal, arusaadav teemade arenduse loogika, orkestrivärvide meisterlik kasutamine – kõik see on ka tänapäeva inimesele hingeülendav, kõrvapaitav, lihtsalt kaunis.
Mihhail Gerts suutis oma väga hea vormitunnetuse, aktiivsuse ja sisendusjõulisusega luua suurepärase terviku, mis on omamoodi ime nii suure teose puhul. Ja orkester oli suurepärane!
Pean kahjuks möönma, et ilus, aga pikk kontsert mõjus ka pisut väsitavalt. Tabasin end mõttelt, et küllap sümfoonia loomise ajal, sajand-poolteist tagasi voolas aeg teistsuguse kiirusega. Kontserdile mindi puhanuna, ettevalmistunult ja võidi nautida muusikat kogu õhtu jooksul. Nüüdne elutempo ei võimalda pärast pikka päevatööd aega maha võtta, vaid sunnib pingutama, et olla vastuvõtlik ka väsinud olekus.
Kes teab, võibolla praegusel totaalsel karantiinil, mil kõik suuremad liikumised ja kogunemised ära jäävad, on ka positiivne külg – annab meile võimaluse pisutki kiirustamisest loobuda, aeg “seisma panna” ja süüvida hetkesse. Ja miks mitte siis nautida rahus muusika ilu, praegusel juhul muidugi digitaalsel vahendusel.