Eks Ferrariga kihutamine hakkab üldist tempokäsitlust mõjutama. Intervjuu Heiko ter Scheggetiga

Heiko ter Schegget. FOTO ANTON DOMMERHOLT.

 

Teist aastat järjest oli varajase muusika festivali “Tallinn feat. Reval” külaline meisterlik ja stiilitunnetusega mängiv plokkflöödivirtuoos, dirigent ja mõtleja Heiko ter Schegget, kes suunas noorte interpreetide tegevust ka EMTA varajase muusika stuudios. Ühtlasi pidas ta loengu festivali minikonverentsil – korraldajad nimetasid seda tagasihoidlikult vestlusringiks –, kus festivali külalised kõnelesid varajast muusikat puudutavatel teemadel. Hollandi vanamuusikaspetsialist oli hiljem nõus andma intervjuu ajakirjale Muusika.

Mida tähendab teile varajase muusikaga tegelemine?

 

Heiko ter Schegget: Minu instrument on plokkflööt ja see valik tingib omakorda mängitava repertuaari, kas esitan varajast muusikat või kaasaegset loomingut. 1750. aasta paiku oli plokkflööt instrumendina vajumas unustusehõlma ning esiplaanile tõusis flööt. Samas on muusika läbi aegade kõnelnud ühest ja samas, tuginedes kolmele suurele teemale – religioon, armastus ja surm; tõsi küll, muutunud on stiil ja väljenduslaad. Ise kuulan muusikat küllaltki laias valikus, kuid väljendan ennast siiski varajase muusika kaudu, kuna tunnen seda põhjalikult ja suudan seetõttu veenvalt edasi anda. 

 

Kuidas avastasite varajase muusika rikkaliku maailma?

 

Teekond varajase muusika juurde kujunes mul kaunis loomulikult. Minu vanemad nautisid klassikalise muusika, sealhulgas Vivaldi ja Bachi loomingu kuulamist. Sain sellest kõigest osa  juba beebina, võibolla isegi enne sündi, sest muusika kõlas meie kodus kogu aeg. Minu ema mängis klaverit. Hiljem kuulsin mängitavat plokkflööti, mille poole pöördusin hiljem ka ise ja seda valikut ma ei kahetse. 

Kui kuulata varajase muusika salvestisi, siis veendume, et tehniliselt oleme hakanud paremini mängima. Aga kui rääkida muusikalisest maitsest, siis 1960–1970-ndatel mängiti isikupärasemalt. Tooksin näiteks Pablo Casalsi, kelle esitluslaad ei lähtu muidugi varajase muusika stiiliteadlikkusest. Tema Bachi interpretatsioon on väga kõrgel tasemel, see puudutab. Kodus plaate kuulates köitsid mind isa kauamängivad, millel mängis Casals, ehkki ei saa öelda, et kõik oleksid jätnud ühteviisi sügava jälje. Seejärel asjad muutusid ja kujunes uus arusaam, kuidas varajast muusikat peaks esitama. Kahtlemata on mind omal ajal mõjutanud ka lähedane koostöö Frans Brüggeniga. Hea huumorimeelega muusik, kellel oli suur salvestiste ja ajalooliste instrumentide kogu.
Nooremal varajase muusikaga tegeleval põlvkonnal on juba omad eeskujud. Ausalt öeldes ei meeldi mulle eriti nende mängulaad: nad kasutavad kiireid temposid, on egotsentrilised ja tõlgendus on subjektiivne. Minule on muusikas olulisem käsikirja lahti mõtestada, see annab aluse, mille pealt muusikat veenvalt esitada. Tänapäeval saavad tudengid turunduse tunde, õpitakse, kuidas end paremini müüa. 25 aasta eest seda ei olnud, keskenduti muusikale, kuidas mängida instrumenti. Hollandis näib praegu olevat kesksel kohal teema, kuidas saada tuntuks ja seetõttu jääb vähem aega muusikat uurida. Minu jaoks on see väga võõras ja ameerikalik mõtteviis. Minu meelest peaksid muusikud jätkuvalt süüvima käsikirjadesse. Uurima, kuidas muusika omal ajal kõlas ja püüdma seda esitada võimalikult originaalilähedaselt ning autentsetel instrumentidel. Selle põhjal selguks, kes on väga hea muusik.


Kas selline lähenemine on tänapäeva Hollandis võimalik?

