_page-0001.jpg)
Kuigi kitarripõhist muusikat tembeldatakse sageli museaalseks nähtuseks, juhatasid kohaliku muusika-aasta sisse kaks artisti, kes seda väidet ülemäära tõsiselt ei võta. Aasta hakul ilmus indie-veterani Pia Frausi kuues kauamängiv “Empty Parks”, mis on bändi üks paremaid, tõestades veenvalt, et ka shoegaze-dreampop pole oma viimast sõna veel öelnud ning žanri areng võib vabalt jätkuda. Indie-taustaga multiinstrumentalisti-laululooja Erki Pärnoja neljas album “Leva” veenab samuti, et liikumine aja kujundliku vaimu ja nõtkemate sound’ide poole on mitte ainuüksi võimalik, vaid isegi soovitatav. Ansambli The Temptations bariton ja produtsent Otis Williams nentis kunagi tabavalt, et andekaid inimesi on hulgem ja neid tuleb iga päev juurde. See, mis nad väärtuslikuks teeb, on südame ja pea kombinatsioon. Pärnoja suudab neid kombineerida. Möödunud aasta hakul Göteborgis salvestatud album on samm edasi ja mitte ainult selle tõttu, et varem reeglina instrumentaalmuusikale pühendunud artist laseb nüüd ka oma häälel kõlada.
Pärnoja eelmine kauamängiv, suure mastaabiga projektile tunnusmuusikaks olnud “Saja lugu” oli õnnestunud katse valada eestlase olemus muusikalisse vormi. “Leva” kõlab nagu muusika teosele, mida pole veel loodud, või vastupidi – on juba ammu olemas. Selle teatav eepiline orkestraalsus on tuttav juba eelmiselt plaadilt, kuid nüüd on tulemuseks puhas autorimuusika ning omamoodi Erki Pärnoja sisemaailma Google Maps. Muusikaliselt mitmekesine ja spontaanne, samas detailne ja haaravalt läbikomponeeritud. Lisaks kitarrile kuuleb alati sümpaatseid retrosüntesaatori helisid, plokkflööti, kannelt ning maroko kastanjette.
Kes otsib sisemist rahu, kes välist raha. Mainstream-muusika flirdib juba ammu subkultuuridega. Subkultuurid jällegi kõlavad üllatavalt sarnaselt peavoolumuusikaga. Võta siis kinni. Tõde on enamasti kusagil äärmuste vahel. “Leva” tundubki olevat kusagil vahepeal – ühest küljest isepäine ja eksistentsiaalne kaemus, teisalt avatud ja kuulajasõbralik.