Ton Koopman – muusik, kes annab elule rohkem olemist

Marju Lepajõe on palju energiat ja aega pühendanud ühe meile suhteliselt vähe tuntud filosoofi tekstide uurimisele. See on õhtumaise esteetika ajaloos mõjukas antiikmõtleja, III sajandil elanud Plotinos (205–270). Lähtudes küll Platoni ja Aristotelese õpetusest, laiendab ta selle piire oma esteetika ja inimese loomingu ehk kreatiivsuse käsitlusega. Platoni kunst rajaneb “maanial ja entusiasmil” – jumalikul inspiratsioonil. Plotinose jaoks on loomeinimese põhiliseks käimapanevaks jõuks “intuitsioon” (ladina k sõnast intueor – sisse vaatama) ning loomevõime ei ole antud väljastpoolt – see on inimese enda intellektis.  

 

Need, kes muusikaelu paradigmat muutnud, on läbi ajaloo toetunud paljuski intuitsioonile. Eelmise aastasaja 60.–70. aastate paiku figureeris noor klavessinist ja organist Ton Koopman soliidsetes kontserdipaikades nagu üks ehtne enfant terrible, teksapükstes ja pikkade juustega habemik nagu ta oli. Lisaks kentsakale välimusele šokeeris ta koos oma mõttekaaslastega kuulajaid senitundmatu muusika ja veel tundmatuma interpretatsiooniga. Samas oli nooruki julge lavaline käitumine vastavuses tärkava vanamuusika liikumise värskendava inertsiga, mil kogu noorsugu oli täis trotsi ja uuendussoovi muusikakultuuri senises seisus. Uus liikumine oli tolleaegses kultuurikontekstis täielik vastuvoolu minek, omamoodi sõjakäik muusikalise väikekodanlikkuse vastu. Küllap nõustuvad sellega ka paljud Eesti muusikud, kes paarkümmend aastat hiljem meie mail samas suunas tegutsesid. Ton meenutab õhinapõhise musitseerimise suurt väge, aga ka kitsaskohti – sel kaugel ajal oli tal vaimusilmas ja -kõrvas uus unistus, kuid tehnilised oskused selle realiseerimiseks praktiliselt puudusid. Vaimustuse juures nappis kriitikameelt, aga tema sõnul see polnudki tähtis. 

   

FOTO http://zenpundit.com/

 

Paradigma muutusega on seotud ka järgnev. Teatavasti oli eelmise sajandi 60. aastail kirikuorganisti seisus vägagi selgelt piiritletud, jäik ja reglementeeritud süsteem, seda nii repertuaari kui esitusviisi osas. Toonane organisti meelisrepertuaar oli raskepärane ja aeglane, “rasvase” registrite valikuga. Olukord hakkas muutuma seoses varajase muusika liikumisega, kus võeti ette XVI – XVIII sajandi muusikapärand ja tõlgendati seda hoopis uues võtmes. Iga enesest lugupidav, n-ö vana kooli organist oli tol ajal tõsiselt häiritud “kaltsakatest klavessinistidest”, kes nüüd oreli taha kippusid ... Milline pühaduse teotus!

 

Klavessinist ja organist

 

1944. aasta 2. oktoobril Hollandis, Zwolles sündinud Ton Koopman, täisnimega Antonius Gerhardus Michael (Ton) Koopman, on organist, klavessinist, muusikateadlane, pedagoog, dirigent, noodiväljaannete redigeerija jpm. Ton meenutab, et olnud juba lapsena orelist suures vaimustuses. Piiratud majanduslike võimalustega seitsmelapselisest perest pärit Ton olevat isal palunud otsida talle klaveriõpetaja, teades juba lapsena, et orelimänguks on vaja klaveritehnikat. Nii asuski poiss professionaalse muusiku teele.

 

Ton Koopman on lõpetanud Amsterdami konservatooriumi oreli ja klavessiini erialal, õppejõududeks vastavalt Simon C. Jansen ja Gustav Leonhardt, ning pälvinud kummalgi alal tiitli Prix d´Excellence. Samaaegselt õppis ta ülikoolis veel ka muusikateadust. Toni vastus usutlusele, kas kahte ala korraga on üldse võimalik süvitsi õppida, kõlas nii: “Aga kui on kokku kolm ala, äkki siis on võimalik?” See vastus, lisaks veel hüüatus mõne julge varajase muusika tõlgenduse valikul: “Aga miks ka mitte!” iseloomustab hämmastava haarde ja teoenergiaga Koopmani läbi terve elu.

 

Legendaarne hollandi klavessinist Gustav Leonhardt oli alustanud õpetamist Amsterdami konservatooriumis juba 1955. aastal, muutudes otsemaid magnetiks ajaloolise esituspraktika huvilistele õppuritele. Raske on leida suuremaid antipoode kui olid need kaks – Leonhardt ja Koopman. Leonhardt on igas liigutuses väljapeetud ja elegantne, pisut raidkujulikult jäik, täpne ja kontrolliv, tõeline “helide gurmaan”. Õpilane Koopman oli tema kõrval nagu väike aiapäkapikk – väikest kasvu, käbe, rõõmust pulbitsev, lapsemeelne, elav, isegi pisut pöörane. Koopmani jäägitu pühendumisega varajase muusika esitus on alati vitaalne, paindlik, see kõlab otsekui improvisatsioon. Ton on ka ise tunnistanud, et õpingute aegu puudus tal igasugune soov saada “mini-Leonhardtiks”. Samuti meenutab ta oma õpilaspõlve kalduvust klavessiini rohmakalt käsitseda, klahve liigselt sõrmelöögiga “prõmmides” … Arvestades asjaolu, et Leonhardt tavatses oma õpilaste robustseid kombeid pilli taga talitseda sellega, et asetas ülikalli portselantassi klavessiinipuldi kõrvale nõnda, et iga vähimgi raputus selle kildudeks ähvardas kukutada, polnud noorel õppuril kerge põli. 

 

Koopman hoolib oma publikust, talle on primaarne elav, voolav ja energeetiline muusika, olulisel kohal on retoorika selgus, dramatism ja narratiiv. 

 

Itaalia, täpsemalt Reggio Emilia maakonna päevalehe ajakirjaniku Stefano Marchetti (4. IX 2013, Il Giorno) küsimusele, mida on varajasel muusikal meile anda ehk kas see pole meie ajal liialt tõsine ja kauge valdkond, n-ö nišikaup, vastab Koopman: “Tegelikult on barokkmuusikal võime äratada meis lai palett kõige puhtamaid tundeid. Inimese emotsioonid on universaalsed sõltumata ajastust, need pole sajandite vältel kuni meie ajani muutunud. Mistahes sajandil on inimene kogenud kurbust, õnne, valu, rõõmu – kõik see kõlab barokkmuusikas.” Ajakirjaniku küsimusele, miks just barokk, kõlas vastus nõnda: “Barokkmuusika on mulle südamelähedane ja kahjuks XIX sajandi orelimuusika mulle ei imponeeri, sest see on suurel määral orelile kohandatud klaverirepertuaar.”  

 

Dirigent 

 

Dirigendina alustas Koopman üsna noorelt, veel enne konservatooriumi stuudiumi lõpetamist. Kahekümne viie aastaselt, aastal 1969, asutas ta oma esimese barokkorkestri. Kuulsa ansambli Amsterdam Baroque lõi ta aastal 1979 ja hulk aastaid hiljem, nimelt 1993. aastal, koori Amsterdam Baroque Choir. Nimetatud kollektiividega viljeleb Koopman esmajoones XVII – XVIII sajandi muusikat.

 

Nüüdseks juba üle viiekümne aasta laval figureerinud maestro meenutab oma tegevuse algust ja noorusaega, mil kord kuus olnud kontserdid ühes Amsterdami kohvikus, kuhu umbkaudu 70-ndatel oli sattunud ka üks belglane, nimelt psühhiaatri erialaga Philippe Herreweghe. Ta mainis Tonile, et tal on väike koor ja et nad võiksid koos midagi ette võtta. Ühiselt sündiski idee esitada Johann Sebastian Bachi “Johannese passiooni”, esmalt Gentis, siis mujal Hollandis. Kõik asjaosalised mängijad-lauljad olid suures vaimustuses ja kirikud olid rahvast puupüsti täis. Kõik oli uus nii esitajatele kui kuulajatele – uus ajalooline repertuaar, retoorikal põhinevad muusikalised väljendusvahendid, uus pillikäsitlus ajalooliste pillide koopiatel (uudne poognatehnika ja soolkeeled keelpillidel, stiilikohane peenartikulatsioon puhkpillidel, ajaloolised häälestussüsteemid jne). 

 

Koopmani tugeva energeetikaga laetud dirigeerimismaneer on üsna “aeroobiline”, kogu keha pulseerib metsiku žestikuleerimisega kaasa, andmaks kollektiivile tähtsaid aktsente ja sisseastumisi. Mis seal salata, mõnedki asjaosalised peavad teda nähes peenikest naeru, aga kummaline on see, et orkestrandid-lauljad saavad ometi tema taotlustest suurepäraselt aru. Nii mõnegi kaasaja dirigendi kõrgi arrogantsuse asemel on Koopman siiras, sooja südamega inimene, keda vokaalsuurvorme esitav igas vanuses seltskond kõnetab eesnimega – lihtsalt Ton.  

 

 

Vaatamata sellele, et 2. oktoobril 2019. aastal sai Koopman 75-aastaseks, on tema loomepalang endiselt jõuline. Väsimatu globetrotter on ta seniajani. Veendumaks selles heitkem pilk maestro agendale eelmise aasta lõpukuudest: novembris andis Koopman kokku kaheksa kontserti dirigendipuldis – San Francisco sümfooniaorkestriga USAs, Vancouveri sümfooniaorkestriga Kanadas ja Orchestre National de Lyon’iga Prantsusmaal. Lisaks mahtus samasse ajavahemikku klavessiini soolokontsert Vancouveris, oreli soolokontsert Victorias, kontsert koos bass-bariton Klaus Mertensiga Saksamaal Wiesbadenis. Detsembris 2019 olid taas kaheksa kontserti, dirigenditöö Lyonis, Amsterdamis, Linzis, kavas Bachi “Jõuluoratoorium”.   

 

Ehkki viimasel paarikümnel aastal Koopman esituskunstidele keskenduval Hollandi festivalil muusikalavastustega enam ei tegele, väärib see kompleksse tegevuse tahk tema elus siiski äramärkimist. Ses valdkonnas ilmneb Koopmani kui purisiti, n-ö ortodokssete vaadetega dirigendi kindel visioon, kuidas barokiajastu lavateoseid kaasajal publiku ette tuua. Nimelt peaks tema nägemuse kohaselt varajase ooperi ettekanne olema toonase lavapraktika rekonstruktsioon, mis hõlmaks kõiki selle tahke: kostüümi, valgustust, režiid, lauljate lavalist liikumist, žeste jpm. Kahjuks ei sobitunud tema mõtteviis eelmise aastasaja 90. aastate teatritegelaste kontseptsiooniga, mis pidas vajalikuks ajaloolist faabulat, selle sisu, emotsiooni ja väljendust edastada kaasaja võtetega. Nimetagem mõned suurprojektid, kus Koopman dirigendina osales: 1979 Jean-Féry Rebeli “Les Elements” ja Georg Anton Benda “Arianne à Naxos” Haagi kuninglikus teatris, 1981 Jacopo Peri “Euridice” maailma esiettekanne Amsterdamis, Waalse kirikus. Pika nimistu suuremaid ettevõtmisi oli 1982. aasta maikuus toimunud Bologna Teatro Comunale ja Hollandi festivali ühisprojektina lavale toodud Mozarti ooper “Võluflööt”, mis hoolimata majanduslikest riskidest ja äpardustest nägi siiski ilmavalgust oma ettenähtud kuupäeval. Siingi osutus päästvaks faktoriks Koopmani sõbralikkus, kompromissivalmidus, oskus vaatamata raskustele tekitada meeldiv tööõhkkond.     

 

Õpetaja

 

Raamat “Festschrift Ton Koopman” (koostaja Albert Clement, sari “Studies in Baroque”, Musikverlag Dr. J. Butz, Bonn, 2014) on välja antud Ton Koopmani 70. sünnipäevaks ning see sisaldab mitme tema kunagise õpilase esseid. Üks neist, Masaaki Suzuki reisis oreli assistendina koos oma õpetajaga paljudesse paikadesse. Ta meenutab õnnelikke hetki, mil Ton olevat vahetult enne soolokontserti jaganud talle väärtuslikku infot eeloleva kontserdi teoste kohta, rääkides ja demonstreerides neid. See andis tunnistust tema hämmastavast süvenemisvõimest ja energiast interpreedina. 1983. aastal andis Ton orelisoolokontserdi Jaapanis, Kobe Shoin Women’s University kabelis, esimesel ajaloolistel eeskujudel ehitatud orelil (orelimeister Marc Garnier) ses regioonis. Kava viimane lugu oli üks Toni lemmikteoseid, Claude Balbastre’i “La Marseillaise et l’air Ça-ira”. Noodistuses olid kirjas ka helilooja sõnalised repliigid, hüüatused prantslaste võidukal sõjakäigul: “Combat”, “Canon”, “La victoire”. Koopman otsustas need kohalike keelitustest hoolimata jaapani keeles kooripealselt alla publikusse hüüda. Akadeemiline kuulajaskond oli esialgu jahmunud (sõnadest polnud võimalik aru saada), aga ikkagi oli see enneolematu juhtum ülikooli elus, sest muutis see ju oluliselt publiku meelsust seoses orelimuusika traditsioonilise paradigmaga. 

 

Suurmeistri õpilased on sageli meenutanud Koopmanide majas Amsterdamis Lindengrachti tänaval regulaarselt toimuvaid kodukontserte (voorspeelavond) koos õhtute juurde vaieldamatult kuuluva hea punase veini ja hommikutundideni kestvate diskussioonidega ajaloolise sõrmestuse või lihtsalt teatud ajastu stiilipeensuste üle. 

 

Pedagoogitööd on Koopman teinud Haagi kuninglikus konservatooriumis. Praegu tegutseb ta muusikateaduse õppejõuna Leideni ülikoolis ja veel mitmel pool mujalgi. 

 

Salvestused 

 

Energia ja vitaalsus kumab läbi igalt tema salvestuselt, ja seda ilmselgelt taotluslikult. Usun, et ta on nõus oma kaasmaalase, organisti Pieter van Dijki väitega, et iga salvestus on interpreedi loomingulise hetkeseisu kajastus, isiklik verstapost, ei midagi igavikulist. Kaasajal võetakse salvestust tihti kui midagi konstantset ja lõplikku. See aga pole varajase muusika traditsioonidega kooskõlas. XVII – XVIII sajandi muusikas oli tooniandvaks elemendiks improvisatsioon, leidlikkus, värskus, soov pakkuda asjaosalistele kordumatut elamust. Sama tendents on ka Bachi koraalieelmängude erinevate versioonide esitamisega. Bachi koraalieelmängudest on teatavasti säilinud eri versioone, nii temalt endalt kui ta õpilaskonnalt. Van Dijk on maininud, et kui ta on esitanud mõnd Bachi koraalieelmängu seni tundmatut versiooni, siis on ta kuulnud ajuti märkust: “Loos olid valed noodid!” Kuis nii? Aga seetõttu, et inimesed on kuulanud antud koraalist x-arv salvestust, nad tahavad kuulda üha uuesti sedasama koraalieelmängu versiooni, ikka sedasama, mis on nende peas ja kõrvus … Tänapäeva publik on sageli kinni jäikades esitusstampides.   

 

Teine teema kaasaja interpretatsiooni vallas puudutab interpreete, nn safe players, kes saavad kõrgeid kohti konkurssidel, kus normiks on virtuoossus, kiire tempo, tehniline veatus, teatud tüüpi oreliregistreering jne. Teine liik interpreete ei hooli nimetatud parameetritest, huvitudes pigem kauni kõlavuse (best sound) saavutamisest, helilooja pulsi tunnetamisest oma esituses,  kommunikatsioonist kuulajaskonnaga. Koopman kuulubki nimetatud teise gruppi, ta oskab oreli kõlama panna ja demonstreerida, et orel on dünaamiliste võimalustega pill nagu mistahes muu instrument. Selleks valdab ta suurt arsenali fraasikujunduse ja peenartikulatsiooni võtteid ning oskust tõlgendada nooditeksti loovalt. Üksnes nooditekst, partituur ei ole veel muusika, nii nagu toiduretsept pole hõrgutav toit ega maakaart pole looduslik territoorium.

 

Esimene Bachi kantaatide salvestus Ton Koopmaniga eesotsas tehti aastal 1994. Sellele eelnesid Leonhardti ja Herreweghe antoloogilised Bachi kantaatide helijäljed, lindistatud aastail 1971–1990. Koopman tegi koostööd plaadifirmaga Erato, mis ühel hetkel katkestas lepingu. See oli kõigile suur šokk. Koopman riskis, võttis pangalaenu ja 2004. aastal saadigi selle omamoodi hullumeelse projektiga ühele poole, just Bachi juubelipidustuste eel 2005. aastal Leipzigis. Kõik kokku oli kuuskümmend CD-plaati. Ühtlasi nimetas ajakiri Guardian seda projekti 1990-ndate tähtsaimaks salvestussündmuseks ning 2000. aastal omistati talle Utrechti ülikooli audoktori tiitel tema laiahaardelise uurimuse eest Bachi kantaatide ja passioonide alal.        

                                                                                                         

Koopmani Bach vaatab maailmale naeratades, seda nii sooloteostes kui vokaalsuurvormides. Ta ei poolda organistide juurdunud harjumusi varajases orelirepertuaaris, nagu seda on sagedane registrite vahetamine, ning toob selle kohta toreda paralleeli: “Nad pole veel õieti uue mänguasjaga mängima hakanud, kui juba haaravad uut …”

 

 

Teine Opera Omnia on pühendatud Dieterich Buxtehude koguteosele. See võeti ette koostöös plaadifirmaga Challenge Classics, mille juurde asutas Koopman 2003. aastal koos Ron van Eedeniga allfirma Antoine Marchand.

 

Inimene

 

Õieti peaks see peatükk olema esimene, sest muusik ja inimene – need on lahutamatud fenomenid. Ton on oma elu jooksul olnud oluline tugiisik väga paljudele. Ta on isa, sõber, mentor, kolleeg, muusik, õppejõud, teadlane; lühidalt – suur isiksus. 

 

Toni ja tema abikaasa, klavessinisti Tini Mathoti kodu on täis tuubitud klavessiine ja raamatuid, aga ka kunsti – eeskätt graafikat. Üks tema kogus figureerivatest suurmeistritest on XVI sajandil elanud vasegraveerija Jan Sadeler, kes põgenes hispaania vallutajate küüsist oma sünnilinnast Antwerpenist Saksamaale. Ta tegutses koos oma hollandlastest ametikaaslastega Baieri hertsogi Wilhelm V teenistuses, kus samal ajal töötas ka helilooja Orlandus Lassus. Jan Sadeleri tööde teema on vaimulik muusika – kuningas Taavet musitseerimas, neitsi Maarja müstilised saladused, aga ka allegoorilised muusade figuurid, pillitöökodade sisustus, ajastu muusikute portreed (Orlandus Lassuse portree, 1593) jpm.  Sadeler nimetab oma töid motetipiltideks (Motettenbild, Bildmotette), mis on sisuliselt vaimulike helitööde visuaalsed väljendused, näiteks Lassuse “Psalm 150” graafilisel lehel on väikesemõõduline moteti notatsioon pluss illustratsioonid. Sedalaadi graafika valmis helilooja, kunstniku ja trükkali tihedas koostöös. Kunstnik Sadeler olnud muide ka laulja ja suur muusikakunsti austaja. Koopmani kogus on ka mitmeid XVIII sajandi prantsuse gravüüre, näiteks mitmed itaalia helilooja Francesco Geminiani portreed.

 

 

Ton on üdini praktik, moodsa sõnaga “tegija”, suure intellektiga muusik. Tema jaoks on olulisim publiku vaimustus, elava esituse energeetiline aura. Continuo-mängijana on tal silmad-kõrvad kõikjal, et mõjutada oma mänguga muusika voolamist ansamblis, kasutades klahvpillil erinevate akordi võtete ja tekstuuride variantsust. Koopman väidab, et numbrid ja õiged akordid continuo-partiis on vaid lähtematerjal, diskursuse algus, sest olulisim on igas muusikalises situatsioonis anda akordidele nende õige sisuline funktsioon, mängides kord toetavalt, kord edasiviivalt, kord rahustavalt, kord lisades leidlikult improvisatoorset partimento-praksist. Numbribassi realiseeringu küsimustes on läbi aegade olnud mitmeid koolkondi. Pole siis ime, et kord toimus Holland Festival Early Music Utrecht raames basso continuo teemaline sümpoosion, kus moderaator sattus kimbatusse tulisest diskussioonist Ton Koopmani ja numbribassi kaaluka uurimuse autori Jesper Christenseni vahel. 

 

Sõbrad-kolleegid, nagu bassbariton Klaus Mertens, iseloomustavad Ton Koopmani kiire kõneleja, entusiastliku ja äärmiselt siira inimesena, kellega on põnev koos musitseerida, luua uudne lähenemine, eksperimenteerida.  

 

Koopman tähistas 2016. aastal oma 50. lavakarjääri aastapäeva. Selle eel, 2014. aastal, tegi hollandi ajakirjanik Melchior Huurdeman Leipzigis viibides Koopmaniga intervjuu. Soovinud maestrole õnne 70. aasta juubeli puhul, lisas ta: “Aga te pidavat tahtma elada  vähemalt 85-aastaseks …” Koopman vastu: “Ikka saja-aastaseks tahaksin elada!“ Huurdeman uuris, mis on see vägi, mis muusikut kannustab ja inspireerib nii kaua elama? Vastus kõlas: “Nii palju huvitavat on ju veel teha ja avastada: põnevad kontserdireisid, ühine aeg lapselastega, uued redaktsioonid ootavad valmimist jne.”

 

Leipzigis korraldas Koopman meistrikursusi juba 1980-ndate aastate alguses, seega juba DDRi päevil, ning taas kord aastal 1987, paar kuud enne Berliini müüri varisemist …  Bachi radadel jalutades meenutab ta, et iga kord, kui ta sealses Tooma kirikus mõnd suurvormi dirigeerib, tunnetab ta suure Bachi kohalolu, tema silmi kuklasse puurimas … ja iga kord on see talle nagu väljakutse, ühtlasi suur privileeg. 2006. aastal pälvis ta Leipzigi linna kõrge autasu, Bachi medali, ning suhteliselt äsja, 9. juunil 2019. aastal valiti Ton Koopman Leipzigi Bachi arhiivi uueks presidendiks. 

Koopmanil on eriline side Bachiga. Ta leiab, et Bach on siiras, tema teosed lähevad talle südamesse. 1999. aastal lõpetas ta kõigi Bachi oreliteoste plaadistuse.

 

Tini Mathot ja Ton Koopman. FOTO https://www.rd.nl/

 

Orelisolistina on Koopman esinenud Euroopa tähtsamatel ajaloolistel barokkpillidel. Interpreedina on ta alati inspireeriv, täis heas mõttes esituslikku bravuuri ja mängulusti, lisades algtekstile julgelt vabu kaunistusi. Tema kavad on mitmekesised, näiteks kõrvuti on Sweelincki, Frescobaldi, Buxtehude, Bachi oreliteosed. Ta armastab kontraste ja mainib, et kavas ei pea olema kõik aeglane, kuigi orelimuusikat on seostatud majesteetlikkuse, pidulikkuse, suursugususega … Tema soov on eksponeerida ka orelirepertuaari kergemat poolt, demonstreerida läbipaistvat kõla, liikuvust ja energiat. Mitmekesist programmi kuulates saab inimene aeglaste lugude ajal omaette mõtiskleda, kiired, rõõmust pakatavad lood on neile kontrastiks – taas tunnistus Koopmani kuulajasõbralikkusest.

 

Lõpetuseks veelkord antiikaja filosoofi Plotinose juurde. Plotinos ei tunnista sellist nähtust nagu vastik inimene, aga suur kunstnik – või: suur mõtleja, aga kole iseloom. Ta väidab, et keegi ei saa näha ilu asjades, kui pole n-ö realiseerinud ilu iseendas. Mida eetilisem, empaatilisem inimene, seda väärtuslikum on kogu tema kunst ja meisterlikkus. Plotinoselt veel: “Suure kunstini jõuab see, kes on suutnud iseennast “esteetiliselt realiseerida”. Esteetilisel nägemusel on alati kosmiline dimensioon ning kunstniku osaks on anda elule rohkem olemist.”*

* Marju Lepajõe, “Techne mõistest Plotinosel”, Akadeemia, 2000 nr 4, lk 849–861.

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload