_page-0001.jpg)
Nakama Records on plaadifirma, mida veavad Norra ansambli Nakama liikmed ning mis annab välja albumeid, kus lööb kaasa mõni bändi muusikutest. Sellel plaadil mängiv kontrabassist Christian Meaas Svendsen tunneb oma duopartnerit Katariin Raskat juba 2012. aastast ja on osalenud Raska ansamblis ÄIO.
Plaat on omamoodi hard core-väljaanne: kaks muusikut esitamas kaht ulatuslikku lugu (14 ja 19 minutit), ei mingit saatesõna ega taustainfot – välismaine kuulaja guugeldagu ise, mis imeriist on “torupill”, ja nuputagu, mis kujundid-konnotatsioonid peituvad enigmaatiliste pealkirjade “Melting with Butterflies” ja “The Way Mountains Make Love” taga. Mõlemad lood mängivad kuulaja taluvus- ja tajupiiridega. Lood on atemaatilised, sonoristlikud, vabaimprovisatsioonilised (on see free jazz või free folk või ei kumbki neist?). Torupilli spetsiifika tõttu on paladel tinglik tonaalne kese, mis toetab lugude üldist monokroomsust, kontiinumit, seisundit, kus hakkavad mängima helikoe ühtlane tihenemine või hõrenemine ja värvimustrite sammsammuline muutumine.
Avalugu “Melting with Butterflies” “istub” kõrgregistris ja on omamoodi stamina, vastupidavuse demonstratsioon. Torupill ringhingamist ei nõua, aga selle katkematu heli toob siiski meelde jazzi emblemaatilise “hullu saksofonisti” Roland Rahsaan Kirki, kes suutis ringhingamist katkestamata mängida kümneid minuteid, ka samaaegselt mitmel puhkpillil. Järgnev “The Way Mountains Make Love” sisaldab hoopis teisi värve, kontrabass hoiab madalat pedaalnooti, mille võtab hiljem üle torupilli peaaegu“elektrooniliselt mõjuv jõrin. Kogu lugu on üks ülipikk diminuendo haprusse hääbuva lõpu suunas.
Raska ja Svendseni muusika on radikaalne ja intensiivne, see pole kaugeltki kõikide jaoks. es otsib seisundeid, see neid siit leiab. Panin tähele, et pikad lood saavad kiiremini läbi kui arvanuks, mis tähendab, et muusika võtab kuulaja endasse, kannab oma vooluga kaasa ja maalib harvaesinevaid kõlapilte.