Isikupäraselt ja kõrge väljendusrikkusega mängiv tudeng ei pruugi võita konkursse, aga  neid võitmata ei saa kuulsaks ega avane palju mänguvõimalusi. Siin peitub suur dilemma. Konkurssidel hinnatakse tehnilist täiuslikkust ning esituse stiilitruudust. Kui omanäoline muusik teeb väljendusrikkuse nimel muusikalisi valikuid, mis pole näiteks intonatsiooni mõttes täiuslikud, siis sellise lähenemisega ei ole mõtet konkursil osaleda, žürii teda võitjaks ei hääleta.
Utrechtis õpetades panin õpilasti kuulama Casalsi Couperini salvestisi. Tegemist on tundliku ja tugevalt laetud ekspressiivse väljenduslaadiga, ehkki samas võib öelda, et tehniliselt võttes ei olnud solisti partii alati klaverisaatega koos ning vahel ei olnud tšellisti mäng intonatsiooniliselt laitmatu, kuid teadlik “ohver” aitas kaasa väljendusrikkusele. Kuigi Casalsi puhul räägime ühest olulisimast ja suurimast kunstnikust Euroopa muusikaelus, tundub kahtlane, kas ta võitnuks kirjeldatud lähenemisega konkursse.
See näide ilmestab, kuivõrd on meie muusikaelu muutunud. Huvitavalt mõtlevad noored muusikud ei pääse üldjuhul konkursi finaali ning nende isikupärane interpretatsioon ei too neile kuulsust. Samal ajal korraldatakse minu hinnangul konkursse liigagi palju, sest võiduga kaasneb tuntus. Paari aastakümne pärast on laureaadid omakorda žüriis ja hindavad järgmise põlvkonna mängu. Minu meelest annavad sellel spiraalil tooni lihtsalt heal tasemel mängijad, ei enamat. 

Olen ka ise osalenud korduvalt žürii töös. Võin tuua näite, kuidas ühe erilise võistleja mäng mind puudutas ja andsin talle kõrge hinde. Samamoodi hindas teda veel ainult üks žürii liige, ülejäänutele ei läinud see esitus korda. Nii jõuavadki finaali pigem muusikud, kes said keskmise hinde. Samalaadseid näiteid saab tuua muusikakõrgkoolist: eksamit hindab üldjuhul viieliikmeline komisjon ja siingi annab tooni keskmine hinne, mitte üksikisiku arvamus.
Võin siinkohal välja tuua XX sajandi olulise meistri Dietrich Fischer-Dieskau, kelle muusikalised valikud tõid talle nii vaenlasi kui ka imetlejaid – hindajad jagunesid pooleks, ühed pidasid tema esitusi suurepäraseks ja teised pealiskaudseks. Analoogilised lood olid ka kõigi aegade ühe suurima primadonna Maria Callasega, kelle muusikalisi valikuid inimesed tihtipeale ei mõistnud, ometi ei kahtle me tema kunstilises võimekuses. Muide, ka Vladimir Horowitz oli konkursside vastane. Minu meelest on konkursid muutunud omamoodi spordiks. Arvan, et neist võiks loobuda ja keskenduda selle asemel festivalidele, mis avab noortele võimaluse musitseerida. Sel kombel saaksid publiku maitset suunata ka huvitava lähenemisega muusikud ning muidugi võiksid saalis olla ka kontserdikorraldajad, et tutvuda uue põlvkonna muusikutega. 

 

Valmistudes esimeseks festivaliks “Tallinn feat. Reval” novembris 2018 koos Laur Intsi, Leena Laasi, Johanna Randvere, Kristiina Sillaku ja Sanna Mansikkaniemiga. FOTO CANTORES VAGANTES.

 

Palun jagage muljeid koostööst EMTA varajase muusika osakonna tudengitega, keda juhendasite festivali “Tallinn feat. Reval” avakontserdiks, kus tulite välja Bachi kantaatide kavaga.

 

Süvenesime Bachi kantaatidesse, eriti tegime tööd tekstiga, mis on siin kõige olulisem. Kuulasin ka õpilaste ideid, mida nad ise välja pakuvad, ja püüdsin neid inspireerida. Pean oma ülesandeks püüda avada tudengite silmad ja kõrvad, et nad suudaksid muusikat ja noote lugeda. Oluline on mõista ja interpretatsioonis välja tuua seda, mis jääb n-ö nootide vahele ja millest tuleneb ka eriline väljendusrikkus. 

