Tchaikovsky. Kruglov-Sooäär Quartet / ArtBeat

 

Pjotr Tšaikovski 180. sünniaastapäeva üllitis mõjub üllatuslikult hoopis kui Jaak Sooäär revisited! Pean silmas 1995. aastal välja antud ansambli Ajastajad kassetti, mille mõnevõrra läbikomponeerituma kaksikvennana “Tchaikovsky” kõlab. Nõnda sarnased on oma loojanatuurilt karaktermeloodiate meistrite Tšaikovski ja Sooääre avalad käekirjad, esimesel tõsiselt nukrameelsem ja traagilisem, teisel helgem. Suurtelt heliloojatelt õppimine võib olla Sooääre pikaajalise klassikute tõlgendamise (Bach, Võimas rühm, ka Otsa kooli lõpueksami Debussy) oluline isiklik motivaator.


Jazzansambli klassikatõlgendustes võiks jazzimahla rohkemgi olla: liittaktimõõtudes on “väljaminekuid” keeruline tekitada, aga standardses 4/4 ja 3/4 meetrumis on polürütmiad-harmooniad jazzmuusiku arsenali kuuluv oskus, mida Eestis eriti ei väärtustata ega harjutata, ehkki see on üks jazzi olemuslikke münte – kui põhiskeem on selge, siis muusika alles algab. Juba üle poole sajandi tagasi leiutatud printsiibi kasvõi põhilisi võtteid peaks koolides-mängudel-jämmidel teadlikult praktiseerima, et ka kaasmuusikud arvestaksid ja harjuksid. Ansamblimängu rütmilis-harmoonilist arendamist tuleks õppekavas tähtsustada, kuna rütmimuusika keskel üles kasvanud noored ei näi omaalgatuslikult seda eriliselt väärtustavat, moes on pigem funk ja muud “biidid”. Rütmika osas oleme ikka veel maksimaalselt 1940.–1950. aastates, mitte lähemal. Üha korduvad kvadraadid seovad pommi jala külge ega lase muusikat päriselt lendu. (Selle kahe pahupoolega medali teine külg on kiire projektipõhisus.) Siingi plaadil on küll kullaprooviga Tšaikovskit ja sooäärelikke hulluseid, millega moskvalane Aleksei Kruglov rõõmsalt liitub (vahel kaht saksofoni korraga mängides), aga tabureti kolmas, jazzijalg, jääb rütmigrupi (Mihkel Mälgand, Tanel Ruben, kohati ka Sooääre kitarrisaade) arendustes nõrgaks. Ilma selle puuduseta saaks albumit pidada suursündmuseks ja seda mitte üksnes kohalikus kontekstis. Ideed vaimustavad, Tšaikovski muusika on nüansirikkalt üle kantud, Sooääre ja Kruglovi pöörasused veenvad, seaded on tihti geniaalsed. Album pulbitseb võõrandamatust ehedusest, kauni eleegia sekka visatakse kulbiga lõbusalt karvast hull(julg)ust. Kas Beethoveni aasta puhul käib juba ka töö koos mõne sakslasega?

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload