• Marika Villa

“Alati kõrvaltoas” ehk elu Beethoveni varjuga. Jüri Reinvere ooper “Minona” Regensburgi teatris


Stseen ooperi II vaatusest. Vana Minona rollis Theodora Varga.FOTO JOCHEN KLENK / THEATER REGENSBURG

Aasta 2020 on Saksamaal kuulutatud Beethoveni aastaks seoses helilooja 250. sünniaastapäevaga detsembris. Kui ulatuslikuna korraldajad seda on kavandanud, annab ülevaade juubelikomitee ettevõtmistest aadressil www.bthvn2020.de, kuid õigusega võib väita, et Saksamaal on tänavu raske leida paika, kus ei korraldataks Beethoveniga seotult kontserte, näitusi, teatrilavastusi, sümpoosione vmt. Teisisõnu – Beethoven valitseb sel aastal Euroopa kultuuriruumis meeli talle omasel vastupandamatul viisil.

Saksamaal elav helilooja Jüri Reinvere on teinud panuse mälestussündmuste programmi oma kolmanda ooperiga “Minona”, mis esietendus jaanuari lõpul Regensburgi teatris. Linna hästi säilinud, UNESCO maailmapärandi kaitsealana tunnustatud keskaegses osas asuv teater on veidi nagu Vanemuise väike maja, kus etenduvad nii tantsu- kui muusikalavastused, olles ühtlasi eksperimentaallava noortele lavastajatele.

Ooperi tellimuse sai Reinvere 2018. aastal. Teda hakkasid köitma oletused Beethoveni võimaliku tütre ümber – suure osa elust veetis ooperi nimitegelane Minona Tallinnas, toonases Revalis. Samuti on Minona juriidilise isa Christoph von Stackelbergi elutöö – hariduselu korraldamine eesti pärisrahvale emakeelsete vaestekoolide rajamisel, suuresti oma vahenditega –, jätnud Eesti ajalukku sügava jälje. Pestalozzi jüngrina mõlkunud Stackelbergil, kes muu hulgas oli 15 aastat Tallinna kubermangugümnaasiumi (praegune Gustav Adolfi gümnaasium) direktor, meeles “suur kasvatusreform, eesti rahvakool kaasa arvatud,” nagu kirjutas Gustav Suits.

Tartu arhiivis leidis Reinvere ürikuid, mis avasid perekonna muidki saladusi ja aitasid neid mõista. Fantaasiat elavdas Berliini riigiraamatukogus hoitav Beethoveni kiri “surematule armastatule”, mille adressaadi, kirjutamise koha ja aja ümber on muusikateadlaste vaidlused ja oletused kestnud oma 200 aastat.

Oletatavate adressaatide nimekiri pole lühike, Beethoven elas kirglikult ja köitis oma valdavalt noortest aadlidaamidest õpilasi mitte rõugearmilise näo, tihti hoolimatu rõivastuse ja kasimatu välimusega, vaid neile vaatamata ... Tema isiksuse ja muusika fastsinatsioon oli seda vägevam, mida andekamad olid õpilased, aga õed von Brunswickid, Therese ja Josephine, seda olid, ning mõlemad olid ka teatud piires heliloojasse kiindunud, nagu selgub kirjavahetusest aastatel 1804–1809. Pärast aastaid kestnud pausi (perekond sundis tegema Beethoveni tormilistele armuavaldustele lõpu) kohtus Josephine 1812. aasta suvel heliloojaga Prahas. Sinna saabumise eesmärk oli olnud paluda tervisvetel viibivalt Austria-Ungari keiser Franzilt nõusolekut juba vormiliselt toimunud lahutuseks parun von Stackelbergist. Toogi ei olnud abielus õnnelik: ungari aadlikest von Brunswickide meelest polnud protestandist balti parun lesestunud nelja lapsega krahvinna Josephine von Deymile seisuslikult võrdne partii ja olid seda kibestunud Stackelbergile solvaval viisil väljendanud.

Vähemalt nii palju on vaja eelteadmisi, et aru saada siitpeale algava ooperi tegevustikust, mille vabavärsilise tekstina mõnuga loetav libreto on samuti Reinvere sulest. Eesriide avanedes pihib paanikas Josephine oma naole krahvinna von Goltzile, et on salaja Beethoveniga kokku saanud ning sellest olevat üsna tõenäoliselt oodata tagajärgi. Üllataval kombel ei järgne hukkamõistu, vaid kaks naist arutavad, mida oleks kõige targem teha. Et lahutus seaduslikust abikaasast tuleb nüüd ära unustada, selles ollakse ühel meelel. Pöörane, vaid mõtteis võimalik seotus Beethoveniga tähendanuks aadliseisusest ja omaenda aadlisoost laste kasvatamise õigusest ilma jääda. Prantsuse revolutsioonist vaimustunud Beethoven oli küll ennegi elanud välja revolutsiooniideid vabadusest ja võrdsusest inimeste vahel, ei pidanud suuremat seisustest ega tunnistanud aadli privileege, kuid Josephinele oli seltskondlik hukkamõist ületamatu ja armastusest suurem.

Öö Beethoveniga sundis aga vihatud abielu jätkama, kuni Stackelberg oma kolme lapsega, kaasa arvatud täpselt üheksa kuud pärast Beethoveniga kohtumist sündinud Minona, aasta hiljem välja kolis. Arvati, et Eestisse, kuid uurijad avastasid, et parun andis lapsed paariks aastaks kellegi böömi vaimuliku kasvatada, enne kui nad viimaks Eestisse tõi. Siin avanes Stackelbergi pietistlik vagadus ja jumalakuulekus äärmuslikul kombel, milles kasvatas lapsi karmil käel. Stseen, kuidas Pestalozzi rahvahariduse ideede kandja Stackelberg omapäise, sõnakuulmatu Minona kallal kasvatuslikul eesmärgil lausa naturalistlikult füüsilist vägivalda tarvitab, on ooperi üks dramaturgiline kõrgpunkt.

Ooperi eelteated saksa mitmes olulises väljaandes tutvustasid teost ulatuslikult, kruvides ootusärevuse kõrgele. Kahjuks tähendab see, et samadelt väljaannetelt enam etendusejärgseid retsensioone oodata ei tule. Saksamaa teises suures päevalehes Süddeutsche Zeitung kirjutab muusika-teatriteadlane Egbert Tholl: “Jüri Reinvere on loonud värvirohkelt kauni muusika, mis on paatoseta, kuid sisaldab palju meloodilisust. Ta laotab üksteise peale võbelevaid liine, loob pidevalt muutuvaid klastreid ja on võimeline looma äärmiselt elastseid helilisi plahvatusi.”

Tuntud Regenburgi muusikategelane Stefan Rimek märgib tunnustavalt, et Jüri Reinvere on oskuslikult vältinud tuntud tsitaate Beethoveni teostest, luues selle asemel moodsa helikeele, mis sageli kasutab keelpillide värelevat lõimet. “Muusika omandab seeläbi müstilise iseloomu, mida katkestvad fortissimo’sse tugevnevad pingekaared.”

Ka BR Klassik (Baieri Ringhääling) kiidab Reinveret, kes komponeerivat arusaadavat teksti lauljale sõbralikult.

Neue Musikzeitungis leitakse, et ooper on kirjutatud kaasaegse helikeelele omaste suurte intervallihüpetega, mis samas siiski liiga eksperimentaalsed ei ole. “Esimeses vaatuses on Reinvere loonud kord tremoleerivalt karmi, kord laialt voogleva, mõõdukalt originaalse vabatonaalse helimateeria. Vokaalpartii hõljub selle kohal, kaotamata teksti mõistetavust — kui Stackelberg vägivallatseb, kõlab valjemalt, kui koor laulab vagatsevaid laule - vaibub.”

1870. aastal Viinis toimuv II vaatus üliküpses vanatüdrukueas Minonaga, kes pärast von Stackelbergi surma veel mitte 30-aastasena varatuks ja seega abieluturul nõudmata jäi, on muusikaliselt jõulisem, kuid laval toimuva tõttu raskesti jälgitav. Lavastaja Hendrik Müller elas saksa režiiteatri võimalusi piiramatult välja, laskmata end kammitseda lähtematerjalist, olgu see muusika või tekst, vaid käsitles neid mõlemaid hoovõtuplatvormina lennuks omaenda fantaasiamaailma. Mida kõike seal ei leia! Piisab, kui nimetada, et lavastajal lõpetab Minona hullumeelsuses, mida terve lavastuse vältel lasi aimata puur dekoratsioonides. “Miks hakkasite seda ooperit lavastama?” küsisin Müllerilt esietenduse järel ja sain ootamatu vastuse. Mitte “mind köitis teema”, “põnev lugu ju!”, “saab huvitavalt lavastada!” või ka lihtsalt “haarav muusika”, vaid: “intendant pakkus seda mulle”. Mööngem, väga originaalne loomisajendi põhjendus...

“See on mul juba kolmas ooperilavastus Regensburgi teatris,” jätkas Müller “ja siin on mul kujunenud maine, et eelistan ebatraditsioonilist lähenemist, pööraseid lavastusvõtteid”. Need viimased olid tal tõesti hästi välja tulnud. Laval pidevalt kaameraga askeldav, näitlejaid igast rakursist otsülekandes näitav teleoperaator on võibolla uudne, kuid mis eesmärgiga? Kui hinnatud pianist ja Beethoveni interpreteerija Elly Ney oli tulihingeline nats, siis kuidas on õige interpreteerida fakti, et Beethoven heliloojana kuulub saksa kultuurivaramusse? Kõigele sellele püüdis Müller Reinvere ooperi toel vastata.

Kokkuvõttes jäi lavastusest mulje, et režissöör oli kasutanud enam-vähem kõiki trikke, mis praegu teatris trendikad. Et võimalikult paljud otsustajad saaksid aimu, mida kõike ta oskab teha, juhul kui Wagnerit lavastama kutsutakse. Tubli käsitööline, mitte eriti originaalne ega vaba, vaid kuidagi kulunult trendikas. Tunnustavalt tuleb aga märkida, et töö näitlejatega oli heal tasemel, oli märgata, et lavastaja on osanud näitlejaid motiveerida parima võimaliku soorituseni ja nn trupi psühholoogia on ilusti paigas. Kahjuks polnud lavastaja üldse taibanud Reinvere teemaasetust ühisest ruumist Beethoveniga, kus domineerivad lootus ja headus pluss natuke valgust, ja oli selle asemel läinud hoopis vastupidist teed.

Tsiteerimata äratuntavalt Beethovenit, pole Reinvere kavatsenud selgitada vahekordi Meistriga Bonnist, vaid vorminud helidesse Minona pöörase siseelu, kes, sügavalt tunnetades Beethoveni muusika kummalist mõju ja lähedust, elas enda rajatud vanglas, kinni hullumeelses Beethoveni jumaldamises ja lapsepõlves omandatud pietistlikes käitumismustrites. Ajalooliselt on tõestatud, et Beethoveni 100. sünniaastapäeva tähistamise puhul otsis Minona välja oma ema kirjavahetuse heliloojaga (mis, samuti ajalooline fakt, talt samas ära varastati, et olla õnneks 1957. a USAs taasleitud) ja pidi siis lõpuks vanuigi aru saama, miks oli ta, suurekasvuline ja omapäine, allumatu “metsik”, erinenud teistest oma perekonnas, pidanud eluaeg taluma arusaamatuid võõritipilke ja lähedaste paljutähendavaid peidetud ilmeid. Kuid päritolu ilmnedes ei lõppenud sisepiinad. Kas teda oli igatsetud, oli ta, “surematu armsamaga” sigitatu, ka oodatud ja armastatud laps? Kuidas teisiti võinuks kulgeda ta elu? Mõni ime siis, kui sellise emotsionaalse taagaga hulluks minnakse.

Reinvere muusikaline teema on lootus, Beethoveni jaoks oluline teema, mis jääb püsima ka siis, kui on selge, et see kunagi ei täitu. Et ilmale tulla lubatud lapsel saab olla siiski ka täisväärtuslik elu. Naiste lootus, mis püsib ka vägivaldsete meeste kõrval, sest olid nii Beethoven kui von Stackelberg, üks oma ideaalide, teine usu välja elamises, karmid ja halastamatud. Muusika kannab lähedaste draamat, osutab vägivallale peresuhetes, kus justkui lähtutakse headusest ja parimatest soovidest, kuid mis enamasti lõpevad traagiliselt.

“Alati olin kõrvaltoas,” ütleb Minona ooperis oma elule tagasi vaadates, alati tõrjutu ja oludele alluma sunnitud. Suur Beethoven lasub varjuna kõige üle. Partituur sisaldab Reinvere sõnul mõningaid vihjeid ja tsitaate, sisse on toodud nt Beethoveni ooperi “Fidelio” Leonore tegelaskuju.

Teatri orkester Taiwani päritolu noore dirigendi Chin-Chao Lini juhatusel sai esietendusel hästi hakkama, eriti viiulid ja puhkpillid tekitasid ja hoidsid emotsionaalset pinget. Proovis heliloojalt saadud näpunäidete toel kujundatud dünaamilised helipildid vormistas dirigent nauditavaks tervikuks. “Mida ütleksite Jüri Reinvere muusika kohta?” pärisin, ja veidikese mõtlemise järel vastas dirigent: “See on mitmekihiline, kompaktne ja samas õhuline dramaturgiliselt paika pandud heliteos, mida väga vabalt võiks mängida ka kontsertesituses.”

Üllatavalt heal tasemel olid lauljad, värvikate häältega solistid, Theodora Varga küpse Minonana ja Anna Pisareva Josephine ja noore Minonana. Märkimisväärne oli teksti laitmatu artikuleerimine, vaid paaris kohas ei langenud muusikaline aktsent sõnarõhkudega kokku. Publiku aplaus oli soe ja tunnustav, solistid ja helilooja pälvisid braavo hüüdeid.

Pressikonverentsil esitatud küsimusele, kas ooperit on oodata lavale ka Eestis, ei osanud Reinvere vastata, arvas aga, et eesti ooperipublik, kus on suur osa ka soome turistidel ja vene rahvusest vaatajatel, erineb suuresti saksa omast ja eelistab pigem tuntud teoseid. Nii jääb üle loota, et Eestis saab “Minonat” kuulda vähemasti helikonservina.