_page-0001.jpg)
1. aprillil täitus Klassikaraadiol 25 tegevusaastat. Klassikaraadio on kultuuri- ja muusikaraadio. Ööpäevaringselt saab Klassikaraadiost kuulata mitmesugust väärtmuusikat barokist džässini, etnomuusikast nüüdishelikunstini, sekka uudiseid ja kultuurisaateid. Oluline osa kavast on elava muusika vahendamine – otseülekanded kontserdisaalidest Eestist ja kaugemalt – Euroopast, Ameerikast. Klassikaraadio kultuurisaated kõnetavad kuulajaid paljudel teemadel. Eriline tähelepanu on traditsioonidel, olemise kunstil ja püsiväärtustel. Klassikaraadio on teejuhiks eesti kultuurisündmuste tänasel ja homsel päeval. Klassikaraadio tahab olla kuulajale hea kaaslane, anda uusi teadmisi ja vaatenurki, lisada argipäeva ülendust, täita üksindushetki ja suurendada inimeste ühtekuuluvustunnet.
Kuidas staažikal raadiokanalil läheb, mis on tehtud ja mis teoksil, mida mõtlevad toimetajad ja kuidas hindavad kõnealust kanalit kuulajad – kõigest sellest saab lugeda järgnevatest usutlustest.
TIIA TEDER, Klassikaraadio peatoimetaja
Olete Klassikaraadioga olnud seotud selle asutamisest saadik. Kas mäletate aega, mil Klassikaraadio loodi? Milleks on vaja Klassikaraadiot?
Võib küsida, miks üldse on vaja ka raamatukogusid, ooperiteatrit, kontserdisaale, kobarkino, dokumentaalfilme, teatrietendusi . Klassikaraadio on särav kild meie elu kirevas mosaiigis. Kui Klassikaraadiot ei oleks, tuleks ta välja mõelda.
Klassikaraadio sündis keerulisel ajal 1995. aastal, Eesti Raadio programmireformi käigus. Uus Eesti vabariik tõi kaasa meedias suure vabaduse ja lühikese aja jooksul täitus raadioeeter uute raadiojaamadega. Eesti Raadio pidi end kohandama konkurentsi situatsiooniga. Raadiot juhtis 1990-ndate algul noor ja uljas Herkki Haldre, kes viis läbi programmireformi. Olukord oli keeruline, eelarvet aina kärbiti, auditooriumi kütkestasid uued intensiivse kõlaga raadiojaamad, üleminek Nõukogude Liidu UKW pealt FM lainealale tähendas suuri levikulusid. Segases olukorras suutis Eesti Raadio end uuendada ja muuta teiste Euroopa raadiote sarnaseks kolme põhiprogrammiga – igapäevaelu ja poliitika kanal, noorteprogramm ja kultuuriprogramm. 1993 sündisid nooruslik Raadio 2 ning venekeelne Raadio 4. Eesti Raadio I programm, millest sai hiljem Vikerraadio, tegi samuti läbi muutuse lahedama väljenduslaadi suunas ning klassikaline muusika siirdus eraldi kanalisse. Muusikatoimetusel oli siis võimalus Klassikaraadioga välja tulla. Alguses oli Klassikaraadiol küllaltki väike saatekava – mõned tunnid hommikul ja õhtul, nädalalõpul paar tundi pikemalt. Kõige olulisem ja põhjapanevam muudatus senises raadioajaloos oli see, et hommikul sai raadiost klassikalist muusikat kuulata.
Programm läks eetrisse nõukogude ultralühilainel UKW-l. Selliseid veneaja ultralühilainealaga raadioid oli kuulajatel aina vähem ja kusagilt neid juurde ei tulnud. Samadel sagedustel olid eetris ka välisjaamad Ameerika Hääl ja Raadio Vaba Euroopa ning kristlik Raadio 7. Klassikaraadio suur läbimurre algas ajast, kui programm sai leviku FM lainepikkustel. 1997. aastast töötasid juba uue, FMi sagedustega saatjad Tallinnas ja Tartus. 1998. aasta 18. detsembrist (see kuupäev on ka Eesti Raadio sünnipäev) lahkusid meie lainepikkustelt võõrad saated ja Klassikaraadio sai ööpäevaringse eetriloa. Üle kogu Eesti on Klassikaraadio kuuldav aastast 2000.