Mäletan, kui ühes intervjuus imestati, et Fischer-Dieskau on esitanud Schuberti tsüklit “Talvine teekond” kümneid kordi, aga iga kord kõlab see värskelt ja väljendusrikkalt. Fischer-Dieskau vastas, et vähesed inimesed suudavad nooti lugeda. Leian, et see on hea vastus! Püüan samuti õpetada tudengitele muusika lugemist. Muidugi ei saa me mängida Bachi teoseid sel kombel, nagu meister oleks soovinud – me lihtsalt ei tea täpselt, mida ta mõtles. See jääb saladuseks ja see võib olla isegi hea.
Kaasajal on ka tehnilisi abivahendeid heliloojate mõttemaailma tabamiseks, näiteks kuulata, kuidas Skrjabin ise interpreteeris oma teoseid. Helilooja interpretatsioon on minu meelest väga oluline, paraku tuleb tõdeda, et enamasti küpseb tõlgendus seda allikat kasutamata.
Pean tunnistama, et salvestuskultuuril on ka vastupidine mõju: varem ei pidanud muusikud olema nii ühesuguse interpretatsiooniga, tempo- ja rütmikäsitluse osas oli palju rohkem vabadust. Seda ühtlustumist on mõjutanud tänapäeval nii lihtsaks ja kättesaadavaks muutunud salvestamine ning sellega kaasnenud soov, et muusikaline materjal peab kogu aeg olema perfektselt korrektne. Varem, näiteks Casalsi mängu puhul ei olnud see peamine eesmärk, tema tähelepanu keskmes oli õige väljenduslaadi leidmine. Olen märganud, et hakkan ka ise stuudiosalvestustel teksti täpsust taga ajama, et kõik oleks ikka koos ja korralikult intoneeritud. Seepärast pean parimaks ikka kontserdisalvestisi.

 

Mida me oleme varajase muusika praktikast õppinud, kas sellega tegelemisel on olnud ka laiemaid mõjutusi? 

 

See on tõesti fantastiline, kui paljud muusikud mängivad keskaja, renessanss- või barokkmuusikat. Aja jooksul oleme avastanud rikkaliku muusikaloo ja oskame juba aimata, kuidas näiteks oma aja parimad plokkflöödimängijad võisid muusikat sajandite eest esitada ning üldine esituskvaliteet on tänapäeval väga kõrge. Kahtlemata on väga palju kvaliteetset muusikat, mida omal ajal pärast teose esmaesitust rohkem ei mängitud; raamatukogudest leitakse üha uusi materjale. Ometi mängitakse näiteks Hollandis mõningaid tuntuid teoseid, nagu Bachi Johannese ja Matteuse passioon igal aastal. Kuulajad tunnevad neid teoseid peast. Ma ei saa öelda, et mulle see muusika ei meeldi. Aga on ju veel palju muusikat, passioone, mis on kvaliteedilt sama kõrgel tasemel – miks mitte neid avastada ja kontserdil esitada. See teeks meie elu rikkamaks. 

Tuletaksin meelde, et Telemann oli omal ajal Bachist kuulsam. Piinlikkustundega pean ütlema, et tunnen vaid üht Telemanni passiooni, kuigi võiksin teada palju rohkem. Aga muusika on üha enam muutunud äriks – oluline on saada publik kirikusse kontserti kuulama. Ja tavapuhkudel toob publiku saali ikka tuntud ja tuttav teos, Bachi passioonid ning Beethoveni sümfooniad, mida ollakse valmis üha uuesti kuulama. Tundmatu muusika üldjuhul rahvast saali ei too. Siiski on õnnelikke erandeid, nagu kas või Utrechti varajase muusika festival, mille kavades esitatakse palju erilisi ja tundmatud teoseid ja ei ole ka publikupuudust, sest korraldajat tuntakse ja usaldatakse.

 

Milline roll on kanda varajase muusikaga tegelevatel muusikutel?

 

Muusikud ei tohiks kuulaja soovidele järele anda ja peaksid ikkagi pakkuma neile mitmekesist repertuaari. Muusikud ei saa selle olukorra üle muidugi üksi otsustada, sest enamasti on kavade puhul suur sõnaõigus mänedžeridel ja kontserdikorraldajatel ning raadio programmi juhtidel. Mina soovin anda kontserte, kus keskendun konkreetsele teemale, näiteks XVII sajandi prantsuse muusikale, kuna see lubab mul süveneda teatud muusikalise mõtlemise rikkalikku maailma. Kolmekümne aasta eest võisingi rahulikult keskenduda ainult ühe helilooja loomingule, aga tänapäeval ei leia selline kava heakskiitu, sest pole piisavalt meelelahutuslik. Hinnatakse kavu, kus on koos eri stiilid. Selline arusaam võiks küll muutuda. Sest kui muusikul ei lasta süveneda konkreetsesse teemasse, puudub see võimalus ka publikul. 

Tegelikult on see tendents iseloomulik ühiskonnas laiemalt. Kui kahekümne aasta eest võis intervjuusaates vabalt ühel teemal arutleda pool tundi, siis tänapäeval eeldatakse, et annad oma mõtte edasi minuti-paariga. Kõike tuleb teha kiiresti! Nii võibki tunduda, et raamatu lugemiseks kulub liialt palju aega. Niisugune mentaliteedi muutumine on mõistetavalt puudutanud ka muusikuid. Näiteks on see avaldanud mõju kas või tempokäsitlusele: 1970. aasta allegro oli palju aeglasem kui 2019. aasta allegro. Samuti on lühenenud kontsentratsiooniaeg. Kõrgkoolis loengut andes peab kõnetempo olema kiirem ja kommentaarid lühikesed, sest tudengid ei suuda kaua keskenduda. 

 

Kas saame seda arengut tagasi pöörata?

 

Kindlasti mitte. Muusikud on samuti ühiskonna liikmed ja peavad ajas kohanema, mõtlema näiteks sellele, kuidas saada oma esituse eest n-ö viis tärni. Samaaegselt tegeleme endiselt küsimustega, kuidas võis kõlada Bachi ja Monteverdi looming nende kaasajal. Muidugi me ei tea, kas esitame neid teoseid õigesti, aga peame selle poole püüdma. Peame proovima tõde otsida, aga see ei eelda, et kindlasti ka leiame. Vahel ehk leiame ka. 

 

Festivali “Tallinn feat. Reval” avakontsert novembris 2019 Tallinna reaalkooli saalis. FOTO MATTHIAS BOLLINGER.

 

Kuidas on teie endaga lood, kas mängite ka praegu kiiremas tempos kui varem?

 

Seda küll, ilmselt mängin kiiremini. Samas, mul on väga vana, oma 50 aastat vana auto. Ehk ma siis ikka nii kiiresti ei mängi? Maailm meie ümber on muidugi muutunud. Bach läbis kümne tunniga j50 kilomeetrit, kõndides viis kilomeetrit tunnis. Ferrariga kihutamine, eks see hakkab üldist tempokäsitlust mõjutama. 

 

Räägime varajase muusika tulevikust, milline on teie tulevikuvisioon?

 

Mulle meeldiks, kui tudengid läheksid allikate, “piibli” juurde, ega kuulaks vahendajat, õpetajat, “preestrit”. Loeksid ise muusika “piiblit” ja mängiksid originaalpillidel, leiaksid oma tõe. Tahaksin, et tudengid ei juhinduks kommertslikest eesmärkidest, vaid soovist leida isikupärane ja allikatele tuginev väljenduslaad. Selline teekond võib olla raske, aga oleks väärt ettevõtmine. Varajase muusika liikumise algusaegadel veetsid inimesed kaunis palju aega muuseumis, lugesid ja mängisid vanu instrumente. Nüüd pole selline praktika enam kuigi levinud, kuigi see mõjutaks nende interpretatsiooni. Seda mõtet püüdsin edasi anda ka festivali “Tallinn feat. Reval” diskussiooniringis. Tunnustan Tallinnas toimunud festivali ja selle algatajaid Taavi-Mats Utti ja Reet Sukka, imetlen nende energiat. Selliseid inimesi tuleb minu arvates toetada, sest neil on julgust teha festivali, mis lähtub minugi silmis olulisest põhimõttest esitleda haruldasi teoseid omapärastes kontserdikavades, mis sunnib võtma finantsriske. See pole lihtne, küll aga on selline festival oluline noortele ja muidugi ka huvilistele. Kui mõelda elanike suhtarvule – Hollandis on 17 miljonit inimest ja Eestis ainult 1,3 miljonit –, siis on omamoodi ime, et Eestis sellist festivali üldse korraldatakse. Eesti on ikka väga väike. 

 

Milliseks kujunevad teie lähinädalad?


Dirigeerin jaanuaris Utrechtis Bachi kantaate – see programm sarnaneb veidi Eestis tehtuga. Lisaks on kavas väikesed kontserdid kirikutes, kus esitan oreli saatel XVII sajandi barokkrepertuaari. Vahelduseks meisterdan kindlasti plokkflööte, õpetan ning parandan oma vana autot. 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload