Juhan Uppin: kui oled ja teed, siis kõik õitsebki!


FOTO Stina Kase

FOTO STINA KASE

Juhan Uppin on tegus ja mitmekülgne muusik, kelle süda kuulub Eesti muusikapärimusele ning traditsioonilistele pillidele nagu lõõtspill ja kannel. Rahvamuusikaelu taganttõukaja ja eestkõnelejana on ta tegev mitmes valdkonnas ja mitmel moel, tema aktiivne tegevus on pälvinud rohket tunnustust. Nagu vestlusest välja tuleb, peab Uppin oluliseks aegade sidet ja traditsiooni säilitamist, aga ka uue ja uudse loomist.

Oled kodus üsna erinevates rahvamuusika valdkondades: laulu- ja tantsupeo maailm, kaasaegne pop-folk ja bändimaailm ning puhas, traditsiooniline suund. On huvitav, et oled need valdkonnad pealtnäha üsna võrdselt oma tegevuses ära jaganud. Või äkki sa ei jagagi neid?

Jagan ja ei jaga ka. Tegutsen mitmel rindel ja esindan mitut suunda või koolkonda. Mõnikord juba mõtlen, et ei peaks hakkama midagi uut torkima või tegema, et ei hakataks liialt lootma. Mulle on tulnud kasuks see, et ma alustasin juba enne kooli minekut. Õppisin aastakese kannelt Tuule Kanni juures, kes süstis minusse rahvamuusikapisiku ja võimendas seda, mis ka juba kodus oli. Tuule on väikesest peale loonud mulle muinasjuttu või maailma vanadest pillimeestest.

Eks pillimeheks peab ikka õppima kogu elu.

Jah, kohe hakkasin ju ka ansamblites mängima. Tuulelõõtsutajates mängisin lõõtspilli, tegime Untsakate, Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja Kukerpillide laadis rahvalikku tantsumuusikat, mis, nagu ma olen aru saanud, on isegi noorte pärimusmuusikute jaoks muutunud üheks ja eristamatuks – et vahet pole, milline neist ansamblitest, kõik on sarnased ja esindavad mingit suunda või ajastut.

Oskasin juba mitut pilli mängida, kui tekkis võimalus minna ja õppida rahvamuusikat akadeemilises keskkonnas . Kui kohe pärast kooli sisse astuda, on Viljandi linna ja “inkubaatorina” turvalisem valik kui muusikaakadeemia. Mul oli hea meel minna EMTAsse n-ö teisel ringil, kuna varem, 2005. aastal olin õppinud aasta ka Viljandis.

Kuidas sa sattusid laulu- ja tantsupeo maailma ning Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi?

Mingi ajani ei tahtnud ma endast kui professionaalsest muusikust mõelda, see soov tuli hiljem. Pärast aastat Tartu ülikoolis geograafiat ja Viljandis pärimusmuusika õppimist tulin Tallinna tehnikaülikooli majanduserialale. Õpingute kõrvalt asusin tööle Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsis ehk ERRSis, see oli aastal 2010. Ega ma alguses saanudki täpselt aru, millega tegelema pean. Sattusin rahvatantsu maailma, mis oli tore, sest mu õde Maria on kolmeaastasest saati sellega tegelnud ja nüüd ka ema sinna vedanud. Suhtusin rahvatantsu aupaklikult, aga kõrval oli veel üks liin – tantsuklubis tekkinud teadmine, kuidas rahvatantsu või pärimustantsu, traditsioonilist tantsu – kuidas soovite –, “päriselt” tantsitakse. Kuna mul on see teadmine olemas, siis olen alati osanud suu õige koha peal kinni hoida ja aru saanud, et rahvatantsus ongi kaks suunda. Olen õppinud seda aktsepteerima ja austama.

Tantsuklubisse kaasas Tuule meid juba enne, kui ma lõõtspilli oskasin mängida. Käisime kanneldega Muusikamajas ja Kloostri Aidas, 1996. aasta paiku olin selleks juba piisavalt vana. Kui hakkasin lõõtsa mängima, kutsus Jaak Johanson Kloostri Aita, mängisime seal kaks tundi, pärast saime kehakinnitust. Esimese raha pillimängu eest teenisime koos Siim Rikkeriga ka Jaagu käest. Hakkasin lõõtspilli mängima 1999. aasta kevadel ja sügisel juba esinesime seal. Olin vist kaheksandas klassis ja mäletan, kuidas läksin tihti järgmisel päeval vastikult suitsuhaisuse kampsuniga kooli.

ERRSi juurde tagasi tulles – ega ma täpselt saanudki aru, mida ma seal tegema pidin. Kohe anti uhke tiitel, rahvamuusika juht, mis tähendas justkui organisatsiooni suunda või osakonda, mida tegelikult ei olnud. Anti kätte – juhi siis rahvamuusikat! Noh, olin projektijuht, sellest sain isegi aru. Alustasin rahvamuusikaansamblite kaardistamisest ja andsin välja noodikogumikke. Peamine põhjus, miks Kalev Järvela ja Erika Põlendik kedagi otsisid, oli siiski see, et keegi võtaks korraldada laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo ehk pillipeo, nagu seda siis nimetati. Algul sellest väga palju ei räägitud, aga oli teada, et see on tulemas ja see on põnev. 2011. aastal oli noorte pidu, siis teadsin juba toimuval silm peal hoida. Liigijuht oli tollal Ando Kiviberg. Rahvamuusikud esinesid laulukaare all, otsiti ja katsetati, kuhu rahvamuusikud laulu- ja tantsupeo juures sobiksid. Sisulise poole peal oli seal samuti probleeme ja mulle andis see impulsi osaleda korraldamises. Mulle jäi mulje, et lood on selle seltskonna jaoks liiga keerulises seades, kuigi Ando tõmbas kaasa ka Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika tudengid ja oma kaasmuusikud. Mäletan, et kaks lugu olid väga küsitavas helistikus ja kaare all oli rahvamuusikaorkestri koosmängu raske ohjata.

Puhkpilliorkestridki kaovad laulukaare alla üsna ära, rahvamuusikuid on ju vist veel vähem?

Väga hästi töötab see, mida aastal 2014 nimetati vist laulupeo koondorkestriks – koos mängisid puhkpilli- ja sümfooniaorkestrid, mis esitasid kaks Tonio Tamra seatud pärimusmuusikapala. Sealt tuli see impulss, et peab niisama mõnusalt mängima. Siis oli noortepidu ja ma hakkasin enam-vähem aimama, mis seltskond moodustub, kui liituvad vanad kapellid ja harrastusansamblid. 2009. aastal oli Raekoja platsil suur õnnestunud pillipidu, kus rahvamuusikud olid jaotatud erinevatesse pilliliikidesse. Praeguse rahvamuusikapeo kontseptsioon ongi sama, mis oli toona. Üks idee algatajaid oli Els Roode, kes mõtles ka välja sõna pillipidu, juhtideks olid Tarmo Kivisilla ja Juta Helilaid. Ma ei tea, miks nendega ei jätkatud, see amet nagu anti või pandi mulle, vist mõlemat.

Viimane rahvamuusikapidu Vabaduse väljakul õnnestus väga hästi.

Asukoha mõttes küll. Kui formaadist rääkida, siis tulevikus peaks kindlasti hoidma sama joont. Ei tasu minna 800 või tuhande inimesega laulukaare alla rahvamuusikat tegema. Misasi see tuhat seal on? Käputäis. Saame seda maailma hoopis mitmekülgsemalt näidata. Pole ju ainult ühte rahvamuusikat. Akordionimängija kultuurimajas, Curly Strings või Kukerpillid – mõne jaoks pole see üldse pärimusmuusika. Mõni peab pärimusmuusikaks Trad.Attacki! ja teisi selliseid ansambleid.

Juhan Uppin: “Minu esimene Viljandi folk, 1998, ansambliga Tuulekandled. Vasakul Pille Karras, Tarmo Kivisilla, Tuule Kann ja Sander Udikas, paremal kuulamas mina, Siim ja Priit Rikker. Põrandal on päkarauakandled, mida siis vaid vaadata julgesin.” FOTO ERAKOGUST