Millised olid teie ootused ja lootused seoses Klassikaraadioga? Kas need on täitunud?
Esialgu käis pingeline võitlus saatevõrgu, ressursside, toimetajate töökohtade pärast. Auditooriumi leidmine ja hoidmine oli eluküsimus. Väga suur tõestamise periood kestis tegelikult aastani 2000 ja tipnes episoodiga, mil kultuuriministeeriumist imbus välja ideeprojekt Eesti Raadiot koomale tõmmata ja Klassikaraadio üldse kinni panna. Tänu kuulajate tugevale vastureaktsioonile seda ei juhtunud ja meie positsioon hoopis tugevnes. Raske aeg oli ka 2008. aasta majanduskriis, mil tuli senigi nappi eelarvet kärpida. Üllataval kombel meie kuulajate arv majanduskriisi ajal ja kärbitud kavaga hoopis tõusis. Minu ootus, milline peaks olema Klassikaraadio, on kindlasti täitunud. Aga eks ootus ka kogu aeg uueneb, nagu ka raadio, mida kuulame täna, pole see, mis ta on homme.
25 aastat on pikk aeg. Mis on selle ajaga Klassikaraadio elus muutunud?
Ma tegelen praegu Klassikaraadio ajaloo kokku otsimisega, sirvin dokumente ja kunagisi raadiolehti. Mingis mõttes ei olegi eriti muutunud. Vormi poolest küll. Algusaastatel oli meie programm üsna suvaline, vastavalt võimalustele. Inimesed tulid, tegid saate mõnest plaadist, mis nad olid kätte saanud, jagasid muljeid välismaal kuuldud festivalidest jne. Süstemaatilisi sarju oli vaid üksikuid, nende hulgas tänaseni eetris olev muusikaelu kajastav “Helikaja”.
Kõige rohkem on muutunud kõik, mis puutub tehnikasse, samuti inimeste ja tehnika vahekord. Kuigi – oma arvuti arhiivist loen välja, et esildisi tehnika uuendamise või seletuskirju praagi kohta on olnud pidevalt.
Isegi inimesed ei ole muutunud, ehkki nad on teised kui 25 aastat tagasi. Alati on selliseid säravate silmadega pühendunud muusikatoimetajaid, kes tõttavad kontserdilt kontserdile ja kui teised kontserdikuulajad on juba koduteel, intervjueerivad saali hämaras koridoris saatematerjali kogumiseks muusikuid, ja siis ruttavad veel öötunniks raadiomajja tulemust hommikusaateks kokku monteerima. Ja järgmisel päeval tõttavad nad järgmisele muusikasündmusele, nagu mesilane õielt õiele ... Kui oled raadio saatejuht, siis raadiotöö on kogu aeg kaasas ja kõik, mida sa koged, muutub omamoodi ettevalmistuseks järgmiseks saateks. Alateadvuses tiksub plaan, kuidas see elamus, kogemus, impulss saatesse läheb. Ma armastan selliseid inimesi! Olen kohanud sarnaseid pühendunud muusikatoimetajaid nii meil kui mujal klassikaraadiotes. Armastus muusika vastu ja võimalus seda vahendada annab kokku väga huvitava töö. See innustab ja kannustab läbi elu, jätab inimese uudishimulikuks ja vaimult värskeks ka pikkade pingeliste aastate järel.
Mis on teie meelest Klassikaraadio kõige tähtsam ülesanne tänapäeva Eestis?
Klassikaraadio on teistmoodi kui teised raadiod. Kindlasti on vaja, et meie kõrvade kuulderaadiusesse ulatuks põnev ja inspireeriv muusika. Teised jaamad klassikat ei mängi.
Klassikaraadiost võib saada elu muutvaid impulsse. Meenutagem kasvõi ajalugu, kuidas kunagi ammu 1940. aastatel käis üks poiss väikelinnas ümber turuplatsil posti otsas mängiva valjuhääldi rattaga sõitmas, et kuulata sümfooniakontserdi ülekannet, ja hiljem sai temast maailmakuulus helilooja. Või üht teist poissi, kes kuulis esmakordselt tšello kõla just Klassikaraadiost ja nüüdseks on saanud temast rahvusvahelise haardega muusik. Ja on paljusid teisi, kes on saanud just raadiolainetelt ideid ja inspiratsiooni.
