Klassikaraadio 25

Koos 2018. aasta muusiku Risto Joostiga.

1. aprillil täitus Klassikaraadiol 25 tegevusaastat. Klassikaraadio on kultuuri- ja muusikaraadio. Ööpäevaringselt saab Klassikaraadiost kuulata mitmesugust väärtmuusikat barokist džässini, etnomuusikast nüüdishelikunstini, sekka uudiseid ja kultuurisaateid. Oluline osa kavast on elava muusika vahendamine – otseülekanded kontserdisaalidest Eestist ja kaugemalt – Euroopast, Ameerikast. Klassikaraadio kultuurisaated kõnetavad kuulajaid paljudel teemadel. Eriline tähelepanu on traditsioonidel, olemise kunstil ja püsiväärtustel. Klassikaraadio on teejuhiks eesti kultuurisündmuste tänasel ja homsel päeval. Klassikaraadio tahab olla kuulajale hea kaaslane, anda uusi teadmisi ja vaatenurki, lisada argipäeva ülendust, täita üksindushetki ja suurendada inimeste ühtekuuluvustunnet.

Kuidas staažikal raadiokanalil läheb, mis on tehtud ja mis teoksil, mida mõtlevad toimetajad ja kuidas hindavad kõnealust kanalit kuulajad – kõigest sellest saab lugeda järgnevatest usutlustest.

TIIA TEDER, Klassikaraadio peatoimetaja


Olete Klassikaraadioga olnud seotud selle asutamisest saadik. Kas mäletate aega, mil Klassikaraadio loodi? Milleks on vaja Klassikaraadiot?

Võib küsida, miks üldse on vaja ka raamatukogusid, ooperiteatrit, kontserdisaale, kobarkino, dokumentaalfilme, teatrietendusi . Klassikaraadio on särav kild meie elu kirevas mosaiigis. Kui Klassikaraadiot ei oleks, tuleks ta välja mõelda.

Klassikaraadio sündis keerulisel ajal 1995. aastal, Eesti Raadio programmireformi käigus. Uus Eesti vabariik tõi kaasa meedias suure vabaduse ja lühikese aja jooksul täitus raadioeeter uute raadiojaamadega. Eesti Raadio pidi end kohandama konkurentsi situatsiooniga. Raadiot juhtis 1990-ndate algul noor ja uljas Herkki Haldre, kes viis läbi programmireformi. Olukord oli keeruline, eelarvet aina kärbiti, auditooriumi kütkestasid uued intensiivse kõlaga raadiojaamad, üleminek Nõukogude Liidu UKW pealt FM lainealale tähendas suuri levikulusid. Segases olukorras suutis Eesti Raadio end uuendada ja muuta teiste Euroopa raadiote sarnaseks kolme põhiprogrammiga – igapäevaelu ja poliitika kanal, noorteprogramm ja kultuuriprogramm. 1993 sündisid nooruslik Raadio 2 ning venekeelne Raadio 4. Eesti Raadio I programm, millest sai hiljem Vikerraadio, tegi samuti läbi muutuse lahedama väljenduslaadi suunas ning klassikaline muusika siirdus eraldi kanalisse. Muusikatoimetusel oli siis võimalus Klassikaraadioga välja tulla. Alguses oli Klassikaraadiol küllaltki väike saatekava – mõned tunnid hommikul ja õhtul, nädalalõpul paar tundi pikemalt. Kõige olulisem ja põhjapanevam muudatus senises raadioajaloos oli see, et hommikul sai raadiost klassikalist muusikat kuulata.

Programm läks eetrisse nõukogude ultralühilainel UKW-l. Selliseid veneaja ultralühilainealaga raadioid oli kuulajatel aina vähem ja kusagilt neid juurde ei tulnud. Samadel sagedustel olid eetris ka välisjaamad Ameerika Hääl ja Raadio Vaba Euroopa ning kristlik Raadio 7. Klassikaraadio suur läbimurre algas ajast, kui programm sai leviku FM lainepikkustel. 1997. aastast töötasid juba uue, FMi sagedustega saatjad Tallinnas ja Tartus. 1998. aasta 18. detsembrist (see kuupäev on ka Eesti Raadio sünnipäev) lahkusid meie lainepikkustelt võõrad saated ja Klassikaraadio sai ööpäevaringse eetriloa. Üle kogu Eesti on Klassikaraadio kuuldav aastast 2000.

Millised olid teie ootused ja lootused seoses Klassikaraadioga? Kas need on täitunud?

Esialgu käis pingeline võitlus saatevõrgu, ressursside, toimetajate töökohtade pärast. Auditooriumi leidmine ja hoidmine oli eluküsimus. Väga suur tõestamise periood kestis tegelikult aastani 2000 ja tipnes episoodiga, mil kultuuriministeeriumist imbus välja ideeprojekt Eesti Raadiot koomale tõmmata ja Klassikaraadio üldse kinni panna. Tänu kuulajate tugevale vastureaktsioonile seda ei juhtunud ja meie positsioon hoopis tugevnes. Raske aeg oli ka 2008. aasta majanduskriis, mil tuli senigi nappi eelarvet kärpida. Üllataval kombel meie kuulajate arv majanduskriisi ajal ja kärbitud kavaga hoopis tõusis. Minu ootus, milline peaks olema Klassikaraadio, on kindlasti täitunud. Aga eks ootus ka kogu aeg uueneb, nagu ka raadio, mida kuulame täna, pole see, mis ta on homme.

25 aastat on pikk aeg. Mis on selle ajaga Klassikaraadio elus muutunud?

Ma tegelen praegu Klassikaraadio ajaloo kokku otsimisega, sirvin dokumente ja kunagisi raadiolehti. Mingis mõttes ei olegi eriti muutunud. Vormi poolest küll. Algusaastatel oli meie programm üsna suvaline, vastavalt võimalustele. Inimesed tulid, tegid saate mõnest plaadist, mis nad olid kätte saanud, jagasid muljeid välismaal kuuldud festivalidest jne. Süstemaatilisi sarju oli vaid üksikuid, nende hulgas tänaseni eetris olev muusikaelu kajastav “Helikaja”.

Kõige rohkem on muutunud kõik, mis puutub tehnikasse, samuti inimeste ja tehnika vahekord. Kuigi – oma arvuti arhiivist loen välja, et esildisi tehnika uuendamise või seletuskirju praagi kohta on olnud pidevalt.

Isegi inimesed ei ole muutunud, ehkki nad on teised kui 25 aastat tagasi. Alati on selliseid säravate silmadega pühendunud muusikatoimetajaid, kes tõttavad kontserdilt kontserdile ja kui teised kontserdikuulajad on juba koduteel, intervjueerivad saali hämaras koridoris saatematerjali kogumiseks muusikuid, ja siis ruttavad veel öötunniks raadiomajja tulemust hommikusaateks kokku monteerima. Ja järgmisel päeval tõttavad nad järgmisele muusikasündmusele, nagu mesilane õielt õiele ... Kui oled raadio saatejuht, siis raadiotöö on kogu aeg kaasas ja kõik, mida sa koged, muutub omamoodi ettevalmistuseks järgmiseks saateks. Alateadvuses tiksub plaan, kuidas see elamus, kogemus, impulss saatesse läheb. Ma armastan selliseid inimesi! Olen kohanud sarnaseid pühendunud muusikatoimetajaid nii meil kui mujal klassikaraadiotes. Armastus muusika vastu ja võimalus seda vahendada annab kokku väga huvitava töö. See innustab ja kannustab läbi elu, jätab inimese uudishimulikuks ja vaimult värskeks ka pikkade pingeliste aastate järel.

Tiia Teder annab Arvo Pärdile üle auhinna “Eesti parim klassikaplaat”.

Mis on teie meelest Klassikaraadio kõige tähtsam ülesanne tänapäeva Eestis?

Klassikaraadio on teistmoodi kui teised raadiod. Kindlasti on vaja, et meie kõrvade kuulderaadiusesse ulatuks põnev ja inspireeriv muusika. Teised jaamad klassikat ei mängi.

Klassikaraadiost võib saada elu muutvaid impulsse. Meenutagem kasvõi ajalugu, kuidas kunagi ammu 1940. aastatel käis üks poiss väikelinnas ümber turuplatsil posti otsas mängiva valjuhääldi rattaga sõitmas, et kuulata sümfooniakontserdi ülekannet, ja hiljem sai temast maailmakuulus helilooja. Või üht teist poissi, kes kuulis esmakordselt tšello kõla just Klassikaraadiost ja nüüdseks on saanud temast rahvusvahelise haardega muusik. Ja on paljusid teisi, kes on saanud just raadiolainetelt ideid ja inspiratsiooni.

Mida kujutab endast Klassikaraadio peatoimetaja töö? Mis on teile selle juures kõige huvitavam?

Peatoimetaja töö on mitmekesine ja paljut hõlmav, pika kohustuste ja vastustuste nimekirjaga. Tuleb vastutada töötajate eest ja auditooriumi ees, tagada asjaajamise kord, seadustest kinnipidamine, minevik ja tulevik ehk arhiveerimine ja planeerimine jne. Ma ei ole bürokraatias kuigi tugev, aga õnneks praegune ülemus ei nõuagi väga palju paberitööd. Samas on päris hea, et ERRi eelmine juht seda nõudis – jäi maha palju jälgi paberil. Erilise tähtsuse saavad ajaloo seisukohast nüüd igasugu dokumendid 1990-ndatest, mil digitaalne kord polnud veel valdav. Kasvõi eelarve seletuskirjad annavad hea pildi, mis raadios toimus.

Kõige tähtsamad on Klassikaraadios ikkagi inimesed. Muusikahuvi on üks kindel tagatis, mis toob inimesed kokku ja seob ühise eesmärgi saavutamiseks. Meil on