Tegemist on tõeliselt erilise albumiga, mida kuulates satud korraga vanale ja uuele Ruhnu saarele, mida ühendavad laineloks, männid, valge rannaliiv, kurjad sääsed, kaks kirikut ja Ruhnu viiulilaager Karoliina Kreintaali ja sõprade eestvõttel. Eriliseks teeb kogu loo veel mitu asja. Ruhnu tundub kauge ja eraldatud lõunameresaarena, kuhu sattumine on juba iseenesest märkimist väärt. Selle elanikud olid ja on samuti erilised. Ruhnurootslased elasid üsna kaugel muudest eestirootsi aladest ja neil oli enim ühist vast kihnlastega. Praegused elanikud on enamasti eestlased, kuid kaugeltki mitte eestlasele tavapärase kinnise ja tasase loomuga.
Plaat on salvestatud Ruhnul ja saare vaimu on sellel tugevalt tunda. Kaasa aitab õnnestunud valik olustikuhelisid lugude sees ja vahel ning imetabased plaadikujundus ja saatetekstid. Viiulimuusika õitseb Eestis üha kaunimalt, vanadelt salvestistelt osatakse välja kuulata nakatavat hoogu ja tantsulisust ning seda ilma kadudeta tänapäeva sättida. Ruhnu meisterlikelt külaviiuldajatelt Elias Schönbergilt ja tema pojalt Peeter Rooslaiult on meie kõigi õnneks säilinud hulk lugusid, kuulaja saab nautida erilisi mänguvõtteid, kooskõlasid ja seadeid kolmele viiulile, sekka ka vioolale.
Ruhnu viiulilaagri tervituseks on plaadil ka üks “välismaa” lugu, prantsuse-belgia neofolgi stiilis “Kaks kirikut”, mille autor Baltazar Montanaro on viiulilaagris mitmel aastal õpetanud ning kirjutanud loo austusavalduseks Ruhnule ja selle kahele teineteise kõrval seisvale kirikule. Lugu loob huvitava kontrasti, korraks tundub, et peale on läinud teine plaat. Vahe on muidugi ka selles, et see on ainus lugu, mida ei salvestanud Rainer Koik Ruhnul ja kus ei puhu saareõhk. Rosinaks on möödunud aasta vabariigi aastapäeval Ruhnu rahvamajas salvestatud Karoliina, Sänni Noormetsa, Lee Tauli ja praeguste ruhnlaste koor harmooniumi saatel. Plaadi nimilugu kuuldes tõmbub suu iseenesest naerule ja tekib tunne, nagu kohtaks vanu sõpru.
Vanapärased tantsulood, koraalid, veidi uuem ja lausa kaasaegne muusika – kõik see peegeldab täiuslikult Ruhnu viiulilaagri olustikku. Oluline on nii kohalik traditsioon kui ka kultuurikontaktid, sõbrad ja viiulimängijad mujalt maailmast. Viiulilaager on üks Ruhnu tähtsündmusi ja toimub sel suvel juba seitsmendat korda.