Mida kujutab endast Klassikaraadio peatoimetaja töö? Mis on teile selle juures kõige huvitavam?
Peatoimetaja töö on mitmekesine ja paljut hõlmav, pika kohustuste ja vastustuste nimekirjaga. Tuleb vastutada töötajate eest ja auditooriumi ees, tagada asjaajamise kord, seadustest kinnipidamine, minevik ja tulevik ehk arhiveerimine ja planeerimine jne. Ma ei ole bürokraatias kuigi tugev, aga õnneks praegune ülemus ei nõuagi väga palju paberitööd. Samas on päris hea, et ERRi eelmine juht seda nõudis – jäi maha palju jälgi paberil. Erilise tähtsuse saavad ajaloo seisukohast nüüd igasugu dokumendid 1990-ndatest, mil digitaalne kord polnud veel valdav. Kasvõi eelarve seletuskirjad annavad hea pildi, mis raadios toimus.
Kõige tähtsamad on Klassikaraadios ikkagi inimesed. Muusikahuvi on üks kindel tagatis, mis toob inimesed kokku ja seob ühise eesmärgi saavutamiseks. Meil on alati olnud väga sõbralik, aga ka kirglik kollektiiv.
Tundub, et praegu on Klassikaraadios klassikalise muusika osakaal väiksem kui aastaid tagasi. Mis on selle põhjus? Kas arvate, et huvi klassikalise muusika vastu on viimasel ajal vähenenud võrreldes aastate taguse ajaga?
Klassikaraadio laiendas oma muusikalist paletti aastal 1998. Tagantjärele tundub, et tollal oli igati õige valik kaasata ka jazz, folk ja maailmamuusika, et hoida kuulajate arvu võimalikult suurena. Kusjuures, ega tollal ei kahanenudki klassikalise muusika osakaal, vaid pigem suurenes, kuna Klassikaraadio muutus ööpäevaringseks ja saime igapäevast eetriaega juurde üheksa tundi. 1998. aasta lõpust peale on näiteks eetris üks meie vanimaid ja enim kuulatud saatesarju “Fantaasia”, mis on live-saade erinevate saatejuhtidega.
Tasakaal traditsioonide ja uue vahel on raadiotöös väga oluline. Raadio ei saa püsida paigal, elu meie ümber muutub kogu aeg. Tulevad uued kuulajad, kellele ei ole näiteks klassikalise muusika kuulamine iseenesest mõistetav. Tänu “Jazzkaarele” on eestlastest saanud suur džässirahvas, mitu põlvkonda on üles kasvanud Viljandi folki külastades. Need inimesed ei ole popmuusikaraadiote publik, Klassikaraadiost saavad nad kuulata mitmesuguseid kontserdisalvestusi kogu maailma festivalidelt. Kes juba Klassikaraadiot kuulab, puutub kokku ka klassikalise muusikaga.
Klassikapublik on samuti endiselt olemas. Kasvõi hommikuse viktoriini vastajate järgi võib öelda, et on väga erudeeritud, suurte teadmistega inimesi, kes oleksid nagu kõiki meie saateidki kuulanud. Samas – kodulehekülje statistika põhjal on näha, et klassikalise muusika saateid kuulatakse oluliselt vähem kui näiteks folgi ja džässisaateid või meloodiliste vanade laulude programmi “Lihtsalt nostalgia”. Kuid väga populaarsed järelkuulamissaated on meie kontserdisalvestused.
Klassikaraadio võimas trump ongi kontserdiülekanded, neid kuulatakse järjepidevalt nii reaalajas kui koduleheküljelt. Oleme muusika esitlemise alal teinud palju tööd ja käinud õppimas ka välismaa seminaridel. Meie parimad otseülekanded on kõrvutatavad BBC Radio 3 samasuguste saadetega ja BBC on igas raadiotöö vallas rahvusvahelise kvaliteedi mõõdupuu.
Interpreedid kurdavad, et kontserdiülekandeid ja salvestusi tehakse viimasel ajal vähem. Kas see on nii ja kui on, siis mis on selle põhjus?
Ma ei tea, kuidas selline mulje võiks tekkida. Me jäädvustasime ja vahendasime raadios möödunud aastal umbes 200 mitmesugust kontserti, tähendab vähemalt üle päeva oli eetris live kontsert. Neist 20 salvestust ja ülekannet läks suurele areenile, EBU (Euroopa Ringhäälingute Liidu) vahendusel paljudesse raadiotesse üle kogu maailma, miljonitele kuulajatele. Vahendatud kontsertidest lõviosa on eesti muusikute esinemised ja klassikaline muusika. Klassikaraadio jäädvustas ja vahendas kõik ERSO, Eesti Filharmoonia kammerkoori, Vox Clamantise, RAMi ja veel mitmete kollektiivide kontserdid, Eesti muusika päevad, “Nargenfestivali” sündmused, kogu Pärnu Muusikafestivali.
Ei ole teist raadiot maailmas, kus iga päev kõlaks eesti klassikaline muusika.
Kas eesti interpreetide salvestamine peaks olema üks Klassikaraadio ülesandeid?
Klassikaraadio ülesanne on teha raadiot. Me salvestame ja jäädvustame eesti interpreetide mängu tõepoolest suurel hulgal. Stuudiovõtteid teeme üha vähem ja vaid erilistel puhkudel, kui on vaja midagi salvestada saadete tarbeks ja projektideks. Raadio seisukohast – ma ei usu, et kuulaja tunneks puudust just stuudiovõtetest.
Millised on teie soovid ja unistused seoses Klassikaraadio tulevikuga?
Klassikaraadiol oli möödunud aastal keskmiselt 88 000 kuulajat nädalas, kuu keskmise kuulajate arvu poolest on Klassikaraadio Eesti kümne populaarsema raadiokanali hulgas. Ma loodan, et meie juubeliaastal kuulajate arv ei lange, vaid tõuseb. Head Klassikaraadiot kõigile!
MARGE-LY ROOKÄÄR, Klassikaraadio tegevtoimetaja
Mida kujutab endast Klassikaraadio toimetaja töö? Mis on teile selle juures kõige huvitavam?
Muusikatoimetaja töö on eelkõige privileeg – võimalus tegelda ainesega, mis toidab sinu hinges sädet, kirge ja vaimustust.
Muusikatoimetaja töö on vastutus – igal mõttel ja sõnal on pikem kaja, seetõttu peab “oma” valdkonnas toimuvaga võimalikult hästi olema kursis. Minu peamine tegevusvaldkond on koorimuusikakultuur, kuhu imetlusväärne õpetaja Silvia Mellik mulle Otsa kooli koorijuhtimisklassis ukse avas.
Muusikatoimetaja töö on elustiil: kontserdid, plaadid, netiavarused – see on hoomamatult suur hulk muusikat, mida tuleb kuulata, analüüsida ja meeles pidada.
Muusikatoimetajana ongi mu üks tähtsamaid ülesandeid kuulata, mõista, redigeerida ja konteksti luua. Koorimuusika suunamuutused ja praegune otsinguvajadus on ilmne, samal ajal vasardab kuklas teadmine, et näilise rikkuse all valitseb nii õhuke vundament – see on omast küljest isegi erutav. Koorijuhtide palgaprobleemid, muusikatundide pea olematu arv üldhariduskoolides, üleilmastumise käigus meile saabuvad teistsugused tõekspidamised, koorilaulu kõrval muude huvialade populaarsus jms on minus ammu lämmatanud naiivsuse, et laulupeod sellisel kujul jätkuvad. Jah, rahvusliku EKG-kaardina nad kindlasti jätkuvad, kuid nad on teel nii sisulisele kui vormilisele ümberkujunemisele. Keegi ei tea, kui kaua kulub millekski aega, kuid seda protsessi jälgida on olnud väga emotsionaalne tegevus.
Raadio on miljonite võimaluste platvorm ja ma usun, et ta jääb inimese kaaslaseks ka tulevikus. Need 21 aastat, mil mul on olnud au raadiomaja lävepakku kulutada, on möödunud nagu silmapilk. Raadiotehnika areng selle paarikümne aasta jooksul on olnud tormiline ning raadiokuulamine muutub inimestele iga päev aina mugavamaks ja paindlikumaks. Samal ajal säilivad raadio peamised omadused – sõna jõud, raadioeetri salapära, looming, inimeste ühendamine ja väärtuste hoidmine. Muusikatoimetaja töö ei ole töö, see on erakordne õnn.
Tundub, et praegu on Klassikaraadios klassikalise muusika osakaal väiksem kui aastaid tagasi. Mis on selle põhjus? Kas arvate, et huvi klassikalise muusika vastu on viimasel ajal vähenenud võrreldes aastatetaguse ajaga?
Päris kindlasti pole see õige tunne, selle ümberlükkamiseks leiab kinnitust ka statistiliselt. Ma arvan, et pigem on meie programmis aina professionaalsemalt esitletud muusika, mida varem klassikalise muusika repertuaari seas pooleldi peidetult või möödaminnes mängiti. Praegu on Klassikaraadios toimetajad, kelle valikul on eetris salvestised maailma parimatelt kontserdilavadelt, muusikaga koos on saates muusikute ja heliloojate kommentaarid-intervjuud, kuulajate muljed ja laiema tausta lahtiseletamine – see jääb kindlasti kõrvu. Samal ajal Eesti muusikaelus toimuvaga on EBU muusikavahetusprogrammi kaudu raadiokuulajatel võimalik osa saada planeedi tipporkestrite muusikaõhtutest, kordumatutest festivalidest, heliloojate pidusündmustest – ma arvan, et aastatetaguse ajaga on klassikalise muusika osakaal pigem tõusnud, muutunud veel lihvitumaks, muusikaliselt sisukamaks ja emotsionaalselt köitvamaks. Interpreedid kurdavad, et kontserdiülekandeid ja salvestusi tehakse viimasel ajal vähem, Kas see on nii ja kui on, siis mis on selle põhjus?
Minuni sellist kurtmist jõudnud ei ole. Eelmisel aastal tegi Klassikaraadio üle 200 kontserdisalvestuse, see number pigem tõuseb (praegune viiruse tekitatud halvatus on eriolukord). Klassikaraadio on 99% kohal salvestamas, kui kontserdil kõlab eesti heliteose esiettekanne või kui luuakse kogukonnale vajalikku kultuurilugu. Raadio põhikirjast leiab teiste tähtsate ülesannete kõrval, et meie kohustus on sääraseid ettevõtmisi salvestada ja arhiveerida.
Küll aga olen ise aastate jooksul sagedasti mõelnud mitmetele asjadele, mis on just seotud kontsertidega.
Nimelt – sageli ei tehta kontsertide kohta mitte mingit teavitustööd. Ja seda ei saa ajada rahanappuse kaela, on mitmeid võimalusi, mille kasutamisel mõni kontserdikorraldaja saavutab väljamüüdud saali üsna vähese aja ja ressursiga. Kontserdielu püsimiseks on möödapääsmatu kaasata noort kuulajat, et ta ka aastate pärast kontserdisaali oskaks tulla. Oleme korduvalt “Klassikaraadio tuleb külla” koolikontsertide järel kuulnud, et see on esimene kontsert, kus 15-aastane noormees üldse on käinud. Jah, nii on. Reaalsus. Uue publiku kasvatamine on aeganõudev töö, see peab toimuma järjepanu ja kontserdipiletid peaksid just noortele olema suurte soodustusega. Siiski peetakse siiani pigem normaalseks kui suure, rahvusvahelise osavõtjaskonnaga konkurssi kuulab saalis kolmeliikmeline žürii ja 30 oma ala huvilist, selmet kohustada eriala muusikatudengeid õppetöö osana saalis kuulama.
Teine asi – välismaiseid superstaare tullakse kuulama ükskõik millise hinnaga see pilet ka ei oleks, kusjuures mõnikord juhtub, et ka nende kontserdil ei ole kõige kõrgem õnnestumisprotsent. Samal ajal on väga häid kodumaiseid interpreete ja kollektiive, kelle publiku hulk jääb enam kui tagasihoidlikuks, kontsert ise on aga lihtsalt super. Ka selle liigitan eelkõige vähese teavituse alla, kuid ka interpreedi laval olemisest loeb tohutult – karismat küll õpetada ei saa, kuid publikuga suhtlemist ja kontserdi atmosfääri loomist ülikoolides juba õpetatakse. Seegi on suur kunst – oma isikuga kedagi saali muusikat kuulama meelitada – selliseid suurepäraseid muusikuid meil on.
Eesti interpreetidel on nagu mingi tõrge kodumaise muusika esitamise vastu (v.a Pärt, Tüür, Uusberg) – nende repertuaarist leiab kõiksugu teoseid muust ilmast, aga kus on Tubin, Saar, Oja? Nüüd peab varsti küsima ka: kus on Tormis? Meie enda klassikuid häbenetakse või ei peeta neid enam esitamisvääriliseks, mis on minu meelest kohatu. Kui kava väga hästi läbi mõelda, siis leiab ka muusikaloo gigantheliloojate teoste kõrval võimaluse esitada meie enda rahvusheliloojate kirjutatut (nagu teevad Paavo Järvi, Tõnu Kaljuste), kodusaalides kuuleb paradoksaalselt Eesti muusikat pigem temaatilistel õhtutel või helilooja sünni(aasta)päeva puhul. Eesti interpreetidega kaasneb aeg-ajalt veel üks kummastav nõks – muusik on igati nõus oma kontserdi salvestamisega, kuid selle pärastisel ülekuulamisel ta seda raadiosaatesse ei luba – küll on põhjuseks helirežissööri vale nurga alt salvestamine või häälest ära pill, aga ehk peaks muusik teinekord mõtlema, mis teda tegelikult häiris – võibolla hoopis interpretatsioon? Kas eesti interpreetide salvestamine peaks olema üks Klassikaraadio ülesandeid?
Eesti interpreetide salvestamine on meie kohustuste loetelu esikolmikus olevaid ülesandeid ja seda tööd me teeme väga suure pühendumisega. Eesti muusikud on Klassikaraadios väga kõrgelt hinnatud, nende loomingut me jäädvustame ja vahendame kuulajatele nii palju kui suudame. Siiski viitan, et raadioprogrammi eesmärgid-ülesanded erinevad plaadikompaniide omast üsna mitmeti ning eesti muusikud ajavad need kaks teinekord sassi. Millised on teie soovid ja unistused seoses Klassikaraadio tulevikuga?
Unistama peab! Homsetele unistuste täitumisele pannakse alus täna. Kultuuripoliitilised otsused on väga pikaealised ning peavad olema tehtud perspektiivi- ning vastutustundega. Usun, et Klassikaraadiol on ka edaspidi kultuuripildis oma roll ning raadiotoimetajad jagavad muusikast saadud vaimustust oma parimate kaasteeliste – raadiokuulajatega.
JOHANNA MÄNGEL, Klassikaraadio vastutav toimetaja
Mis on teie meelest Klassikaraadio kõige tähtsam ülesanne tänapäeva Eestis? Klassikaraadio ülesanne on õpetada inimesi muusikat, seda loovaid ja interpreteerivaid inimesi ning muusikatööstust ja kultuuripilti laiemalt kuulama ja mõistma. Klassikaraadio püüab hoiduda hinnangute andmisest ning mitte lahterdada muusikat heaks või halvaks, ilusaks või inetuks. Ta soovib rääkida iga kuulajaga isiklikult, andes talle võimaluse omas tempos areneda, otsida ja lõpuks ka leida see miski. Klassikaraadio on teekond ja seda teed on väga huvitav käia. Mina isiklikult tunnen sel teel olles naudingut ja samas ka suurt vastutust, sest muusika üksi, ilma taustsüsteemita, ei defineeri midagi.
Mida kujutab endast Klassikaraadio toimetaja töö? Mis on teile selle juures kõige huvitavam?
Toimetaja töö on viibida kogu aeg reaalsuses ning seda ajal, mil kõik muutub tohutult kiiresti ja teinekord ootamatutes suundades. Toimetaja peab tundma inimesi, muusikamaastikku ja selle toimemehhanisme ning panema kogu sisu kuulaja jaoks sobivasse vormi. Oma maitset ja hoiakuid hülgamata saame võimendada teatud suundumusi. Klassikaraadio toimetus toetubki oma inimeste tugevustele ning üheskoos moodustatakse väga mitmekülgne ja võimekas meeskond, kus on ruumi kõigele, mis meid kõnetab.
Millised on teie soovid ja unistused seoses Klassikaraadio tulevikuga?
Soovida, et Klassikaraadio lihtsalt püsima jääks, on ilmselgelt pisendada tema väärtust. Klassikaraadio ei ole ainult muuseum. Ta peab pidevalt arenema, käima ajaga kaasas ning leppima sellega, et klassika mõiste ongi ajas muutuv ja seda on vaja pidevalt ümber defineerida. Lisaks uute suundade äratundmisele saame tulevikus loodetavasti kinni haarata kõikidest suurepärastest võimalustest, mõtlemata sellele, et mingi asi ei ole puhtalt tehniliselt, rahaliselt või oskuste vajakajäämise tõttu teostatav. Meil on juba praegu kasutada tohutu potentsiaal, mida meie kultuuriruum meile pakub. Klassikaraadios on väga vähe töötajaid, kes aga on lausa imeinimesed ja suudavad kõike. Just sellega oleme pälvinud väliskolleegide imetluse, aga seda imetlust tahaks rohkem tunda ka siinsamas. Selles keskkonnas töötavad pühendunud inimesed, kelle jaoks on nende töö nii hobi kui ka elustiil. Oluline on, et Klassikaraadios säiliks ehedus, mis väärtustab nähtusi nii Eesti kui ka maailma muusikas, sõltumata sealjuures müügiedetabelitest või kellegi ettekirjutustest. Klassikaraadio on kõige suurem eri muusikastiilide kohtumispaik, kus ei survestata inimesi andma hinnanguid, kujundama hoiakuid või valima pooli. Klassikaraadio soovib olla otsinguil koos kuulajaga, et pidevalt õppida, areneda ja piire kombata. Klassikaraadio on nii ajakirjandus, meelelahutus, muuseum, arhiiv kui ka suunamudija – ühest küljest minevik ja teisest küljest tulevik.
ARVAMUSI KLASSIKARAADIOST
ARVO PÄRT: Kallid Klassikaraadio kolleegid! Tänu teile, klassikalise muusika elava varakambri hoidjatele, on Klassikaraadio saanud Eesti kultuuri lahutamatuks osaks. Teie vahendatud kontserdiülekanded ja teisedki saated kuuluvad ja on alati kuulunud minu igapäevaelu juurde. Tänan ja õnnitlen teid kõiki südamest juubeli puhul!
ERKKI-SVEN TÜÜR: Kuulanud olen Klassikaraadiot selle loomisest alates. Interneti-ajastu edenedes olen kasutanud võimalust erinevaid saateid podcastidena nutifoni laadida ja kuulata lennu- ja muudel reisidel. Pikemalt Hiiumaal töötades pakuvad kontserdiülekanded võimalust “olla kohal”. Taevale tänu, et Klassikaraadios saab kuulata saateid, mis eeldavad kaasamõtlemist ja süvenemist. Suuremalt jaolt on raadioeeter täis tühist plära, mõned jaamad seda väldivad ja Klassikaraadio eriti.
MART HELME: Hakkasin Klassikaraadiot kuulama eelkõige sellepärast, et kommertsraadiod lasid kogu aeg ühte ja sama muusikat. Sattusin Klassikaraadio peale ning ühel hetkel avastasin, et ei tahagi enam muid raadiojaamu kuulata. Eriti meeldivad mulle “Vocalissimo”, “Amadeus +” – tõeline klassika, “Da Capo” ning ka “Vanamuusikatund”. Klassikaraadios kantakse üle ka kontserdisaalides toimuvat, seal on Tiia Järgi väga harivad muusikasaated, vanamuusikatund jne.
Klassikaraadio kultuurilist ja harivat tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Üldreeglina ei räägita sellel kanalil muusika vahele ka rumalat juttu. Klassikaraadio hoiab ilmselgelt ühiskonnas intelligentsuse ja kultuursuse taset.
REBEKA PÕLDSAM: Olen Klassikaraadiot kuulanud igapäevaselt umbes 15 aastat. Kooli ajal meeldis mulle “Fantaasia” saateid kuulata, mida tegid tuttavad või inimesed, kes mind kuidagi huvitasid. Näiteks Kadi Vooglaiu “Fantaasiad” on olnud suured lemmikud, aga Lauri Sommeri ja Jaak Johansoni omad ka. Hiljem hakkasin kuulama hommikuprogrammi ja tänaseni katsun hiljemalt “Hommikumänguks” raadio käima panna. On lemmiksaatejuhte ja on neid, kelle peale vahetan kohe kanalit. Igapäevaselt on lemmiksaateks “Veemuusika” ja otseülekanded meeldivad ka, mõnda kuulangi mitu korda üle, eriti kui kohapeal kontsert väga meeldis. Minu jaoks on Klassikaraadio ainus platvorm, kus ma saan nüüdismuusika ja süvamuusika kogemusi teiste kuulajate ja saatejuhtidega arutada, eriliselt naudin muusikaajaloo ja -teaduslikke arutelusid ja muidugi on hea meel, kui kuulen uusi lemmiklugusid. Klassikaraadio profiili arvestades on praegu puudu pikem, näiteks Aare Tooli ja Age Veeroosi juhitud nüüdismuusikale pühendatud saade. Minu arvates ongi Klassikaraadio kõigi süvamuusika sõprade vaimne kodu ja nüüdismuusika maht on nii kontserdiprogrammides kui raadios kõige marginaalsem, hoolimata Eesti enda väga põnevatest heliloojatest ja rääkimata sellest, mis maailmas viimase 75 aasta jooksul sündinud on.
KADRI KÕUSAAR: Kui olin 14–21-aastane, töötasin vabakutselisena Raadio 2-s, tegin seal lisaks mõnele jutusaatele ka muusikaarvustusi. Puutusin raadiomajas loomulikult kokku ka kolleegidega Klassikaraadiost ja hakkasin nende saateid kuulama. Ja eks mu enda muusikamaitse kalduski rohkem Klassikaraadio kanti. Hiljem tegin Klassikaraadios “Fantaasia” saadet ja kuulasin fanaatiliselt ka teiste tehtud “Fantaasiaid”. See on siiani kuldaväärt saade, kust saad avastada palju uut ja põnevat; erinevate autorite muusikamaitseid. Klassikaraadio on tänini mu go-to raadio, ainus kanal, mida julgen käima panna ilma eelnevalt kontrollimata, mis sealt tuleb. Samuti salvestan sealt podcast’e (ka arhiivist) näiteks trennis kuulamiseks.
MARI KALKUN: Klassikaraadioni juhatas mind saade pealkirjaga “Fantaasia”. Võisin siis käia keskkooli lõpuklassis või juba ülikooli esimesel kursusel. Sel ajal oli see väheseid raadiosaateid, kus kuulis innovatiivset ja piirideta muusikat ja selle tegemisse oli kaasatud väga palju erinevaid tegijaid, mistõttu oli ka muusika spekter lai. Kui veidi aega hiljem otsiti Klassikaraadiosse naissaatejuhti, otsustasin kandideerida, hakkasin ka ise “Fantaasia” saateid tegema. Sealt sai alguse minu isiklik kokkupuude Klassikaraadioga ja sain väga olulise kogemuse nii raadiotöö kui heeblite liigutamisega.
Klassikaraadio puhul meeldib mulle hea maitse ning samas nende avatus. Meeldib, et hoitakse kätt pulsil muusika ja kunsti ning kultuuri valdkonnal laiemalt ning saated on alati kõrge kvaliteediga.
Klassikaraadio kaasabil on võimalik süveneda nii muusikasse kui teemadesse, mida ükski teine kanal nii põhjalikult ei kata, saada osa muusika ja kultuuri süvahoovustest. Klassikaraadio on asendamatu, hoides meid kultuurrahva kursil.
OLULISI FAKTE
Klassikaraadio alustas tööd 1. aprillil 1995 Eesti Raadio III programmina
1998. aasta 18. detsembrist on Klassikaraadio eetris ööpäevaringselt
Uuringufirma Kantar Emor andmetel oli Klassikaraadiol 2019. aastal 88 000 kuulajat nädalas, 132 000 kuulajat kuus
Interneti vahendusel kuulatakse Klassikaraadiot kaugetes paikades üle kogu maailma, meil on püsikuulajaid Austraalias ja Ameerikas
Klassikaraadio populaarseimad saated on kuulsa klassika kontsert “Da Capo” ja hilisõhtune maailmamuusikasaade “Fantaasia” ning muusikasündmusi vahendav “Kontserdisaalis”
Klassikaraadio on ainus raadiokanal Eestis, mis vahendab pidevalt live muusikasündmusi
Igal aastal on eetris otseülekanded sellistelt suusündmustelt nagu Eesti muusika päevad, “Jazzkaar”, “Pärdi päevad”, Viljandi pärimusmuusika festival jm
Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) koostööprojektide raames vahendab Klassikaraadio otseülekandes või salvestuse vahendusel Euroopa raadiojaamade eetrisse igal aastal 20 eesti muusikute kontserti, mis jõuavad miljonite raadiokuulajateni